Tamsalu tammed

Eesti 100 tamme pargi projekt ja esinduspargi maastikuarhitektuuri võistlus

Merle Karro-Kalberg

Tamsalu 100 tamme pargi maastikuarhitektuuri võistlus

I preemia – „Sõnasalud“, Eve Komp, Kristi Tuurmann, Grete Veskiväli, Allianss Arhitektid

II preemia – „Ridade vahel“, Oskar Ivarson, Charlotte Sellbrandt, Cecilia Gärde, Martin Allik, Rootsi maastikuarhitektuuribüroo Mareld

III preemia – „Retro“, Tiina Tuulik, Terje Truumaa, Järve & Tuulik.

Žürii: Toomas Uudeberg, Riho Tell (Tamsalu vald), Kadri Klementi, Oliver Alver (EAL), Merle Karro-Kalberg (EAL, EMAL), Riina Soobik (ekspert, riigikantselei), Pille Epner (EAL, žürii sekretär).

I preemia – „Sõnasalud“, Eve Komp, Kristi Tuurmann, Grete Veskiväli, Allianss Arhitektid.

I preemia – „Sõnasalud“, Eve Komp, Kristi Tuurmann, Grete Veskiväli, Allianss Arhitektid.

Kui parima arhitektuurilise lahenduse leidmiseks on saanud avatud konkursi korraldamisest hea tava, siis maastiku­arhitektuurikonkursse saab viimase kümne aasta jooksul üles lugeda ühe käe sõrmedel. Veel vähem on objekte, mis on võistluse tulemusel ka ellu viidud. Esimesena meenub vaid maanteemuuseumi väliekspositsioon.

Linna arhitektuurilist ilmet kureerib enamasti eraldi ametkond linnaarhitekti juhtimisel, parke ja haljasalasid linnahaljastuse, linna heakorra või hoopiski keskkonnahoiu osakonnad, kes otsustavad välisruumi ilme üle hooldusmaksumuse, odavaima rajamishanke või kodanike kaebekirjade alusel. Maastikuarhitektuuri projekti koostajaid Eestis ei registreerita, sest haljastus pole otseselt ohtlik ehitis. Pargi ehitamiseks peab projekteerija küll olema registreeritud majandustegevuse registris, maastikuarhitektid seda paraku teha ei saa. Seega võib pargiprojekti seaduse silmis koostada teeinsener, aga mitte diplomeeritud maastikuarhitekt.

Linnapargi uuendamise ideid on otsitud nii Tallinna Tammsaare pargi kui ka Tartu Kaubahoovi pargi puhul. Võistluste võitjad valiti välja ja sellega justkui linnaparkide elavdamine piirduski. Hiljuti lõppes Kuressaare lossihoovi mänguväljaku võistlus. Elluviidavat tulemust võiks sealt ju loota, ent raha eest, mis mänguväljaku ehitamiseks mõeldud, saab ilmselt vaid paar mänguvahendit, mõtestatud tervikliku keskkonna jaoks peab omavalitsus siiski eraldi ELi fondidest raha küsima. Eks iseloomusta olukorra nihestatust ja prioriteete olukord, kus keskkonnainvesteeringute keskusest on võimalik raha küsida looduskaitsealuste parkide taastamiseks ja korrastamiseks, linnaparkide loomiseks ja uuendamiseks pole aga üheski keskuses ühtki meedet.

Eesti vabariigi 100. sünnipäeva plaanitakse tähistada mitmeti. Varasemalt on ka Sirbis juttu olnud „Hea avaliku ruumi“ programmist ja linnade keskväljakute võistlustulemustest.* Tammikute laiaulatuslik istutamine on juubelisündmuste osa, kuid kohati tundub, et kogu Eesti 100 tamme projekt ongi pelgalt idee, mille teostamise detailidesse riigikantselei projekti läbiviijana süüvinud pole.

Hoogtöö korras on koolilapsed ja sõpruskonnad korjanud tõrusid ning kasvatavad neist kodustes tingimustes tammeistikuid. Tammepargid, -salud ja -alleed on plaanis rajada igasse maakonda. Nii ulatuslikku pargiloomet pole Eestis pärast teist ilmasõda ette võetudki. Viiekümne aasta pärast jõuavad 2018. aastal istutatud pargid enam-vähem küpsesse ikka ning moodustavad Eesti maastikus kultuurikihi, mis räägib meie ajast ja tõekspidamistest. Tammikute rajamise sümboolset ja maastikult olulisust arvestades peaks nende rajamine olema hoolega kavandatud tegevus. Läbi tuleb mõelda pargi asukoht, selle kujundus ja kalkuleerida hoolduskulud. Praegu seda tehtud ei ole. On vaid rahvusromantiline idee, mille teostamise keskmeks koolilaste kasvatatud ebamäärase kvaliteediga tammeistikud. Kuhu, kuidas ja milliste vahenditega tammikud realiseeruvad, on läbi mõtlemata.

Parkide istutamise ideed kureerib riigikantselei, kuid parkide rajamine on asetatud omavalitsuste õlule. Omavalitsus saab pargi rajada aga sinna, kus tal parasjagu vaba maad on, ilmselt mitte keskuses, pigem ääremaal, linna servas. Selleks, et parki oleks ka pärast meeldiv külastada, on vaja läbi mõelda, kuidas sinna saab, mismoodi on tammik asula teedevõrguga ühendatud. Et inimesed seal käima hakkaksid, on parki vaja ehk ka rohkemat kui pelgalt puid – mõni pink, väikevormid, rajad? Kõik need küsimused peaksid omavalitsused lahendama enne pargi rajamist. Praegu pole kuulda olnud, et tammikute rajamiseks hoogsalt projekte koostataks. Arhitektide liit on kokku pannud tammeparkide rajamise käsiraamatu, kust omavalitsused juhiseid leiavad, kuid see ei asenda kindlasti paiga iseloomuga arvestavat maastikuarhitektuuri projekti. Pargist ei saa parki, alleest alleed ega salust salu, kui seda pärast rajamist ei hooldata. Park nõuab järjepidevat hooldust, park ei saa valmis pärast lindilõikamist, vaid alles mitmekümne aasta pärast. Kas omavalitsustel, kellel ei ole kohati võimalik talvel teid lumest puhtaks lükata, on üldse piisavalt raha, et tegelikult nii suurt projekti väärikalt ellu viia? Järgmise kolme aasta jooksul tuleb sellele mõelda. Hoogtööna tammeparkide istutamine on mõttena patriootlik ja sümboolne, kuid kui teostus alt veab, kas siis umbrohtu kasvanud tammevõsad on ikka see väärikas sümbol, mis saja aasta pärast pidupäeva suursuguselt meenutab?

Tamsalu linnaga seob kavandatavat tammeparki kindlasti nimemaagia: Tamsalu ja tammed. Suurt pilti vaadates tõstatub muidugi küsimus, kas uus park väikelinna servas on just see, mida selles linnas on kindlasti vaja. Parki pole mõtet teha presidendile pelgalt lindi läbilõikamiseks. Park, eriti esinduspark, peaks olema koht, mis rikastab elukeskkonda, pakub tegevust, millest enne puudust tunti, ja kasvatab üldist heaolu. Kas Tamsalul on üldse seda parki tarvis? Loodame, et on. Loodame, et pargist saab Eesti esimene ajakohane park, mis on juba iseenesest vaatamisväärsus ja aktiveerib ka linna.

Võistlusalana kaaluti Tamsalus mitmeid paiku. Lõpuks valis omaavalitsus koha, mida keskusest lahutab raudtee. Maastikuliselt pakub võistlusala nii mõndagi. Võistlustöös tuli arvestada vaheldusrikka reljeefi, betoonist raudtee ümberlaadimisplatvormi, laguneva mõisa moonakate maja ja puudesaludega.

Esimese ja teise preemia vääriliseks tunnistatud töödes on mõlemas nähtud maastiku ja pargi aastaajalist muutumist, osatud arvestada elusa materjali muutumisega ajas ja seda esile tõsta. Esimese preemia töö maastikulise osa ja teise preemia töö varemete taaskasutamise osa sidumisel saaks Tamsalu tervikliku pargi. Esikohatöös on park ümbrusega seotud kõige loogilisemalt. Tammed on tundlikult paigutatud juba olemas salude sekka. Vana rongiplatvorm on muudetud trenažööride ja mänguvahenditega aktiivsuspunktiks. Autorid on lubanud välja töötada ka maastikuhooldusplaani, mis on sellise suure pargi puhul kindlasti tarvilik. Lilleaasad ja pargi looduslik ilme sobib väikeasulasse, pole üle pingutatud ega püütud linnaelu liialt maale tuua. Võistlustöö keskme moodustavad tammede ümber rajatud vanasõnu kandvad massiivsed pingid, mis on sobilikud disainielemendid pargi kaubamärgistamiseks. Väikelinna kontekstis jättis kohatu mulje vaid liiga suur sillutatud väljak.

Teise preemia saanud töö tugevus on varemetes moonakate maja etapilise kasutuselevõtu plaan lava ja tegevuskeskusena. Efektselt mõjuvad muidugi ka põdrakanepi-, mooni- ja karikakrapõllud. Piisavalt selgelt ei ole lahendatud pargi ühendamine linnaga. Park mõjub pigem eraldiseisva muljetavaldava laiguna, mis sobiks ehk rohkem suuremasse linna. Küsimus on, kuidas näeb park välja oktoobris või mais, kui põdrakanep ja karikakar ei moodusta maastikus värvilaike.

Kolmanda koha töös on oskuslikult kasutatud paiga loomulikke nõlvu lava ja esinemisala paigutamisel. Töö üldlahendus ja tsoneerimine on jäänud siiski veidi literatuurseks, seosed on otsitud ega haaku ülejäänud linnaga.

Tamsalu esinduspargi rajamist toetab rahaliselt riigikantselei. Piiratud võimalused ja rohked ideed on olemas. Loodetavasti on Eesti vabariigi 100. sünnipäev piisavalt konkreetne ja oluline sündmus, et pargiidee ellu viia. Pargi rajamiseks ette nähtud rahaga saab muidugi välja ehitada ainult väikese osa pargist, paigaldada paar pinki ja istutada mõned tammed. Kuna tegemist on esinduspargiga, tuleb leida ka vastutustundlik ning kvaliteetne ehitaja. Kogemustega nõuetekohaseid maastikuehituse ettevõtteid meil aga peaaegu polegi. Valmis tuleks ehitada pargiteed. Tervikliku ilme saamiseks tuleb tagada pargi intensiivne hooldus vähemalt viie aasta jooksul, täielikult rekonstrueerida varemed ja välja ehitada sportimise ja mänguvahendite ala. Kui linnal selleks raha ei jätku, jääb esinduspargist alles vaid nukker vihje sellele, kuidas taheti parimat, aga läks nii nagu alati.

* Karin Bachmann, Arhitektuur kingipakis. –Sirp 20. II 2015; Lembit-Kaur Stöör, – Tõrva. Elu võimalikkusest ääremaal. – Sirp 6. III 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht