Sulavalu-arhitektuur: voolata vabalt ja püsida koos

Veronika Valk

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas astus oktoobri keskel üles taani-hispaania verd Ena Lloret Kristensen, kes rääkis oma loengus „Dünaamilised tootmisprotsessid” vabavormiliste betoonkonstruktsioonide uutest tehnoloogilistest võimalustest. Arhitekti-ehitaja rolli näeme täna roboti kineetika valguses, kus elemendipõhiste moodulsüsteemide valmistamine sõltub sama palju robotite tootjatest kui nende konfigureerimiseks vajaliku tarkvara programmeerijatest. Teiselt poolt ütleb nanotehnoloogia areng paljuski ette, milliseid materjale saab edaspidi ehituses kasutada. Arhitekt pole aga ei programmeerija, robotiehitaja ega materjaliteadlane. Kuidas siis tänases innovatsioonirattas võiks üldse arhitekti käe läbi sündida mõni tõsiseltvõetav insenertehniline uuendus? Selgituseks neile lugejaile, kes on nii mõnigi kord mõelnud, miks meie betoonelementidest koosnevad monteeritavad hooned on suures osas sedavõrd ühetaolised ja standardiseeritud: see tuleneb tavapärasest ehitusviisist, kus betoon valatakse vormi ehk raketisse ja jäetakse seejärel teatud ajaks kivinema. Kuna raketist on kulukas toota, siis on otstarbekas sedasama vormi kasutada üha uuesti ja see viibki ruumilise korduseni. Monoliitsete konstruktsioonide puhul saab arhitekt lubada endale rohkem loomingulisust ja vabavormiliste ehitiste kavandamist, kuid sel juhul pole raketisi enamasti võimalik uuesti kasutada. Selline ühekordne kasutus on aga energiat ja materjaliressurssi raiskav ning ehituse eelarvet planeerides on arhitekt tihti keerulise dilemma ees, kuidas monoliitse ja monteeritava osakaalu hoones balansseerida nii, et korduvelementide kasutus on visuaalselt peidetud ja tekib seni kogematu elamus, igal hetkel värske ja kordumatu ruumikogemus. Tehnoloogia, mille kallal töötab Lloret Kristensen, on tähelepanuväärne: eesmärk on luua vabavormiline betoonkonstruktsioon ilma spetsiaalse raketiseta. Lloret Kristensen töötab käsikäes materjalitehnoloogidega, kes täiendavad laborikatsete käigus saadud info põhjal betooni „retsepti”. ehk koostist. Samuti on Lloret Kristensenil abiks konstruktorid-insenerid ja üheskoos loodetakse Euroopa ehitusturule jõuda järgmise nelja aasta perspektiivis. Arhitekt on seni ametis Zürichis tehnikakõrgkooli juures (Eidgenössische Technische Hochschule ehk ETH). „Ma ei saa muuta ehitusmaastikku kogu selle ulatuses, kuid näen uutmoodi vabavormilise robootikapõhise masstootmise teket üle maailma,” ütles Lloret Kristensen loengu lõpus esitatud küsimustele vastates.

Kuidas üks õbluke naisterahvas niivõrd paljutõotava uurimuseni jõudis? Lloret Kristenseni erialane taust on kirju: ta on õppinud Hollandis Eindhoveni disainiakadeemias, praktiseerinud Rotterdamis Rem Koolhaasi juhitavas maailmakuulsas arhitektuuribüroos OMA , võitnud kuue aasta vältel arhitektina Austrias ja Saksamaal töötades mitmeid auhindu. Tal on ette näidata Kopenhaageni Taani disainikooli (Danmarks Design Skole) ja Londoni arhitektuuriühenduse arhitektuurikooli (AA ) disainiteaduse labori DR L (Design Research Laboratory) magistrikraad. Tänu AA lõputööle kutsutigi ta šveitsi, teaduriks ETHsse, kus tegutseb samas uurimisgrupis, mille üks juhte Fabio Gramazio tegi 2012. aasta kevadel arhitektuuriteaduskonna külalissarja raames samuti Tallinnas ettekande.1

Millist ettevalmistust nõuab arhitektilt uute ehitustehnoloogiliste protsesside väljatöötamine? „Taani disainikoolis, kus õppisin, oli suur rõhk maketeerimisel. Maketti saab ehitada igal pool – kas või oma kodus põrandal, nii et vastava töökoja või tingimuste ja seadmete puudumine ei saa olla vabandus, et jätta ideed maketis läbi katsetamata. Disainitudeng, kes kõrval mõnd mööblitükki vormib, tekstiilikunstnik, kes sealsamas interaktiivset installatsiooni valmistab, või vilksamisi nähtud keraamikaprojekt, mida koridoris ühest ruumist teise viiakse, on igapäevased väiksed inspireerivad asjad, mis innustavad arhitektigi maketeerima, oma ideid materjalis katsetama. Eesti kunstiakadeemia kontekst annab seega põhjust arvata, et siin on materjalikeskne loominguline õhustik täitsa olemas. Tudengitele tuleb anda võimalus kasutada kõiki töökodasid kohe õpingute algusest saadik, et nad õpiksid materjali tunnetama ja mõistaksid, kuidas asjad koos püsivad ega kuku kokku,” selgitab Lloret Kristensen.

Oluline on õpingute käigus omandatud harjumus juba varakult, projekteerimise algstaadiumis, teha tihedat koostööd inseneri(de) ja ehitajaga (tänases seisus roboti või robotitootjaga). ETH tudengitel on õpingutes esmalt toeks väiksed lihtsamad robotid, mille abil saab ideeprojekte kohe päris elus maketeerida. Nii tekib robotite kasutamise vilumus ja ka julgus neid edasises erialases töös ehitusplatsil innovaatiliselt rakendada, robotite abil uute ehitusvõtetega eksperimenteerida. Lloret Kristenseni ja tema kolleegide käe all on ETH tudengid uurinud looduslike ja tehismaterjalide „robootilisi” kasutusvõimalusi. Samalaadseid õppemeetodeid kohtab mitmel pool juhtivates arhitektuurikoolides üle maailma: tudengite kontseptuaalset mõtlemist arendatakse käsikäes tööstusliku tootmise tunnetusega, unustamata sealjuures tarkvarapõhise projekteerimise ja virtuaalse maketeerimise oskusi.

Keskkonna kujundamisel tuginetakse järjest enam digitaalsetele töövahenditele: 3D-mudeldamisele, BIM- ja CAD-süsteemile. Mis tõmbab aga tähelepanu tagasi (ehitus) materjali enda olemusele, füüsilisele kasutusele, maketeerimisele? „Mäletan, kuidas ühes töötoas oli vaja kujundada Taani kuninganna troon. Tööprotsess kestis kaks nädalat ja kogu selle aja vältel püüdsin saavutada kontrolli minust kaks korda suurema metallvedru üle. Lõpus riputasin ta töökoha lakke ja lasin vedrul loomulikus asendis rippuda – nii avastasin selle konkreetse materjali sisemise toimimisloogika. Disain või arhitektuur ei seisne materjali allutamises oma tahtele, vaid materjali sisemise loogika avastamises ja seejärel koostöös selle avastatud loogikaga, materjali enda olemusest lähtuvalt objekti või ruumi vormi suunamine. Olen alati töötanud konkreetse materjaliga, ehitanud makette, ses mõttes teinud käsitööd. Ka arhitektina tegutsedes olen projektide arendamisel oma otsustes tuginenud füüsilistele makettidele,” meenutab Lloret Kristensen.

Komplekssete süsteemide kavandamisest rääkides ei saa üle ega ümber „parameetrilise projekteerimise” teemast, kuid Lloret Kristensen on siin üsna skeptiline: „Ma ei saa ju võtta tõsiselt seda, kui hakatakse kavandama linnakeskkonda „rohutirtsu” ehk Grasshopperi2 abil ja öeldakse, et see ongi Dubai! See pole usutav. Elukeskkonna kujunemisel on nii palju inimlikke aspekte, millega arvestada”. Lloret Kristenseni käekirja on vorminud ühtpidi Taani tugev käsitöötraditsioon, teistpidi Hollandi arhitektuurimaastiku vabameelsus. „Vaatad materjalile otsa värske pilguga, mõtled uutele viisidele, kuidas asju omavahel kokku panna – kavandad uusi konstruktsioone –, kogu see hollandlaste bric-à-brac3 köitis mind meeletult.” OMAs sai ta kinnitust, et seestpoolt väljapoole suhtumine on disainis ja arhitektuuris õige suund. Kõigepealt on materjal ja selle (kas siis uudne või ka juba teada-tuntud) sobiv tootmisviis ning neist kahest, materjalist ja selle kasutusviisist, sünnib ruum, vorm, arhitektuur, mitte vastupidi.4

Mis kannustab? „Uudishimu. Kogu elu olen n-ö lõhna järgi läinud: uurimistöö edenedes hargneb välja järjest enam uut ja huvitavat. Loodan, et edaspidi avaneb mul hulgaliselt võimalusi uurida veel mitmeid materjale jamitte jääda ainult betooni juurde – et mitte takerduda spetsiifilisse maailma või sukelduda materjaliteaduse mikromaailma,” vastab Lloret Kristensen. „Arhitektile on oluline mõista, millised on tema töövahendid, s.o materjalid, tehnoloogia, mille abil elukeskkonda kavandame. Paljudes uurimiskeskustes vaadatakse samas suunas ja otsitakse võimalust kasutada digitehnoloogiat arhitektuuri ja linnaehituse huvides mõtestatumalt, sisulise materjalitunnetuse baasil,” ütleb Lloret Kristensen.

1 Vt intervjuu Fabio Gramazioga 20. aprilli Sirbis.
2 Generatiivse mudeldamise töövahend ja visuaalne programmeerimiskeel, mis on välja töötatud David Rutteni poolt (Robert McNeel & Associates). Grasshopper töötab „ninasarviku” ehk Rhinoceros 3D CAD tarkvara-rakendusel ning seda kasutatakse laialdaselt parameetrilisel projekteerimisel.
3 bric-à-brac on viktoriaanlikku päritolu väljend, mida tänapäeval kasutatakse sageli uuskasutus-stsenaariumite ja kestlike koosluste kombinatoorika kirjeldamisel.
4 Viide seni harjumuspärasele lähenemisele, kus arhitekt lähtub eelnevalt välja mõeldud ruumikontseptsioonist või vormi-ideest ja alles siis asub otsima ehitustehnilist lahendust selleks, et materjali vormile allutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming