Tartu Toomemäel ehitatakse Euroopat

Selle aasta alguses anti Tartu ülikooli ajaloolisele arhitektuuriansamblile Euroopa kultuuripärandi märgis.

LEA LEPPIK

Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Tartu aerofoto

Foto Andres Tennus/Tartu Ülikool

Euroopa kultuuripärandi märgis antakse üle 13. aprillil Brüsselis. Seega on tegu Euroopale olulise objektiga, mis sümboliseerib selle regiooni ideaale, väärtusi, ajalugu ja integratsiooni. 2013. aastast on sellise märgise saanud 29 loodus-, kultuuri- ja arhitektuuripärandi objekti. Eestist on juba nimekirja pääsenud Tallinna Suurgildi hoone. Objekte valitakse nende sümbolväärtuse ja ajaloolise rolli, aga ka integratsiooni edendava panuse järgi.
Tartu ülikooli ajaloolisse ansamblisse kuuluvad XIX sajandi algusest pärit hooned: peahoone ja botaanikaaed, toomkirikusse rajatud raamatukogu, tähetorn ja anatoomiateater Toomemäel. Mis teeb siis TÜ ajaloolise kompleksi unikaalseks ja tähenduslikuks kogu Euroopale? Kuidas oleme Toomemäel ja selle jalamil Euroopat ehitanud?
Sellel väikesel alal Tartu linna südames on tõesti kontsentreeritult läbi mängitud hulk ajaloo pöördepunkte. XII sajandil jõudsid siia kaugele külmale paganlikule põhjamaale ristisõdijad. Tule ja mõõgaga, kuid ka risti ja raamatuga köideti see piirkond Euroopaga. 1224. aastal sai Tartust piiskop Hermanni residents ja peagi hakati Toomemäele rajama piiskopkonna keskuseks lossi ja toomkirikut – sedasama, mis teenis ülikooli ligi kaks sajandit raamatukoguna ja annab praegu peavarju TÜ muuseumile. Katoliku kirik ja hansa­kaubandus haarasid meid keskaja Euroopa kultuuri- ja majandusringlusse. Pariis ja Rooma võisid Toomemäe asukatele olla lähemal kui Nuustaku. Uhke kaubalinna ja vaimuliku elu ning võimukeskuse tõusu ja hävingut sümboliseerivad seniajani võimsalt toomkiriku varemed.
Järgmine vaatus oli reformatsioon ja vastureformatsioon. Toomkiriku rüüstasid 10. jaanuaril 1524. aastal raevunud linnakodanikud eesotsas Melchior Hofmanniga. Ja kui saksa turistid küsivad – kas tõesti seesama? – saame vastata, jah, seesama, kes tegutses ka Wittenbergis, Stockholmis ja Holsteinis. Veel veerandsajandiks jätkus piiskoppidel jõudu kaitsta end lossis (tähetorni kohal, selle keldris võib näha mõnd piiskopilossi kivi), kuni viimane piiskop, kes kandis sümboolselt jälle Hermanni nime, 1558. aastal Venemaale küüditati.
Reformatsioonile järgnenud ususõjad, mis haarasid Euroopat Pürenee poolsaarest Läänemereni, tõid hävingu kõrval Tartule ülikooli. 1583. aastal sai Poola võimu alla läinud Tartust vastureformatsiooni eelpost. Toomemäe jalamil asusid toimetama jesuiidid. Nende edukas koolitegevus oli see, mis sundis aga mõne aja pärast linna vallutanud rootslasi mõtlema oma kõrgema kooli rajamisele. Jesuiitide koolihoones praeguse ülikooli peahoone taga avati 1630. aastal protestantlik gümnaasium, millest aastal 1632 sai ülikool. Ülikooli asutaja, Rootsi kuninga Gustav II Adolfi kuju seisab sealsamas lähedal ja unustatud pole ka Poola kuningat Stefan Batoryt, kes jesuiidid Tartusse lubas – teda meenutab mälestustahvel peahoone seinal.
XVIII sajandi algul kerkis esile uus võimutaotleja, akent Euroopasse raiuv Venemaa, ning Rootsi suurvõim pidi taanduma. Tartu purustati Põhjasõjas täielikult ja võttis aega, kuni linn uuesti elule ärkas. Omal paradoksaalsel kombel tegi just totaalne häving teed uuele.

Otium reficit vires
Kui XIX sajandi algul Tartust jälle ülikoolilinn sai, anti tulevase õppeasutuse käsutusse mahajäetud militaarterritoorium – Toomemägi ja purustatud Maarja kiriku krunt. Võime vaid imetleda ülikooli rajajate visiooni ja julgust näha prügimäena kasutusel varemete välja asupaigana ülikoolile, mis pidi õhtumaise valgustuse ideaalid ja püüdlused tooma siia perifeeriasse. Ülikoolist tuli kujundada tõe ja valguse tempel. Hoonete rajamisega parki sooviti vastanduda keskaegsele suletud kloostri tüüpi hoonele. Park pidi olema esteetiliselt ja vaimselt hariv ning avatud kõigile seisustele. Ülikooli esimene rektor, saksa-prantsuse piirialalt pärit Georg Friedrich Parrot uskus, et teadusetempel, mis on kujundatud looduse pühamuna, mõjutab noorte kujutlusvõimet ja loob eelduse, et teadusasutus tulevikus ühiskonnale nii mõnegi suurmehe kingib. „Otium reficit vires“ ehk „Puhkus taastab jõu“ tuletab meelde tekst pargi väravana üle tänava kaarduval Inglisillal.
Ülikooli arhitekt, Sileesiast pärit Johann Wilhelm Krause valas valgustusajastu ideaalid arhitektuursesse vormi, abiks Vene keisririigi raha ja Pihkvamaa vanausuliste ehitajate töökad käed. Parki sündis oma aja uuendusmeelsemaid ülikoolilinnakuid, kõige suurejoonelisem valgustusajastu arhitektuuriansambel Eestis ja üks terviklikumana säilinud selle ajastu ülikoolikompleks Euroopas.

Humanitas
Siis tulid siia tudengid, kelle mundrinööpe ehtis sõna „humanitas“, mis vihjas valgustusajastu ideaalile inimesest, kes suudab realiseerida oma parimad omadused, ja mõistuspärasele ühiskonnakorraldusele, mis saab teoks kõigi ühiskonnaklasside, seadusandjate, poeetide, kunstnike, filosoofide, leiutajate ja õpetajate ühise pingutuse viljana.
Peamiselt Saksamaalt kustutud noored energilised professorid tõid kaasa uusima teadmise ja Lääne-Euroopa moodsad mõttevoolud. Ülikoolile põhikirjaga antud ulatuslik autonoomia kaitses vaba teadusmõtet politseilise sekkumise eest. Nii kujunes Tartu ülikoolist XIX sajandi esimesel poolel oluline vene-saksa kultuurivahetuse sõlmpunkt, kust said tuule tiibadesse paljud tuntud teadlased, sealhulgas rida Vene ja teiste riikide teaduste akadeemiate liikmeid, sündisid uued teadusharud ja tehti teedrajavaid avastusi.
Noore Eesti vabariigi julge unistus – emakeelne ülikool – jätkas tööd keisririigilt päritud hoonetes. Toomel ja selle jalamil kasvas meie rahvuslik vaimueliit, neid kasvatasid ja õpetasid professorite kõrval ka eelpõlvede kogutud kunstivarad, raamatud, teaduskollektsioonid ja hooned ning park ise.
Üle kahe sajandi järjepidevat kõrg­hariduse andmist on kasvatanud Toomele ja selle ümbrusse paksu kultuurikihi. Unikaalne XIX sajandi kompaktne teaduslinnak on nüüd, XXI sajandi algul, elamas uut elu, olles ülikooli ja linna teenistuses õppe-, administratiiv- ja muuseumihoonetena. Vana arhitektuuri­ansambel on suures osas restaureeritud, hooned on avatud ja ühiskonna teenistuses. TÜ ajaloolises kompleksis tegutseb lisaks õppeasutustele muuseum, mis paikneb kolmes hoones. Ülikooli lugu ja laiem taust avatakse vanas toomkirikus, endises raamatukogus, praeguses muuseumi peamajas. Ülikooli peahoones paikneb Eesti vanemaid muuseume, 1803. aastal asutatud kunstimuuseum, kus tutvustatakse antiikkunsti ning mis evib ka suurepärast Euroopa vanagraafika kogu. Tartu tähetorn on avatud Eesti ainsa astronoomiamuuseumina, mille nüüdisaegne ja interaktiivne väljapanek meelitab igal aastal kohale tuhandeid õpilasi. Struve kaare osana kuulub tähetorn ühtlasi juba üle kümne aasta (alates 2005) UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kunagise linnamüüri äärde rajatud botaanikaaias on alles vana hoonestus ning põhijoontes algne aiaplaneering. Loodetavasti saab lähitulevikus vanas anatoomikumis tutvuda moodsas vormis Tartu kuulsusrikka meditsiinilooga ja endine astronoomide elamu pakub võimalusi reaalteaduse populariseerimiseks.
Ülikooli muuseumid aitavad mõista, kuivõrd läbipõimunud on olnud Euroopa kultuuriruum minevikus, kuid on seda ka praegu. Kuigi palju informatsiooni levib internetis, hakkavad ajal, mil inimeste reisimisvõimalused on järjest paremad, tähtsate sündmustega seotud paigad, ehtsad vanad asjad ja ajaloolised interjöörid taas väärtust omandama. Selles valguses on Tartu ülikooli vara väärtus hindamatu. Ratsionaalsed inimesed püüavad ka mõõdetamatu tähenduse mingitki raha sisse tooma panna. Kui muuseum kipub kõikjal maailmas olema nähtus, millele tuleb peale maksta, siis laiemalt võttes toob miljööväärtus kindlasti sisse. Tartusse tahetakse tulla siis, kui siin on midagi teha ja näha – ja mida paremat ning omanäolisemat on ülikoolilinnal pakkuda kui Tartus tehtud teaduse maised jäljed keskkonnas, mis on inspireerinud põlvkondi. Me ehitame jätkuvalt Euroopat. Tunnustus kohustab.

Euroopa Komisjon kinnitas 2. veebruaril ametlikult Euroopa kultuuripärandi märgise (European Heritage Label) pälvinud objektide nimekirja, mille hulgas on ka Tartu ülikooli ajalooline arhitektuuriansambel. Märgise üleandmise tseremoonia toimub 12.–15. aprillini peetavate Euroopa pärimuspäevade ajal 13. aprillil Brüsselis.

Kommentaar: Liina Jänes,  kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik
Kultuuripärandi märgis on Euroopa Liidu algatus, sellega tahetakse esile tõsta Euroopa ajaloos ja kultuuris olulisi kohti ja sündmusi. Idee on üsna uus: see sündis küll 2006. aastal, aga sai ametlikuks alles aastal 2011, kui pandi paika valikukriteeriumid.
Märgise loomise taga on kaks põhjust. Esiteks on Euroopast maailmapärandi nimekirja pääsemine üha keerulisem. Kuna Euroopa pärandipaigad on UNESCO nimekirjas niikuinii ülekaalus, on see kaasa toonud teiste maailmajagude hääleka protesti ning rangemad reeglid. Maailmapärandi perre pääsemine on kallis ja võtab kõvasti aega. Osaliselt on Euroopa pärandi alternatiivse edetabeli tinginud selline asjakäik. Teiseks leidsid mõned vanad Euroopa Liidu liikmesriigid, et sel majandusliidul on maailma mastaabis veel üks kõva valuuta – kultuur. Kultuuril, ajalool ja pärandil on väljapoole suunatud kuvandis tähtis roll. See on regiooni konkurentsieelis, osataks vaid ära kasutada.
Euroopa Liidul ei ole ühtset kultuuri- ega pärandipoliitikat. Need teemad on jäetud liikmesriikide endi otsustada. Ometi seob meid sama kultuuritaust ja ajalugu. Just seda püütaksegi kultuuripärandi märgisega rõhutada. Selle algatuse puhul ei ole oluline mitte objekti pikk ajalugu ega hoolikas restaureerimistöö, vaid tähtsus Euroopas. Kandidaadiks võib esitada ehitise, kultuurmaastiku, arheoloogia- ja tööstuspärandi, üksiku objekti või temaatilise seeria. Välistatud pole ka kultuuriväärtusega eseme või vaimse kultuuripärandi märgisele kandideerimine, aga nende puhul eeldatakse siiski seotust mõne konkreetse kohaga. Näiteks esitas Poola märgise saamiseks Euroopa esimese demokraatliku põhiseaduse 1791. aastast, Leedu aga ilmasõdadevahelise Kaunase moodsa linnaehituse (1919–1940).
Kandideerimisprotsessi olulise osana tuleb esitada mitmeaastane projekt, mismoodi väidetav üleeuroopalise mõõtmega väärtus publikuni, eriti noorteni kavatsetakse viia ja millistes keeltes seda tehakse. Kandidaadi esitab riik, aga kohustuse projekt ellu viia võtavad taotlejad ise Seega tuleb asi läbi mõelda. Kultuuriministeerium tegi mõne aasta eest ideede korje, millest sõelale jäid Tallinna Suurgildi hoone ja Tartu ülikooli ajalooline hoonestus. Mõlemad on nüüd märgisega pärjatud. Taotlusi hindavad rahvusvahelised eksperdid, kes teevad ettepaneku Euroopa komisjonile. Eesti taotluste puhul hindas žürii nende seotuse kõrval Euroopa ajalooga samavõrra ka professionaalset meeskonda ja selget publikuni jõudmise plaani. Kuna mõlemad taotlused kirjutasid muuseumid, said nad mõistagi ära kasutada oma igapäevatöö eelised, näiteks juba käimas haridusprogrammid jms. Lühidalt öeldes erineb Euroopa kultuuripärandi märgis teistest omasugustest selle poolest, et keskne ei ole mitte pärandi kaitse (seda peetakse enesestmõistetavaks), vaid Euroopa ühiste väärtuste ning kultuurilise ja keele­lise mitmekesisuse propaganda.
Iga uue asja käimalükkamiseks on vaja aega. Kuna algatus on värske, tutvustavad esimesed objektid esialgu pigem märgist kui vastupidi. Järgmistel aastatel lisanduvate paikadega peaks saama juba esinduslikuma läbilõike Euroopa ajaloo ja kultuuri eri aspektidest. Ka maailmapärandi staatuse kuldse aurani läks mõnikümmend aastat. Nüüd on sellest saanud (kauba)märk, mis paneb isegi poliitikud kultuuripärandist rääkima ja selle nimel pingutama.
Järjest enam nähakse väärtust muu hulgas ka väga väikestes kultuurinähtustes ja -rühmades, ühtlasi rõhutatakse mitmekesisust. Samal ajal sõuavad oma rada ka suured crème de la crème tüüpi süsteemid.

Kommentaar: Inge Laurik-Teder, Eesti Ajaloomuuseumi arendusdirektor
Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoone pälvis 2014. aasta kevadel Eestis esimesena Euroopa kultuuripärandi märgise. Peale Suurgildi hoone anti märgis sel aastal veel Hollandi Haagi Rahupaleele ja Westerborki koonduslaagri muuseumile ning Austria arheoloogiapargile Carnuntum.
Kui kultuuriministeerium võimalikud kandidaadid aegsasti enne taotlusvooru algust infopäevale kutsus, oli kõigil osalejail entusiasmi veel küllaga ning õhus kerge konkurentsi hõngu. Õhkkond muutus morniks siis, kui näidati taotlusvormi, millest läbinärimine on ajamahukas ja meelekindlust nõudev ettevõtmine.
Võib muidugi lõputult kurta, kui frustreeriv on vastata bürokraatlik-lennukas stiilis esitatud küsimustele nagu „Kuidas aitab märgise taotleja kaasa Euroopa integratsiooni aluseks olevate ühiste väärtuste arendamisele? või „Mil moel on objekt tugevdanud ühisesse ruumi kuulumise tunnet?“. Siin on aga ka ainest mõtiskluseks, kui palju me arvestame argises muuseumitöös kogu Euroopaga, mõtleme projektipõhisuse kõrval jätkusuutlikule majandamisele ning pikaajalistele protsessidele. Tegelikult soovitakse ju teada saada, mida me iga päev kultuuripärandi hoidmiseks teeme ja kuidas tagame soodsa sissepääsu noorele publikule. Seda kõike me ju teemegi, nagu ka väga paljud teised Eesti muuseumid, alates sooduspiletitest õpilastele ja tudengitele, perepäevadest, loengusarjadest, mitmesugustest haridusprogrammidest, audiogiidilahendustest jms. Lisaks pidas žürii üllatavalt tähtsaks sedagi, et objekti hallatakse: on olemas personal, kuraatorid, muuseumipedagoogid, maja on koristatud ja remonditud. Vahest just see ongi üsna haruldane, et elementaarset, n-ö muuseumi köögipoolt, märgise saamisel esile tõsteti. Seejuures ei olnud žüriile nii oluline meie ajaloomuuseumi roll siinse minevikuloo vahendajana näiteks püsinäitusega „Visa hing. 11 000 aastat Eesti ajalugu“ ja lähiajaloo ning omariikluse looga tegelemine. Märgi tõi meile hoopis muuseumihoone seotus keskaegse Euroopaga. Välja toodi Suurgildi hoone ja gildi kaupmeeste seosed Hansa liiduga kui hea näide integratsioonist keskajal. Samuti hindas žürii muuseumi professionaalset meeskonda ning selget publikuni jõudmise plaani.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar