Tänavast. Sotsiaalselt

Katrin Koov

Kui arutasime eelmisel talvel koos urbanistika õppetooli professori Panu Lehtovuoriga, mis võiks olla see urbanistika ja linnamaastiku ühisosa, mida kevadisel konverentsil käsitleda, leidsime, et kõige huvitavam ja samas vähe käsitletud linnaruumi osa on tavaline tänav. Meile tundus, et tänavast kui sotsiaalsest objektist peaks rääkima just Tallinnas, kus selle  tervislik seisund ei ole just kõige parem. Mida teistmoodi teha või kuidas tänavaid elavamaks ja inimlikumaks muuta, võib nuputada ise või õppida teistelt. Rahvusvaheline konverents on suurepärane formaat õppimaks üksteiselt. Nii saigi sünopsise esitamise voorus välja hõigatud teema „Sotsiaalne tänav”. Meie suureks üllatuseks osutus see ülimalt populaarseks teemaks, ühelgi aastal ei ole seni laekunud nii palju ettekandesoove. Ilmselt olime tabanud  närvi.    

Konverents, millest eespool juttu, toimus 7. urbanistika ja linnamaastiku päevade raames (Urban and Landscape Days). Seekordsesse korraldustoimkonda kuulusid prof Panu Lehtovuori, Lilia Del Rio ja allakirjutanu. Lisaks konverentsile olid päevade programmis ka näitused, ekskursioonid ja filmiõhtud. Kuna kevadise programmi lõi ootamatult segamini just enne konverentsi purskama hakanud Islandi vulkaan, siis olime sunnitud tegema kiirelt ümberkorraldusi. Otsustasime jagada ettekanded kahte ossa. Kevadel toimus kahepäevane  konverents nende osavõtjatega, kel oli õnnestunud läbi tuhapilve kohale lennata või maitsi või meritsi tulla, Ingrid Ruudi kureerimisel arvati ka tänavateemaliste projektide ja fotode näitus galeriis East. Tänavu sügisel leidis aset teine osa, mille lisaprogrammis näidati suvel arhitektuuriüliõpilaste poolt rahvusvahelise workshop’i CinemArchitecture raames tehtud linnateemalisi lühifilme ning pärast konverentsi oli võimalik osaleda Briti Nõukogu  korraldatud „Tulevikulinna” mängus. Võiks küsida, mispärast selline „tavaline” teema nagu tänav nii suurt huvi ja vastukaja pälvis? Kui järele mõelda, siis see pole esmajärgus huvi tänavaruumi arhitektuuri või esteetika vastu, rääkimata tänavate tehnilisest infrastruktuurist, vaid tegelik huviobjekt on hoopis inimene – inimene suhtes tänavaga, sest muidu poleks tänavast mõtet rääkida. Teadvustades ruumilise maailma komplekssust  ja vajadust tervikliku käsitluse järele, tuleb igal juhul alustada inimesest. Inimene on hea lihtne mõõdupuu igasuguses skaalas linnaruumi projekteerimisel – ja mitte ainult füüsiliste aspektide tarvis, vaid ka sotsiaalse kvaliteedi mõõtmiseks. Selle tunneb ära juba instinktiivselt, kas mõni koht või ruum on kavandatud inimesest lähtuvalt või on järgitud ta pelgalt normatiivseid nõudeid. Konksuga küsimus on aga jätkuvalt: kuidas täpselt seda  inimlikku ruumi arhitektina kavandada? Selle kohta ei ole olemas üheselt mõistetavat ja rakendatavat juhist ning nii kohtame projektides parimate kavatsustega mõeldud ja apetiitselt esitatud 3D-keskkondi elus sageli kõledate ja inimtühjade kohtadena. 

Tänav on linnaruumi element, mis samal ajal ühendab ja eraldab: sotsiaalses mõttes ühendab, ruumilises mõttes aga jaotab ja eraldab. Vahealana, n-ö negatiivse ruumina, mis jääb teiste objektide vahele, toimib selles lõpuni määratlemata voolavas ruumis suur hulk tegevust, olulisi kohtumisi ja sündmusi. Linnaelu leiab aset tänaval või vähemalt teoreetiliselt peaks leidma. Tegelikkus on pisut teistsugune: sotsiaalne melu on suures osas kolinud liba-avalikesse siseruumidesse ja virtuaalruumi helendavate ekraanide taha, inimesel pole otsest vajadust minna välja ning tänavatest on suures osas saanud transiidikoridorid, kustkaudu liikuda ühest turvalisest keskkonnast teise, kasutades selleks vahendina kolmandat turvakeskkonda – autot. Väga paljud ettekandjad kritiseerisidki ettearvatult autostumist ning rääkisid jalakäijate, jalgratturite ja autoliikluse tasakaalustamise  vajadusest linnades. Sügisese konverentsi peaesineja oli arhitekt Lars Gemzøe, kes on Jan Gehli partner Kopenhaagenis baseeruva globaalse haardega tegutsevas büroos Gehl Architects. Ta rääkis väga lihtsalt ja sümpaatselt vajadusest mõelda inimestele ja inimmõõtmelisusele meie kasvavates linnades, vajadusest anda tänavaruum tagasi jalakäijatele ja ratturitele. Tegemist pole mingi raketiteadusega, vaja on vaid tõsist tahtmist kinnistunud  mõtteviisi ja harjumusi muuta. Ning see peab olema nii linna elanike kui poliitikute ühine soov. Ainult paberil selline asi tööle ei hakka, selle peab ka realiseerima. Lars Gemzøe tuletas meelde, et ka Taanis ei usutud kolmkümmend aastat tagasi sellesse, et nende linnades võiks olla ainult jalakäijatele mõeldud tänavaid ning et jalgratas võiks olla normaalne sõiduvahend, sest esiteks on Taani kliima halb, teiseks lähevad poed pankrotti, kui autoga ei pääse ligi, ja  kolmandaks ei sobi selline väljapoole avatud elustiil taanlaste kultuurilise taustaga. Kuid tänapäeval ei räägi keegi enam halvast ilmast või „valest” kultuurist ning kesklinnas laieneb jõudsalt jalakäijate tänavate võrgustik, autovabu ruutmeetreid on praeguseks saja tuhande ringis, need on rahvast tihedalt täis ja ärid õitsevad. Tänaseks on jõutud selleni, et põhiliiklusvahendid Kopenhaagenis on jaotunud võrdselt kolmeks: üks kolmandik linnaelanikest  sõidab tööle, kooli jne jalgrattaga, üks kolmandik autoga ja üks kolmandik kasutab ühistransporti. 

Tallinna puhul võime rääkida linna geograafiliselt „ebasoodsast” paigutusest liikluse mõttes: linn on välja venitatud ja vahemaad suured, ühe faktorina soodustab see autostumist. Pealegi on linn keskelt pudelikaelana kokku surutud ja just sealt kaelakohast tahavad kõik läbi pääseda. Umbes selliselt lähtekohalt alustas kevadel oma ettekannet liikluse teemal teine kutsutud võtmeesineja, Tallinna  tehnikaülikooli professor insener Dago Antov, kes analüüsis autostumise mõju Tallinna tänavate arengule viimaste kümnendite kestel. Antov tõdes, et pikaajalisi prognoose tehes ei ole arvestatud võimalike alternatiivsete stsenaariumidega nagu autode vähenemine, linnaruumi ümberkorraldamine ning elustiili ja suhtumise muutumine. Täna oleme me silmitsi just sellise olukorraga, kus kunagi vaid progresseeruvale autostumisele rajatud  mudelid enam ei kehti ja linn tahab areneda teises suunas.       

Konverentsil ei räägitud loomulikult peamiselt liiklusest, vaid väga paljudest erinevatest huvitavatest teemadest. Ettekanded olid jagatud kuude temaatilisse plokki, mis koondusid järgmiste pealkirjade alla: „Kogukondade loomine”, „Postkapitalistlik tänav”, „Vaadates läbi kunsti”, „Seinad ja müürid”, „Loovus linnaruumis” ja „Huvitavad tänavad”. Müüride teemal tegid näiteks huvitava ettekande İstanbuli grafitist  Aylin Kuriel ja Bob Pannebakker, kes olid kogunud sealse tänavakunsti ja tekstide rikkaliku fotokollektsiooni. Räämas hoonetele ja aedadele jäetud poliitilised ja intiimsed sõnumid viivad mõttele, miks on inimestel vajadus sellisel moel tänavaruumi isikustada, seda omaruumiks muuta. Tänavat võib siin näha kui osalusruumi ja majaseina kui meediumi, mille kaudu inimesed rajavad intiimsemat sidet oma elupaiga – linnaga, mis muidu kipub  anonüümseks jääma. Loovuse käsitlustes jäi silma lõunanaabrite juures masu tingimustes tärganud ergas linnakultuur. Evelīna Ozola ja Ieva Zībārte tegid ülevaate Riias tegutsevatest loovtööstuse „rakukestest”, mis moodustavad omalaadse võrgustiku ning paistavad silma üllatavalt suure variatiivsusega funktsioonide ja linnalise tüpoloogia osas. Riia teeb samme elamisväärsema linna suunas. Postkapitalistliku tänava teemal oli väga palju huvitavaid  ettekandeid, mis käsitlesid tänavat kui poliitilist lava või teatraalset keskkonda või otsisid sotsiaalsust ja loovust hoopis kommertsruumidest. Huvitavate tänavate plokist võiks esile tõsta Katharina Schmidti ettepanekuid Helsingi ühe vanema ja tihedama autoliiklusega tänava Hämeentie muutmiseks inimlikumaks ja isikupärasemaks läbi ühise ruumikasutuse põhimõtete. Palju mõtteainet pakkus poolaka Jerzy Elzanowski ajaloo jäädvustamise analüüs  Varssavis Chłodna tänava näitel. Analüüsides omaaegse juudi geto piiriala ruumilisi ettepanekuid, tõi ta esile raskused seoses valusate mälestuste adekvaatse jäädvustamise ja tänapäevase linnaga sidumisega. Formaalsed lahendused ja püüe muuta need mälestused veelgi „atraktiivsemaks” mõjuvad naeruväärselt ja vastupidiselt kavatsustele.   

Põhjaliku ettekande meedia mõjust tänavaruumile tegi kolmas kutsutud peaesineja professor Sabine Knierbein Viini linnauurimise  keskusest. Knierbeini Berliini põhjal tehtud analüüs näitab, et reklaamikompaniide kontroll tänavaruumi üle on uskumatult laiahaardeline ja salakaval. Näiliselt süütud reklaamikandjad (reklaamiribad, postamendid jms kraam) on ülimalt tulus äriprojekt, kusjuures linnaelanik ei saa ise seda kuidagi mõjutada, mida ja kui suurt osa tema argiruumist kasutatakse millegi müümisele. Isegi linnaplaneerijatel puudub sõnaõigus sellel teemal kaasa rääkida,  kuna tegemist on äriprojektiga. Reklaam on nagu riik riigis, kus inimesi tarbimisele allutavad reeglid kehtestab suurema üle väiksem ja kavalam. 

Neljandaks kutsutud esinejaks oli Lätist pärit, praegu Berliinis töötav tekstiilikunstnik, sealse kunstikõrgkooli professor Zane Bērziņa, kelle huviks on nn mõtlevad ja reageerivad materjalid. Bērziņa arutles võimalusest muuta ruum meie ümber tundlikumaks ja interaktiivsemaks (bio-)tehnoloogiliste lahendustega. Näiteks võib ära kasutada meie keha elektrivälja, teha see nähtavaks. Näitena tutvustas ta  teadlastega koostöös valminud sissekootud elektroodide ja LE D valgustitega kanga prototüüpi, mille inimene möödudes „elama” paneb: tillukesed valgustid süttivad või kustuvad vastavalt inimese liikumisele. Tulemus oli maagiline; isegi teades, et see oli vaid puhas tehnoloogiline lahendus, tundus see katses osalejatele imelise kogemusena. Selliste prototüüpide abil võime kujutleda tulevikuruume, mis suhtlevad meiega hoopis teisiti, kui oleme seni harjunud. Ja samas on see ikka seesama maailm oma füüsikaseadustega. Kokkuvõtteks. Tänavatest saab rääkida lõputult, neid on maailmas lõputu hulk. Aga ka üht ja sama tänavat võib tõlgendada vägagi erinevalt, kui sellest räägib teine, või ka sama inimene, aga teisel ajahetkel või teises kontekstis. „Tänav” on samas universaalselt lihtne termin, ainuüksi selle sõna nimetamise peale teame, millega on tegemist. Tänav ei  ammenda ennast. Tänav on lõputult huvitav. Katrin Koov on arhitekt, EKA linnamaastike õppetooli programmi koordinaator

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming