Tallinna linnaruumi valgusreostus

Risto Kozer

Fassaadivalgustuse omaloomingu musternäide.

Fassaadivalgustuse omaloomingu musternäide.

Risto Kozer

Valgusreostuse problemaatika on Eestis aastaid kõneaineks. Esmasel vaatlusel on jagunetud kahte leeri: üks osa peab seda naeruväärseks pseudoprobleemiks, mis ei peaks olema riiklike prioriteetide seas, teine aga peamiselt Eesti linnades sümptomaatiliseks ja reguleerimata alaks, millega tuleks tegeleda nüüd ja kohe. Tegelikult ei puuduta asi ainult teema tõstatanud vähemust, vaid ühiskonda. Kuigi valgusreostusel on pikemaajaline mõju närvisüsteemile ja füüsilisele elukvaliteedile, puuduvad Eestis praegu valgusreostust reguleerivad seadused.

Valgusreostus ehk valgussaaste on soovimatu, üleliigne või tarbetu tehisvalgus. Valgusreostust põhjustavad tänavavalgustid, aiavalgustid, reklaamplakatite ja fassaadivalgustus, kui see on halvasti projekteeritud, varjestamata ja/või suunatud taevasse. Valgusreostus on ka see, kui tänavalaternate valgus paistab elamu akendest sisse või ettevõtete ja tööstuste valgustite eredad tuled valgustavad keset ööd kogu ümbruskonda (nt kurgi, salati- ja maitserohelise kasvataja Grüne Fee Tartus). Eristatakse astronoomilist ja ökoloogist valgusreostust. Astronoomilist valgusreostust iseloomustatakse eelkõige taevakumaga, mis halvendab öötaeva vaatlusi. Ökoloogiline valgusreostus muudab loomuliku valguse režiimi maismaa- ja veeökosüsteemides. Ökoloogilise valgusreostuse allikad on valgustatud hooned ja tornid, tänavavalgustus, laevade valgustus, turvavalgustus, sõidukite tuled ja isegi veealuste uurimislaevade tuled, mis kõik võivad ökosüsteeme häirida erineval määral. Mõjutatud loomadel võib näiteks tekkida raskusi orienteerumisega.1

Valgusreostus häirib ka inimeste bioloogilist elu. Kosmosefotod öisest Maast näitavad, et Euroopa ja USA on valgusreostuse tõttu suured valged alad, mustemad alad jäävad aga vaesemate või hõredamalt asustatud maade kanti. Välisõhu kaitse seaduse järgi on valgusreostus välisõhu füüsikaline mõjutamine müra, ioniseeriva toime või toimeta kiirguse, infra- ja ultraheliga.2

Tallinn

Tallinna tänavavalgustuse rekonstrueerimisest ja ühtlustamisest on küll Euroopa Liidu direktiividega seoses avalikult räägitud, kuid reaalsus on midagi muud. Kindlasti on situatsioon viimastel aastatel pealinnas paranenud, kuid suures plaanis on tulemused marginaalsed. Kui vaadelda kolme piirkonna tänava- ja elamuvalgustust, on Majaka piirkond Sikupilli asumi üks markantsemaid näiteid, kus võib leida stagneerunud 1980ndate lõpu lahendusi. Tihtipeale kohtab ka topelt- või dubleerivat valgustust, mille tegelik vajalikkus on küsitav. Peamine on see, et need lahendused ei puuduta ainult valgustite tüüpe, vaid valgustite paiknemist tänaval, majadevahelisel haljasalal või hoopiski fassaadil, elanikud on aga teadmatusest situatsiooniga leppinud. Kui autoteede valgustid on kõigis mainitud piirkondades valesti reguleeritud või lihtsalt võhiklikult paigaldatud, siis korteriühistu fassaadivalgusteid saavad majaelanikud oma initsiatiivil reguleerida või eemaldada.

Majaka piirkonna elamukinnistute valgustite paigutus jätab kõvasti soovida, eriti puhkudel, kui kuuekorruselise elamu viimase korruse fassaadile on paigaldatud suured prožektorid, mis peaksid valgustama majaesist autoparklat. Elanike heaolule ei ole siin mõeldud, sest prožektorivalgus paistab kolmel ülemisel korrusel aknast sisse. Vaevalt et see neile meeldib, aga mis teha – inimestel on muidki muresid. Vahet ei tehta fassaadi-, tänava- või sektsioonivalgustitel, mille kasutamise väärnäiteid leiab igal sammul. Õige oleks kasutada fassaadi- või trepikojaesiste puhul variante, mis valgustaksid ainult soovitud ala, mitte selle ümbrust või taevast. Sama printsiip kehtib ka kinnistu valgustamise puhul, Tallinna linnaruum on selles osas kaootiline. Miks on vaja elamutagusele alale, kus autosid ei pargita, suurt tänavavalgustuse prožektorit, mis öösiti kõigile elanikele aknast sisse paistab? Kas põhjus on ükskõiksus või see, et valgusti on Tallinna linnatänavate peavõrguga ühenduses, mis tähendab, et kustutamise läbirääkimised võivad venida pikaks, kuid tulutuks?

Teine piirkond on Kalamaja, kus on probleemi lahendamisel näha enim edusamme. Sealne tänavavalgustus on installeeritud vastavalt miljööle: nii valgusti kõrgus, võimsus, suund kui ka valgustatud ala ulatus on läbi mõeldud – seega ei häiri valgustus elanikke. Paljudes Tallinna linnaosades leiame standardseid tänavavalgustuse lahendusi (8 meetrit kõrged, valgustamise nurk küündib 90 kraadini), mille paigaldamisel on lähtutud tüüp-projektist, mitte kohaspetsiifikast. Kui Majaka ülekäiguradade valgustus on osaliselt dubleeritud kuue meetri kõrgusel, siis enamiku Kalamaja sebravalgustite kõrgus on kolm meetrit. Kuid valgusreostuse võib põhjustada ka elamute hooajaline fassaadivalgustus (nt jõulude ajal). Selliseid juhtumeid kohtab Kalamajas küll. Valgustuse paigalduse võiks naabritega kooskõlastada – see võiks olla iseenesestmõistetav samm ühes arenenud ühiskonnas.

Kolmas näide on Veerenni piirkond, kus näiteks Pärnu maantee trammidepoo põhjustab kõrvalkinnistul valgusreostuse. Trammidepoo hiljutise rekonstrueerimisega kaasnes ka territooriumi valgustite väljavahetamine, kuid asi pole nendes. Kuigi trammidepoo peahoone fassaadil on võimsad tänavavalgustid, mis valgustavad piisavalt kogu kinnistut, on kinnistu piirile installeeritud sobimatud, Tallinnas tüüpilised kaheksameetrised tänavavalgustid, mis paistavad naaberkinnistu elamu akendesse. Teisisõnu pole lähtutud ei miljöö- ega ka keskkonnamõju strateegilisest hindamisest (KSH), vaid jällegi standardikesksest kitsarinnalisest mõtlemisest, mis ei tee vahet keskkondadel, valgustite tüüpidel ja nende põhjustataval reostusel.

Raiskamine

Mida siis valgusreostus lõppude lõpuks inimesele ja loodusele teeb? Raiskab ressursse, põhjustab keskkonnasaastet, muudab inimeste-loomade-taimede looduslikku elurütmi. 1. juulil peaks jõustuma keskkonnaseadustiku täiendus,3 millega juhitakse tähelepanu liigse välis- ja töökeskkonna valgustuse ning reklaamide häirivusele. Keskkonnaministeeriumi välisõhu osakonna peaspetsialisti Reet Pruuli sõnul ei seata valgusreostuse reguleerimisega tavainimesele piiranguid, vaid püütakse juurutada arusaama, et valgustada tuleb sihtobjekti, mitte suunata valgust sinna, kus seda ei ole vaja.

1 Marek Vilipuu, Valgusreostuse taustauuring. Tallinna Tehnikaülikooli Füüsikainstituut, 2012.

2 Saasteallikas on välisõhu kaitse seaduse tähenduses saasteaine, müra, ioniseeriv või ioniseeriva toimeta kiirgus ning infra- või ultraheli välisõhku suunav või eraldav objekt. Uue keskkonnaseadustiku kohaselt on „heide“ õhku, vette või pinnasesse otseselt või kaudselt väljutatav aine, organism, energia, kiirgus, vibratsioon, soojus, valgus, lõhn või müra.

3 Vt http://tarbija24.postimees.ee/3058667/eesti-hakkab-piirama-valgusreostust

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming