Sloveenia arhitektuurist

Mait Väljas

Kuni 21. augustini on Eesti Arhitektuurimuuseumi  galeriis võimalik vaadata näitust Sloveenia kaasaegsest arhitektuurist. Eksponeeritud on 36 objekti, mis valminud vahemikus 1999– 2009. Sloveenia uus arhitektuur on leidnud tunnustust nii rahvusvahelises arhitektuuripressis kui ka pärjatud mitmete Euroopa arhitektuuriauhindadega. Eriti on kiitust pälvinud noored arhitektuuribürood nagu OFIS, Sadar & Vuga, Bevk Perović jt. Näituse kuraatorid ja sellega kaasneva ingliskeelse kataloogi autorid on  Andrej Hrausky ja Maja Ivanič. Näituse avamispäeval 7. juulil toimus samuti kaks Sloveenia arhitektuurile pühendatud loengut. Ljubljanas asuva arhitektuurigalerii Dessa omanik ja arhitekt Andrej Hrausky andis ülevaate Sloveenia 20. sajandi arhitektuurist, Aljoša Dekleva ja Tina Gregorič arhitektuuribüroost Dekleva Gregorič tutvustasid oma loomingut. Alljärgneva intervjuu andsid Sloveenia arhitektid oma Eesti visiidi lõpus.        

 

Mait Väljas: Kuidas iseloomustaksite Sloveenia arhitektuuri võhikule?       

Andrej Hrausky: Sloveenia arhitektuuri puhul on olulised kaks momenti. Esimene on see, et iga arhitektuur on tükike globaalsest arhitektuurist ja arhitektuur pole enam rahvuslik fenomen. See pole uus nähtus: gootika oli oluline terves Euroopas, barokkarhitektuur levis üle läänemaailma kuni Lõuna-Ameerikani jne. Me ei saa teha midagi täiesti erinevat sellest, mis toimub maailmas. Teisest küljest on loomulikult olemas teatud iseärasused, mis sõltuvad traditsioonidest, kliimast, poliitilisest taustast. Meil kui väikeriigil oli üks arhitektuuriteaduskond  (Ljubljana ülikoolis – M.V.), kus enne Teist maailmasõda domineeris üks tugev isiksus – Jože Plečnik, ja pärast sõda palju aastaid teine tugev arhitekt – Edvard Ravnikar. Enamuses oleme kõik õppinud selles koolis ja seetõttu tugevalt mõjutatud nende kahe poolt. Teoreetilisemas plaanis võib öelda, et kui mõtleme asjadest, seal hulgas arhitektuurist, mõtleme me keeles. Mida pole võimalik väljendada keeles, sellele pole võimalik mõelda. Sinu  oma rahvuskeele piir on samuti sinu mõtlemise piir, sest keeles avaldub terve rahvuse kogemus, mis on loomulikult sloveenlaste puhul erinev kui näiteks eskimotel või jaapanlastel. Kui minna tagasi põhitõdede juurde, siis võib öelda, et Ljubljana kooli arhitektid esindavad Kesk-Euroopa traditsiooni, mille Plečnik tõi Viinist. Selles traditsioonis on alati olulised materjalid, detailid ja hoonete kontekstuaalsus.     

Aljoša Dekleva: Nagu Andrej juba mainis – üks asi, mis kindlasti defineerib Sloveenia arhitektuuri on haridus. Noorem põlvkond, mina seal hulgas, omandas enamiku hariduse Sloveenias, kus veel hiljuti oli ainult üks arhitektuurikool. Samal ajal ma ei usu, et arhitektuuril on rahvuslik identiteet, eksisteerib aga kohaidentiteet. Kuna Sloveenia on väike riik, pole see piiratud ainult Sloveenia territooriumiga, vaid hõlmab  nii Vahemere-äärseid piirkondi kui ka Alpe. Selles suhtes on võimalik leida arhitektuuriidentiteet, mis on seotud koha, mitte rahvusliku ideoloogiaga. Rääkides jällegi noorema generatsiooni eest, siis paljud tudengid on pärast Ljubljanas lõpetamist siirdunud sooritama magistri- ja muid õpinguid või töötama väljaspoole Sloveeniat, mis on samuti omamoodi traditsioon. XX sajandi alguses õppisid paljud arhitektid  Viinis. Hilisemad põlvkonnad, isegi kui nad ei õppinud välismaal, käisid seal töökogemusi omandamas, eriti Skandinaavia maades. Seega on noorte arhitektide loomingus näha teatud kõrvalepõikeid, mis on eksperimentaalsemad ja võib-olla mitte niivõrd seotud kohaga. Kuid meie oma büroos usume, et meie looming on kinnistunud piirkonna külge, mille kallal töötame. Sloveenia lähiajalugu on poliitilises mõttes sarnane Eestiga: iseseisvumisega toimus muutus majandussüsteemis. Suured bürood ei elanud seda üleminekut üle. 1990. aastatel oli periood, mil noortel äsja koolist tulnud arhitektidel oli võimalus tegeleda koheselt reaalse projekteerimise ja ehitamisega. Ka see on üks asjaolu, millele on huvitav tähelepanu juhtida Sloveenia kaasaegses arhitektuuris ja mida ei näe Itaalias või Saksamaal.         

Kas seos ajalooga ja selle tõlgendamine on Sloveenia arhitektidele oluline? Ühelt poolt on teil erinevad vernakulaarsed traditsioonid rannikul, sisemaal ja mägedes. Mõned näitusel esitatud projektid kasutavad neid traditsioone oskuslikult ära. Teisalt unikaalne professionaalne arhitektuur, mis  on segu erinetavatest – ladina, slaavi, germaani – kultuuridest, mille kohal XX sajandil kõrgub isakujuna Plečnik.       

A. H.: See on huvitav teema, sest kõik alati räägivad Plečnikust. Ta on meie väga suur arhitekt, samal ajal ei oska me temaga midagi peale hakata. Imetleme tema töid, millega on Ljubljanas igal tänavanurgal võimalik kokku  põrgata. Aga küsimus on selles, mida tema looming tähendab tänapäeval ja kuidas me saame seda kogemust kasutada, kui kaasaegne arhitektuur on niivõrd erinev sellest, mida Plečnik tegi. Mulle tunduvad huvitavad rohkem teoreetilised või kontseptuaalsed küsimused kui lihtsalt arhitektuursed elemendid, mida saaks kasutada või kopeerida. Näiteks see, kuidas Plečnik tegeles Ljubljana linnaplaneerimisega. Tänapäeva linnaplaneerimisest on saanud teadus,  kuid tulemused pole väga head. Samas olid Plečnikul Ljubljanas väga limiteeritud ressursid, kuid suured ideed, kuidas ruumi organiseerida väikeste sekkumistega õigetes kohtades. Sekkumiste ja lisandustega, mis kunagi ei töötanud ajaloole vastu, õnnestus tal Ljubljana barokne vanalinn muuta palju paremaks. See on teatud ruumipoeetika, millest kaasaegses arhitektuuris on puudus ja mis võiks olla oluline teema.     

A. D.: Ülikooli ajal uurisime, kuidas Plečnik organiseeris (linna)ruumi nende väikeste sekkumistega, nagu juba mainiti. Ta „õmbles” olemasolevaid kohti kokku juba eelnevalt väljakujunenud linnamustris. See oli meie jaoks huvitav ja sellele võime inspiratsiooniallikana viidata. Igale loominguliselt mõtlevale inimesele on oluline elada kultuuriliselt rikkas keskkonnas.  Arhitektuur ei sünni tühjusest, vaid lähtub ikkagi oma kogemuste tõlgendamisest. Selles suhtes on järjepidevus kahtlemata tähtis.   

Andrej märkis alguses, et ajalooliselt on olnud oluline tähelepanu materjalidele ja detailidele. Palun selgitage veidi lähemalt.     

A. H.: Plečniku ajal eksisteeris veel tugev käsitöötraditsioon, mis osaliselt kandus edasi hilisemasse  aega. Sotsialismiajal polnud võimalik tellida tooteid ja materjale kataloogist nagu nüüd. Tööstus ei tootnud Jugoslaavias nii palju kui vaja, importida oli võimalik, kuid väga kallis. Seetõttu olid käsitööoskused väga olulised ja on mõnes harus – näiteks tisleritöö – elus veel tänagi. Praegu on neid traditsioone üha raskem ja raskem säilitada, osaliselt ehituseeskirjade tõttu. Rääkisin hiljuti David Chipperfieldiga, kui ta oli saanud Berliini Neues Museumi eest Mies  van der Rohe preemia. Ta oli soovinud kasutada vanu uksehingi nagu need olid olnud XIX sajandil. Eeskirjad ütlevad aga, et hingi pole võimalik kasutada, kui need pole läbinud teste: avad ja sulged 20 miljonit korda ega tohi ära laguneda. Korraga on meil probleem, et avalikus hoones ei tohi kasutada ajastutruusid uksehingi või -linke!   

A. D.: 1980. aastatel läksid paljud käsitööoskused seoses standardiseerimise ja tööstusliku tootmisega kaduma, sest teavet ei antud ühelt põlvkonnalt teisele edasi. Meie oma büroos arvame, et ennast pole arhitektuuris võimalik nii palju väljendada, kui ei tööta ühtlasi läbi detaile. Kui sa kasutad lihtsalt standardiseeritud riiulikaupa, siis sinu jutustatav lugu on sama kui kellegi teise oma. Arhitektuur muutub  pealiskaudseks, hõlmates ainult teatud tasandeid, samal ajal kui teised aspektid on kõik ühesugused ja üldised. Kuid me püüdleme eriomaste vastuste ja lahenduste poole. See on suur rabelemine, kuna käsitööoskused on muutunud haruldaseks. Samal ajal töötame meistritega, kes tavaliselt teevad erinevaid asju, näiteks keegi ehitab korstnaid ja kaminaid, kuid kasutame teda akende tegemisel. Seega rakendame teavet mingilt alalt, mis siiani kasutab käsitööoskusi ja tellimustöid, teisele tooteliigile, mis enamuses on riiulikaup.       

Näitusel esitatud objektid on tüpoloogiliselt väga erinevad: köisraudteest kuni veinikeldrini, kuhu vahele mahuvad eramud ja kortermajad, haridusasutused, kaubandus, turism jne. Paljud neist ehitistest on leitud arhitektuurikonkursi tulemusena. Kas siit võib järeldada, et võistluste süsteem toimib Sloveenias hästi?       

A. D.: Põhiline probleem hetkel on žürii, kus istuvad inimesed, kes tegelikult ei tea midagi arhitektuurist ja võtavad vastu otsuseid, toetudes mingitele abstraktsetele kriteeriumitele. See kehtib Sloveenias enamiku võistluste kohta ja seetõttu ei anna need viimasel ajal enam huvitavaid tulemusi. Vähemalt paberil on nii, piisava kangekaelsuse korral on võimalik hiljem teostamise käigus ehk midagi läbi suruda. Aga esmatasandil arhitektuurikonkursside toimimisviis ei tööta nagu peaks, sest žüriid pole piisavalt kompetentsed, valimaks välja kvaliteetset arhitektuuri.         

Tina Gregorič: Ma nõustun sellega täiesti. Kuid on veel üks asi: viimasel viiel aastal on suur probleem avalike hoonete konkurssidega. Arhitektid, kes olid žüriis, valisid 90 protsendil juhtudest keskpärase projekti ja see ei sõltunud žüriis olevatest mitte-arhitektidest, vaid pigem sellest, et kõige olulisemaks peeti võistlustöö vastavust tingimustele, tingimustest täpselt kinnipidamisest esikohaks piisas. 15 võistlust võideti keskpärase või isegi alla selle  projektiga, samal ajal, kui olid laekunud ka väga head Euroopa tasemel konkursitööd, mis jäid premeerimata. Tulevikus hakkame nägema nende valede otsuste vilju, mis on ehitatud avaliku raha eest üle terve Sloveenia.       

Te olete kõik esmakordselt Eestis ja nüüd  mõned päevad intensiivselt tutvunud siinse arhitektuuriga, mitte ainult Tallinnas, vaid ka Rakveres ja Tartus. Millised on muljed?       

A. D.: Ma ei tea, miks me ei tunne paremini Eesti arhitektuuri või miks see pole rohkem esindatud Euroopa kaardil, kus ta kindlasti peaks olema. Oleme näinud nii Tallinnas kui mujal Eestis väga kõrgel tasemel arhitektuuri.  Palju on asju, mis meie riigis ei saaks kunagi sündida: näiteks Rotermanni kvartal, mis ebatavalisel, isegi riskantsel moel kasutab ajaloolist keskkonda, kuid tulemus on üsna hea. Sloveenias lammutataks vanad majad ilmselt kõik maha, või võetaks muinsuskaitse alla ja siis ei tohiks nendega midagi rohkem teha.       

T. G.: Ausalt öeldes olen ma üsna kade. Kui nüüd keskendume kahele majale, mida nägime – Kavakava projekteeritud lasteaed Tartus ja Salto Arhitektide Sõmeru keskusehoone, siis mõlemad on projektid, mis ei saaks Sloveenia arhitektuurivõistlusel iialgi esikohta, kuna on liiga radikaalsed. Kavakava lasteaed on liiga radikaalne korralduslikult, esteetiliselt ja ruumiliselt, isegi programmiliselt, sest kasutab  ruume ebaharilikul viisil. Keskusehoone on asi, mida meie omavalitsused samuti hädasti vajavad, aga neid ei teostata kunagi nii lihtsalt ja ruumiliselt, nii oskuslikult. On aru saada, et ehitamiseks väga palju raha polnud, kuid olemasolevat kasutati kavalalt ära. Samuti Salto spordihoone Tartus näeb välja nagu hästi viimistletud maamärk mäe peal. Üldisel tasemel on üllatuslik elamute mitmekesisus, mis ei puuduta ainult väljapaistvaid ja raamatutes  avaldatud projekte. Nägime palju väiksemaid kortermaju erinevate tüpoloogiatega, mida Sloveenias või Ljubljanas ei kohta. Kultuurilisel tasandil on Tallinn nagu New York USAs, ülejäänud riik on hoopis teine lugu. Sloveenias nii suurt erinevust pealinna ja muude kohtade vahel ei ole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming