Suuruurimus Kuressaare linnus-kindluse kujunemisloost

JAAN TAMM

Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses. Autorid Garel Püüa, Ragnar Nurk, Tõnu Sepp. Toimetajad Olavi Pesti ja Triin Olvet, keeletoimetaja Katrin Ringo, tõlkijad Ragnar Nurk ja Mart Aru, kujundaja Kaspar Ehlvest. Saaremaa Muuseum, 2016, 270 lk.

Kuressaare linnus, vaade väravakäigust kaitsetornile XX sajandi algul.

Kuressaare linnus, vaade väravakäigust kaitsetornile XX sajandi algul.

Saaremaa muuseum / Wikimedia Commons

Äsja jõudis Saaremaa muuseumi toimetiste sarjas lugejateni kapitaalne ülevaade Kuressaare linnus-kindluse (rahvalikus kõnepruugis loss) ehitusloost. Nagu monograafia alapealkirigi ütleb, baseerub kirjapandu ennekõike uutel, aastatel 2010-15 toimunud arheoloogilistel uuringutel. Töid finantseeris Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus Euroopa Liidu tugifondide meetme „Üleriigilise tähtsusega kultuuri- ja turismiobjektide väljaarendamine“ ühe alategevusena.

Kõrvalpõikena olgu öeldud, et palju ei puudunud, et arheoloogilisi kaevamisi, mis toimusid paralleelselt restaureerimistöödega (samuti 2010-15), poleks üldse toimunud ning ka monograafia oleks seetõttu ilmumata jäänud. Kuigi TÜs õpetatakse arheoloogiat vastavas õppetoolis juba üle saja aasta ning sama vana on ka Eesti muinsuskaitse seadusandlus, arvasid projekti rahastamise üle otsustanud ametnikud, et arheoloogia ei ole teadus, vaid ehituse ja restaureerimisega kaasnev mullatöö. Olukorra päästis lõpuks vaid haridus- ja teadusministeeriumi ametlik kinnitus, et tegemist ei ole mitte lihtlabase pinnase teisaldamise ega soolapuhumisega, vaid ikkagi auväärse akadeemilise distsipliiniga, mida käsitlevad rahvusvahelised konventsioonid on ka Eesti riik juba üle 20 aasta tagasi ratifitseerinud. Toodud näide tõestab ilmekalt, kuivõrd haavatavad on meie EL rahastamisel põhinevad projektid, mille teostumine või mitteteostumine sõltub sageli eelkõige ebakompetentsete ametnike suvast.

Lõpp hea, kõik hea

Süstemaatilised väliuuringud kestsid kolm aastat (2010-13), mille jooksul jõuti küllalt pikale veninud hooajal rajada 20 suuremat ja väiksemat kaevandit. Lisaks dokumenteeriti kuni 2014. aasta lõpuni kestnud arheoloogilise järelevalve käigus eriaegseid ehituskonstruktsioone kümnes piirkonnas. Olgu selgituseks öeldud, et arheoloogilise järelevalve all peetakse silmas plaaniväliseid kaevandeid ehk restaureerimis-konserveerimistegevusega seotud kaevetöödel välja tulnud ajalooliste müüride puhastamist ja mõõdistamist peamiselt uusaegses bastionaal- ehk kindlusvööndis. Tõenäoliselt tekitab ka monograafia pealkirjas kajastuvad terminid „linnus“ ja „kindlus“ tavalugejas teatud võõritust ja ehk ka diskussiooni. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et linnuse all mõeldakse Kuressaare keskaegset pealinnust (konvendihoonet) ja seda ümbritsevat ringmüüridega kaitstud eeslinnuseid (kokku neli). Kindluse mõiste haarab aga uusaegse muldkindlustusvööndi ehk neli bastionit ja nendevahelised kurtiinid, mis kokku moodustavad kindluse peavalli, nende esise vallikraavi koos seal paikneva nelja raveliiniga, millest tuntuim ja igapäevaselt kasutatav on kirderaveliin oma kahe puitvillaga. Vallikraavist väljapoole jääb aga eelkaitsepositsioon, mille moodustavad varjatud tee ja glassiivall, mis läheb sujuvalt üle kindluslinnades nii tüüpiliseks esplanaadiks. Kuna eelnimetatud termineid kasutatakse eesti keeles küllaltki harva, küll aga tihedalt rahvusvahelises kõnepruugis, siis ongi raamatu autorid lisanud monograafiale valiku kasutatud arhitektuuritermineid koos selgitustega.

Monograafia ise koosneb sissejuhatusest, neljast sisulisest peatükist. Keskaega (ehk perioodi, mil linnus rajati ja kuulus Saare-Lääne piiskopkonnale) käsitleva peatüki autoriks on Garel Püüa, Taani (1559-1645) ja Rootsi aega (1645-1710) vaatleb 3. ja 4. peatükis Ragnar Nurk ning kindluse arengul XVIII-XIX sajandil ehk Vene ajal peatub 5. peatükis Tõnu Sepp. Viimane jõuab oma käsitlusega välja ka XX sajandi algusesse, andes ülevaate konvendihoone ehk pealinnuse remontimis-restaureerimistöödest, eriti sellest osast, mis puudutab hoone kohandamist Saaremaa rüütelkonna peamajaks ja Saaremaa uurimise seltsi muuseumiks aastatel 1904-1912. Kokkuvõtva peatüki, mis sisaldab nii ingliskeelset resümeed kui linnus-kindluse kronoloogilist kokkuvõtet, muldkindlustusega seotud mõisteid, kasutatud allikaid ning isikunimede loendit, on koostanud kolm autorit ühiselt.

Erilist väärtust lisab monograafiale rohke pildimaterjal, mis koosneb nii Saaremaa muuseumi enda kogudes olevast, aga Taani ja Rootsi perioodi käsitlemiseks Rootsi sõjaarhiivist tellitud ning osaliselt lisatud kaardi- ja plaanimaterjali koopiatest. Linnus-kindluse ajaloo arengu 1340. aastast 1710. aastani teevad puust ette ja punaseks 5 Kristo Kooskora koostatud ja viimastel väliuurimistel põhinevat rekonstruktsiooni.

Kuigi Kuressare linnuse eelmise monograafia „Kuressaare linnus“ (Tallinn, 1980) koostaja Kalvi Aluve käest ostis Saaremaa muuseum ka toona kasutatud graafilise materjali koopiad (käsitlevad perioodi pärast 1711. a.) oli nende kasutamine küllaltki komplitseeritud, kuna värvilistest originaalidest oli nõukogude ajal tehtud vaid must-valged koopiad. Seega on Venemaa riiklikus sõjaajaloo keskarhiivis asuvad Arensburgi insenerikomando koostatud kindluse ja selle osade joonised, plaanid ja projektid ning aruanded (mis Eesti uurijatele praeguses poliitilises situatsioonis kättesaamatud) sealsete arhiivide uuesti avanemisel küllaltki lai ja põnev tööpõld. Aitab selle materjali analüüs ju täita lünki, mis puudutab Põhjasõja-aegseid suuri purustustöid nii konvendihoones kui seda ümbritsenud kindlusvööndis ning sellele järgnenud ehitus- ja taastamistöid (toimusid 1788-1834).

Rahvusvaheline taust

Püüdes monograafiat sobitada Eesti ehitusajaloo tervikpilti, võib julgelt öelda, et tegemist on uue kvaliteediga siinses kaitserajatiste uurimise praktikas. Kuigi üksikuid selleteemalisi üldkäsitlusi on ilmunud ka varasematel aastatel (lisaks Kalvi Aluve juba mainitud monograafiale ka samal aastal trükivalgust näinud põlvkonnakaaslase Rein Zobeli „Tallinna keskaegsed kindlustused“), on need reeglina käsitlenud vaid ühte perioodi – keskaega. Pealegi ei baseerunud need ulatuslikel väliuurimistel, ammugi mitte arheoloogilistel kaevamistel. Ning seegi vähene, mida ehitusarheoloogiliselt suudeti avastada, jäi mitmel puhul mälestiste geneesi ja dateeringute küsimuste valguses kõrvale, sest lihtsalt ei sobinud arhitektidest autorite peades eelnevalt kokkupandud skeemidega. Hoopiski kesiseks jäi varasemates uurimustes rahvusvahelise tausta tundmine. Omajagu süüd lasus muidugi ka tollastel nappidel välisriikide külastamise võimalustel ning internetiavarused olid siis veel täiesti tundmatu maa. Samas, tulles tagasi Kuressaare juurde, ei kasutatud toona isegi neid võimalusi, mida kaaskolleegid pakkusid. Nii oli Kalvi Aluvel abiks väga hea arhiiviuurija Magda Hermat, kelle kogutud materjale küll kasutati, kuid mitte täielikus mahus. Hoopiski ei kajastu aga tema monograafias Villem Raami abiga 1977. a. Taani riigiarhiivist saadud arhivaalid, mille transkribeeris ja tõlkis Külliki Kaplinski.

Nähtavasti leiab tähelepanelik või kallutatud lugeja ka praeguses monograafias puudusi. Kindlasti oleks saanud mõnda tahku linnuse või kindluse ajaloos laiemalt või sügavamalt avada. Ometi on Kuressaare konvendihoone kui ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitus Balti riikides saanud praegu uue laiapõhjalise ehitusloolise ülevaate.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar