Suveniirne amfiteater

Tallinna tehnikaülikooli Mustamäe linnakus valmis amfiteater, mis vastab ideele vaid nime poolest – märgilise tähendusega arhitektuuriobjektist on saanud tagasihoidlik maastikukujundus.

Karin Hallas-Murula

Amfiteatreid ei ehitata Eestis iga päev. Nüüd üks selline valmis, Tallinna tehnikaülikooli Mustamäe kampuses ülikooli 100 aasta juubeliks. TTÜ eelmist, 50 aasta juubelit jäi tähistama Nõmme jalakäijate sild (1986, autorid Johannes Aare ja Valdek Kulbach), mis, olles nii esteetiline kui ka funktsionaalne, seob ülikoolilinnaku ümbruskonnaga nähtavalt ja sümboolselt. Niisugust sümbol­ehitist otsiti ka seekord. Objekt pidi olema pilkupüüdev ja märgilise tähendusega nii ülikoolile, Mustamäe linnaosale kui ka kogu Tallinnale.

2014. aastal välja kuulutatud TTÜ 100 aasta juubeli ehitise ideekonkursile pakuti 44 ideed* praktilistest jalakäijate tunnelitest kõrgete maamärkide ja mänguväljakuteni. Võitjaks valiti idee „Hellas“ ehitada kampusesse puidust amfiteater (autoriks siinse loo autor). Amphi­theātrum on antiikaegne vabaõhuteater, kus vaatajate kohad asusid ümber näitemänguplatsi, ἀμφί (amphi) tähendab „mõlemal pool“ või ümber“, θέατρον (théātron) aga „kohta jälgimiseks“. Amfiteatrid olid ka kohad, kuhu koguneti poliitika üle arutlemiseks, dispuutideks ja diskussioonideks. Need olid demokraatlikud avatud ruumid, kus puudusid valitute loožid ning suurejooneline arhitektuurne vorm väljendas üllast võrdsuse ideed. Amfiteatrilaadne paigutus on läbi sajandite olnud kasutusel parlamendihoonetes ja raekodades, aga ka ülikoolide aula magna’des.

Samast vaimust oli kantud ka TTÜ amfiteatri idee. Kasutusvõimalusena oli silmas peetud ülekoolilisi suurüritusi, nagu sügisesed kooli alguse ettevõtmised ja kevadised lõpetamised, mida tuleb praegu korraldada järjekorras, sest puudub koht, kuhu kõik koos mahuksid. Seal oleks saanud teha palju muid üritusi rahvuskultuuride festivalidest suurte Mustamäe kontsertideni, aga ka õppetööd, kui ekraani ja arvuti asemel käib mõttevahetus õppejõuga. Männimetsas olla on tervislik, väljas on inimesed vabamad ja loomingulisemad. Kliima läheb meilgi üha soojemaks, mis tähendab, et kevadel ja sügisel tuleb väljasolemise aega juurde.

TTÜ ja Mustamäe linnaosa elanikkonna ühendamiseks oli pakutud võimalus korraldada suvel, kui õppetööd pole, vabaõhuüritusi teatrist jaanipäeva kultuuriprogrammideni. Teostatud lahendus kahjuks midagi sellist ei võimalda: ei mahu siia ei esinejad ega publik, iga ürituse tarvis tuleks ehitada nii publiku tribüünid kui ka esinejatele ja tehnikale katustatud lava, lisaks vedada valgustus, mida statsionaarsena samuti pole. Kui kõike seda juba vedama hakatakse, siis on mõistlikum sellega staadionile minna: inimesi mahub rohkem ja muru jääb tallamata.

Ideevõistlusel välja käidud mõtet korraldada TTÜ ja Mustamäe linnaosa elanike ühendamiseks vabaõhuüritusi amfiteatri teostatud lahendus kahjuks ei võimalda – ei mahu siia ei esinejad ega publik.

Karin Hallas-Murula

TTÜ rohkeid laulukoore esitleti õigusega uhkelt ülikooli juubeliaktusel. Amfiteatergi võinuks olla koht kontsertideks, aga soojal ajal ka lauluproovideks, et siis lauluväljaku treppidel sellevõrra kindlamalt rõkata. Praegusesse amfiteatrisse suurel kooril asja pole. Pole seal midagi teha ka tantsijatel. Puidust kõlaekraan-varikatus võinuks olla element, mille projekteerimisel demonstreerida arhitektide ja inseneride koostööd ja innovaatilisust. See võinuks olla uue sajandi tervitus Tallinna ja Tartu laululava legendaarsetele insenerilahendustele, mille üle tunnevad TTÜ insenerid põhjendatult tänini uhkust.

Idee järgi oli amfiteater ette nähtud staadioni alale, mis tollaste plaanide kohaselt pidi likvideeritama. Tänapäeva maailmas, kus kõik toimub igal pool ja on võrdse tähendusega, süveneb vajadus tajuda tähtsamaid koondavaid punkte. Mustamäe ülikoolilinnakul puudub arhitektuuriliselt aktsentueeritud keskkoht. Selleks võikski saada just staadioni ala peahoonet ja innovatsioonikeskust Mektory ühendaval teljel. Tollal kavandati staadioni asemele ühiselamuid, mis oleks olnud keskkoha märgilise võimaluse kahetsusväärne käestlaskmine. Amfiteater seevastu on tugev maamärk, koondaja nii funktsionaalselt, vormiliselt kui ka vaimselt. Kui aga vahepeal otsustati, et staadion jääb siiski alles, võinuks edasi mõelda kahe funktsiooni sünteesile, nagu Kalevi staadioni puhul, mis, olgugi et spordirajatis, toimib tugeva kultuurimärgina. Särava insenerilahendusega tribüüngi olnuks väärikas ja praktiline juubelikingitus.

Amfiteater oli mõeldud ehitada puidust väljendamaks XXI sajandi ökoloogilist mõtlemist. Käiku läks ikkagi betoon. Õnneks on seda suhteliselt vähe, betoonkaared kaovad murupinda. Säravvalge toon on ilus, kuid toob halastamatult esile kõik need kohad, kus sujuv kaar on jõnksuliseks läinud.

Mustamäel elavatele tudengitele oleksid amfiteatri puitistmed võimaldanud varakevadel ja hilissügisel väljas lugeda ning see on väheseid tegevusi, mis tänagi võimalik. Meie kliimas kivi ja betooni peal kaua ei istu. Betooni sisse on valatud kummisegu ribad. Siiski mitte asjata pole meil pargipingid puidust, mis kiiresti kuivab ja on istumiseks soe. Üritused eeldavad pikemat paigal­istumist. Kui mõnus see kummi peal on, eks aeg näita.

Lõpuks märgilisus – juubeliehitis kui tehnikaülikooli muutuste peegeldaja. Kui 1986. aastal sobis terassild hästi sümboliseerima rauakooli inseneriloomet, siis XXI sajandi sümboliks sobinuks võimalusterohke kultuuriruum avatud suhtlemiseks. Nüüdisaegne amfiteater võinuks hästi kanda ambitsioonikat tulevikku vaatamise ja ühiskonnas nähtav olemise sõnumit.

Kuidas sai arhitektuuriobjektist maastikukujundus? Žürii hinnangul olid kõik ideed teostatavad. Nii kommenteeris võistlustulemusi 2015. aastal haldusdirektor Margus Leivo, lubades asuda võidutöö autoriga läbirääkimistesse ja korrigeerida vajadusest tulenevalt ka ülikooli eelarvet. Kuid mingeid läbirääkimisi ei järgnenud. Seniajani on vastuseta küsimus, miks ei kaasatud idee autorit ei selle arendamisse ega projekteerimisse. Kui ideed hakati kokku pressima kokkuhoiu nimel, siis mida millega võrreldi? Võiduidee eeldas arhitektuurikonkursi korraldamist. Kuidas siis jälle juhtus, et projekteerimine kanaliseerus TTÜ maastikuarhitektuuri õppejõu Ülle Grišakovi büroosse Kivisilla (projekteerijad Signe Kangur, Liis Bormeister, arhitekt Renee Puusepp)? Olnuks aus, kui idee autor oleks arhitektuurilahenduse leidmisel saanud oma arhitektide meeskonnaga vähemasti konkureerida, selmet kaks aastat hiljem kooliajakirjast Mente et Manu üllatusega lugeda, et amfiteatri projekt on valmis ja läheb ehitamisele.

Žürii hindas ideekonkursi võidutöös ökoloogilist mõtlemist ja innovaatilist insenerilahendust. Hajutatud betoonkaartega pargiobjektis pole kumbagi. „Amfiteater“, kus publikule on istumiseks ainult kolm-neli rida ning esinejate areeni pikem külg napilt kuus meetrit, on pigem flirt amfiteatri teemal. Sellel puudub funktsionaalsus ja sisu, kaalukus ja sümboolsus, kuid kingitus on tehtud. Elusast koerast unistanud lapsele on kingitud kipsist mängukoer, kes ei jookse ega haugu ja kellest ei saa kunagi sõpra. Pole muud kui suveniirina riiulisse panna – ilus eemalt vaadata.

 

* Kõik ideed leiab www.ttu.ee/public/TTY_100_ideekonkurss.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht