Täitkem Eri Klasi viimane soov – taastagem Lutheri klubi!

LEONHARD LAPIN

Sirp2016_11_0038__art_r2

Paar kuud tagasi helistas vana sõber Eri Klas ja kutsus mind kaasa võitlema Vana-Lõuna tänaval tegutsenud Lutheri klubi taastamise nimel. Olin sellega kohe päri, sest vaatamata sellele, et majas töötab hea pagarifirma, ei sobi sellist hoonet nüüdisajal enam väiketööstuse majutamiseks kasutada. Pealegi leiaks see endale paremad ruumid, kuhu nüüdisaegsed masinad ja tehnoloogia paremini ära mahuks. Huvitav, kes oli see lausloll ja kultuuritu riigiametnik, kes rentis (jumal hoidku, ehk lasi ka erastada koos Lutheri tööstushoonetega?!) selle silmapaistva ligi sajandi kultuuriasutusena toiminud hoone nii sobimatu tegevuse tarbeks? Meenutan, et aastakümneid oli see Lutheri tehase tööliste klubi, tegutses isegi Nõukogude okupatsiooni ajal edasi, oli seotud meie džäss-, rokk- ja pop-puntidega ning valmistas võimudele loomingulise tegevusega kibedaid hetki. Selles klubis musitseeris 1960. aastail ka džässmuusik Eri Klas.

Lutheri klubi maja on maailmakuulsa heroilise Soome arhitektide kolmiku Herman Geselliuse, Armas Lind­greni ja Eliel Saarineni ainuke Eestis koos tehtud, 1905. aastal valminud töö. Hoone on nendegi ühisloomingus oma hoogsate fassaadikaartega ainulaadne ja kui rahvusvahelised arhitektuuriringkonnad praegu kuuleksid, et seda kasutab pagaritööstus, oleks see häbiplekk kogu meie kultuurile. Tartlastel õnnestus ju väga heal tasemel restaureerida palju suurema mahuga, alles 1919. aastal valminud Eliel Saarineni Pauluse kirik, ent Tallinnas tegeldakse kultuuri eirates labase pisiäriga.

Olin vist isegi pimedusega löödud, kui imetlesin vaid Lutheri klubi imepärast arhitektuuri. Alles Eri Klas avas mu silmad, juhtides tähelepanu sellele, et siin peaks tööstuse asemel tingimata taas tegutsema klubi. Kui palju on Tallinnas ilma kodumajata teatreid, koduklubita džäss- ja rokkpunte? Ka puudub meie looval intelligentsil kesklinnas pärast Ku-Ku klubi mõtlematut sulgemist kooskäimiskoht. Lutheri klubi kasutuselevõtuga seoses tuleks rahvusvahelisel tasemel restaureerida hoone peafassaad ning taastada hävitatud eesaed, kuhu suvel saab rajada elava muusikaga välikohviku. Parkimiskohti leiab siin kandis mujalgi ja kas poleks stiilne kunstnike klubisse, mis on liikmetele lahti juba ennelõunal ning pakub õhtuti kunstielamusi ka laiemale publikule, sõita hoopis trammiga. Tean, et ka maestrole meeldis tramm.

Klubiruumidega võiks siduda intiimse kunstigalerii akvarellikunstile, sest maja arhitektid, nagu paljud ehituskunstnikud muiste, olid head vesivärvidega maalijad. Akvarell kuulus klassikalise arhitektuuri juurde. Eestis on see maalitehnika olnud läbi terve eelmise sajandi heal järjel ega ilmuta ka praegu, digiprindi ajal, hääbumise märke. Akvarellimaal on tundlik nagu XX sajandi alguse arhitektuurgi.

Oli liigutav jälgida, kui paljud loojad avaldasid meedias oma lugupidamist meie lahkunud maestrole, kutsudes teda kogu Eesti rahva presidendiks. Nüüd oleks õige aeg ellu viia Eri Klasi viimane unistus – taastada Lutheri klubi ja panna sellele nimeks Lutheri-Klasi klubi. Loodan, et seda mõtet toetavad paljud meie kaunite kunstide meistrid. Mõtte peaks teostama kultuuriministeerium, kelle käes on rahaautomaat ja autoriteet võimukoridorides, kuid ka vastutus kultuuripärandi säilitamise eest. Eriti kaunis oleks tähistada taastatud klubiga Eesti vabariigi suurt sünnipäeva.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar