Tallinna mereäärsed pärlid

Robert Treufeldt

Tallinna Kalaranna üks uhkemaid ehitisi on XIX sajandi algupoole fort, mida rahvasuus on hakatud Patarei vanglaks nimetama. Veidi saab aimu ehitise püstitamisjärgsest uhkest valevusest, kui vaadata Armeenia päritolu Vene kunstniku Hovhannes Haivazjani (Ivan Aivazovski) 1844. aastal maalitud vaadet merelt Tallinna linnale. Suve hakul tegi praegune omanik Riigi Kinnisvara AS järjekordse katse müüa kompleks maha ja siinkohal on sobilik heita pilk fordi ja vangla kujunemisloole ning arendus- ja müümispüüetele. Suurte paekivihoonetega fordil oli muldkindlustistega eellasi juba Rootsi aja lõpus. Kiviehitistega fordi esimene projekt on 1820. aastast, ehkki põhiosa ehitati aastatel 1829–1840. Otsene kaitsefunktsioon kadus 1864. aastal, kui keiser Aleksander II kaotas oma ukaasiga Tallinna kindluslinna staatuse. Seejärel kasutati kompleksi kasarmutena, kuhu sai majutada umbes 2000 sõjaväelast. Vene vägede taganemisel Tallinnast veebruaris 1918 jäi ka Patarei tühjaks. Toompea linnuse konvendihoones (selle kohal on praegu riigikogu hoone) ning Paksu Margareeta tornis ja selle kõrvale 1885. aastal ehitatud majas (praegu on seal meremuuseumi ametiruumid) asunud vangla põletati maha 1917. aastal. Lasnamäe serval paiknenud vangla (Tartu mnt 85, praegu on seal Harju maakohtu ja Riigi Kinnisvara ASi ruumid) sai 1917. aastal samuti kannatada. Tallinnas tekkis suur vanglapuudus, kasutusele võeti isegi halvas seisukorras vana vangla aadressil Vene tänav 25. Ja siis leiti 1919. aastal, et Kalarannas on terved kasarmud, mida Eesti sõjavägi ise suurt ei vaja. Nii kavandati hooned võtta kasutusele vanglana ning juba 1920. aasta lõpul sai kompleksist keskvangla. Sõjavägi tahtis küll üleandmist peatada või äraantavaid ruume vähendada, sest ka neil tekkis 1920. aastate algul terav ruumipuudus, kuid juba oli hilja.

Peamiselt jaotati läbikäidavad lahingu- ja majutuskambrid nii: vaheseinaga eraldati maapoolne anfilaad, tekkinud koridorist eraldati omakorda mere poole jääv osa vaheseinaga kahe kambrina. Mereäärse goržihoone esimesele korrusele ehitati ka töökojad, teravnurgalisse flešihoonesse ambulantsi- ja kontoriruumid. Vangla tarvis ei olnud ruumid muidugi ideaalsed.1 Selle tekkimine endisesse kaitseehitisse oli juhuslik ja keskkonna suhtes ajastuomaselt vägivaldnegi, kuid tänaseks on seegi kihistus meile loomulik osa ehitise ajaloos.

Sõdadevahelisel ajal ehitati vanglasse uus üksikkambrihoone ja sidehoone, kokku umbes 550 vangikohaga. Sidehoone ehitamisega aastatel 1932–1934 kadus senine kaev ning selle rinnatise graniitplokid jäid vedelema. Neist sai teada kujur Juhan Raudsepp, kellelt telliti parasjagu purskkaevu uude parki endisel näituseväljakul (praegusel Tornide väljakul) vanalinna ja Balti jaama vahel. Kunagine ilus rinnatis sobis Raudsepa kavandiga ning 1936. aastast hakkas see kaunistama skulptuuri „Istuv naine” („Naine vaagnaga”).2 Seega on killuke Kalaranna forti säilinud hoopis mujal Tallinnas.3

Vanglaelu jätkus nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsioonide ajal, ainult täituvus ja „käive” oli nüüd vanades hoonetes oluliselt suurem: teadaolevalt viibis nendel aegadel vanglas korraga kuni neli ja pool tuhat inimest. Hilisema elu ja muudatuste kohta vanglas on küllaltki vähe täpseid andmeid.

Eesti Vabariigi uue ajajärgu saabumisel tekkis üsna varsti mõte ajast ja arust keskvangla sulgeda.4 Oli mitu plaani, mis hiilgasid suure raha ja atraktiivsuse ning hiiglaslike ehitusmahtude ja maa-aladega.5 Toonase täitevameti kui keskvangla valdaja kõige asjalikuma vanglate ajakohastamise plaani eesotsas oli AS Laansoo Kinnisvara: kavas oli vanade hoonete mahamüümine, sinna hotelli ehitamine ja saadud rahaga kolme uue 500 kohaga kambervangla ehitamine.6 Ka sellel plaanil polnud erilist edu, ehk seetõttu, et tehingust huvitatud Soome investor soovis vastutasuna Patarei ümbruses liiga suuri arendamiskõlbulikke maatükke.

Ootamatult kerkis 2000. aastate algul esile plaan anda Patarei hooned Eesti Kunstiakadeemiale (EKA), kes oleks siia saanud mahutada kogu oma seni Tallinnas laiali oleva tegevuse. Akadeemia rektor Ando Keskküla tegi ära suure organiseerimistöö ning EKA liitus ühe üle-euroopalise endiste militaarehitiste taaselustamise partnerlusprogrammiga (Sustainable Historic Arsenal Regeneration Partnership – SHARP).7

Programmi jaoks valiti välja neli endist militaarehitist, neist üks Inglismaalt, üks Hispaaniast, üks Maltalt ning Eestist siis Kalaranna fort. Nende toimimapanek uuel avalikul otstarbel oleks olnud oluline kultuurisündmus kogu Euroopas. EKA oleks lahendanud nii oma ruumimured kui pakkunud ka vastavate erialade õppejõududele ja tudengkonnale olulise väljakutse – üle-euroopalise tähtsusega ehitusmälestise ennistamise ja avalikule elule äratamise.

Enamik vanglast oli juba 2002. aasta lõpul välja kolitud, kohale olid jäänud ainult vangla haigla ja majandusüksus ning valitsus otsustaski 2003. aasta 25. märtsil anda Kalaranna fordi ehitised EKA-le. Paraku juhtus samal ajal mitu akadeemiale ebasoodsat sündmust.

Concordia erakõrgkooli rahaskandaal kevadel 2003 vähendas kõvasti üldsuse usaldust kõrgkoolide rahaeraldustele. Sama aasta 10. aprillil astus ametisse uus valitsus, kes suhtus eesotsas rahandusministri Tõnis Paltsiga kunstiakadeemiale kinnisvara andmisesse varjamatu umbusuga. Rahandusministeeriumi eitav otsus vormistati 2004. aasta kevadel küll juba uue ministri Taavi Veskimäe ametiajal. Võimalik, et omaaegse vastuseisu taga olid ka ärihuvid, sest 2007. aastal pakkus just Palts välja idee teha Patareisse Põhjamaade kasiinokeskus.

Akadeemia kolimine Kalaranda oleks elavdanud Tallinna räämas mereäärset piirkonda, loonud kõrgkoolide, muuseumide ja muude kultuuriasutuste võrgustiku, tekitanud rohelise ja keskkonnasõbraliku liiklusega ala ning avanud linna merele. Paraku jäi hea idee taas teostamata. Rektor Keskküla avaldas arvamust, et EKA-le sai saatuslikuks valitsuse soov vanglakompleks lihtsalt müüki panna ja selle pealt teenida.

Takerdus ka vanglahaigla kolimine, sest uue haigla ehitamisega Viljandi külje alla Jämejalga oli segadus. Uus asukoht jäi vangide peamistest asupaikadest kõrvale ning vanglate ja haigla vahet sõitmine oleks olnud ressursimahukas. Olemasoleva olukorraga vähese arvestamise tõttu märkustesse ja parandustesse uppunud planeering jäi toppama ning hääbus seejärel lõplikult.

Vangla kolis fordist lõplikult välja 2005. aastal. Seal tegutseb praegu hooajaline vanglamuuseum ning selles on tehtud peamiselt seiklusturismi alla liigituvaid üritusi, aga ka kontserte, kunstinäitusi jms. Kompleksis on likvideeritud avariiohte, viimati suuremas mahus pärast 2010. aasta jaanuaritorme, kui goržihoone oli kaotanud osa katusest. Nõukogudeaegset vanglaehituspärandit hakati lammutama ja algseid vaateid avama 2011. aastal. See tegevus jätkub ka tänavu, kuid tööd, mis peataksid Patarei edasise lagunemise, esmajärjekorras osale hoonetele kõige hädapärasema katuse panek, ootavad veel ees.

Nagu öeldud, tehti järjekordne katse Patarei müüa juunis 2012, laiast huviliste ringist hoolimata see aga ebaõnnestus. Kuigi kultuuriväärtuste amet kui muinsuskaitselise üldjärelevalve korraldaja Tallinna linnas ei esitanud võimalikule Patarei ülesehitajale mingeid ulmelisi muinsuskaitselisi nõudmisi, jäid siiski kehtestatud nõudmised ilmselt erainvestori taluvus- ja tasuvuspiiridest väljapoole. Koostanud ise Riigi Kinnisvara tellimusel võimaliku ostja teavitamiseks muinsuskaitse eritingimused ning tutvunud ka ostuhuviliste vaadete ja nõudmistega, võin tõdeda, et üldiselt sooviti piirata Patareisse pääsu ning suurel määral kompleksi avalikkusele sulgeda.

Eesti sõjamuuseum koostas 2011. aastal alternatiivse, avatud keskkonnale suunatud arengukava, mille järgi tekiks Kalaranna fordi alale muuseumi-, uurimis- ja konverentsikeskus, kus tegutseks veel loomeinkubaator, söögi-, meelelahutus-, majutus- jms asutusi. Loomulikult tegutsetaks koostöös meremuuseumi uue kompleksiga, mis seisab sealsamas kõrval. Muuseumidest leiaksid sel juhul siin pinna eelkõige loodav rahvusvaheline kommunismikuritegude muuseum, aga ka kohalikud, see on sõjamuuseum, siseturvalisuse (sh tuletõrje), politsei- ja kaitsepolitseimuuseum ning okupatsioonide muuseum, kes kõik kannatavad ruumipuuduse käes. Last not least ka Kalaranna fordi ja Patarei vangla enda muuseum, kus kajastataks piirkonna kohalugu, XIX sajandi ehitiste kaudu ka Tallinna sõjalist ajalugu ning XX sajandi ehitiste toel Tallinna vanglate ajalugu.

Kaitseministeeriumi kureeritav sõjamuuseumi kava sisaldab ka vastava otstarbega sihtasutuse loomist, perspektiivset tegutsemisplaani 2020. aastani ning esialgseid rahastamisvõimalusi ja tasuvusarvutusi. Eeldusel muidugi, et valitsus leiab müügist laekumata jäänud kolme miljoni euro asemele riigikassasse muid tuluallikaid ega kavanda kibeda rahahäda ajel uut müüki. 2020. aastaks oleks kompleks juba isemajandav ning suudaks selleks ajaks anda oma panuse nii piirkonna majandustegevusse kui ka tööhõivesse. Rääkimata asjaolust, et ajalooline Kalaranna fort oleks restaureeritud ning igakülgselt eksponeeritud. 8

Sõjamuuseumi projekt ja selle arendamisel tehtud sihikindel töö on muljetavaldav. Ehk oleks ka kunstiakadeemial aeg oma praeguses ruumikitsikuses või õigemini -puuduses uuesti mõtelda akadeemia Patareisse kolimise peale? Tõepoolest, nii üks kui teine lahendus oleks ju vääriline jätk meremuuseumi korrastatud vesilennukiangaaridele.

Mitmel põhjusel on kaitseministeerium ja sõjamuuseum teinud sellele projektile vähe reklaami. Muuseumi kodulehelt selle kohta teavet otsides peab teadma, kust seda leida. Veel viimase Patarei müügiprotsessi ajal võttis avalikkuses sõna Euroopa parlamendi saadik Indrek Tarand, kes küll hoogsa elegantsiga segas aegu, kohti ja mõisteid, kuid esitas ka mitu julget ja huvipakkuvat visiooni, kuidas sõjamuuseumi projekti teostamisega Patarei ja kogu piirkond atraktiivsemaks teha.9 Ajaloolane Mati Mandel keskendus oma arutluses eelkõige Patarei kui okupatsioone jäädvustava mäluasutuse tekkimisele, sest paraku on viimasel ajal mitugi okupatsioonideaegset sümbolobjekti (ka füüsiliselt) kadunud.10

Riigi Kinnisvara üritab nüüd Patareid uuesti maha müüa. Väidetavalt küsitakse praegu erinevatelt riigiasutustelt, kas neil võiks ehk olla selle ehitise vastu mingitki huvi. Siseministeerium soovibki juba paigutada Patareisse praegu Raua tänava tuletõrjehoones oleva siseturvalisuse muuseumi, kuid loodab leida asjast huvitatud kaasmuuseume.11 Paraku ei selgu praegu avalikkusele vahendatud teabest, kas seisukohta on juba küsitud ka sõjamuuseumilt ja kunstiakadeemialt. Pealegi, sõjamuuseum on ju oma projektiga otse välja öelnud, et on huvitatud kogu kompleksist ning neil on selle avalikkuse huvides arendamiseks olemas pikaajaline kava. Kas lihtsalt kommunikatsioonihäired?

Kalaranna fordi ehk Patarei vangla ümber toimuv annab praegu lootust, et tekkimas on mingigi ehitise säilimise ja laiema eksponeerimise suunas viiv lahendus. Loodetavasti annab kompleksi korrastamine hoogu juurde atraktiivse piirkonna arengule ning seejuures arvestatakse piisavalt ka ehitise minevikuga nii kindlus- kui ka vanglaehitisena.

Robert Treufeldt on kunstiajaloolane, ICOMOSi sõjalise pärandi ja fortifikatsiooni komitee liige

1 Uno Ilm, Eesti Vabariigi vanglad 1918…1940. E-info, Tallinn 1994, lk 24–33.
2 Viivi Viilmann. Juhan Raudsepp. Kunst, Tallinn 1984, lk 36 ja 63.
3 Seda lugu on trükis esimest korda kirjeldanud Heino Gustavson, olles enda sõnade järgi saanud teavet otse Juhan Raudsepalt endalt. Heino Gustavson, Kindlusrajatis – kasarm – vangla. Vana Tallinn III (VII), Tallinn 1993, lk 75.
4 Praegu teadaolevalt esimene avalik väljaütlemine oli Ita Serman, Versailles’ pargist ja Patarei hotellist. – Õhtuleht 8. II 1994.
5 AS Aquila plaan. – Rahva Hääl 29. IV 1995.
6 Argo Ideon, Täitevameti kinnisvaraprojekt võtab hoogu. – Postimees, 8. XI 1996.
7 Regeneration through Heritage, Understanding the Development. Potential of Historic European Arsenals. English Heritage. London 2007.
8 http://www.esm.ee/UUS_Patarei_arengukava_260911.pdf
9 Indrek Tarand: käeulatuses on terve muna, 15. V 2012, http://arvamus.postimees.ee/841446/indrek-tarand-kaeulatuses-on-terve-muna
10 Mati Mandel: patarei kannatuste ja vastupanu muuseumiks!, 16. V 2012, http://arvamus.postimees.ee/843650/mati-mandel-patarei-kannatuste-ja-vastupanu-muuseumiks
11 Merike Teder, Ministeeriumi hinnangul sobiks Patarei kindlusse siseturvalisuse muuseum. 6. VIII 2012, http://www.postimees.ee/931234/ministeeriumi-hinnangul-sobiks-patarei-kindlusse-siseturvalisuse-muuseum/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming