Skulptoritel võiks olla skulptuurivõistlus

Mihkel Tüür

Johan Laidoneri ja Maria Laidoner Kruszewska mälestusmärgi ideekonkursist Lõpule jõudis ideekonkurss, mille lähteülesanne nägi ette perekond Laidoneride monumendi lahendamise kunstiliselt kõrgel tasemel: luua tuli monument perekonnale, kelle koduks on olnud Viimsi, ning kaasata töösse ja kujundada sealne mõisapargi maastik. Selline vaatenurk Laidoneri monumendile on uus, inimlikult puudutav ning ühtlasi ka paras väljakutse. Kuidas luua monument kahele inimesele, keda elu on sidunud ja lahutanud? Võistlustöödes oli lähenetud teemale mitme nurga alt. Läbilõige tänase päeva mõttesuundadest viis mõningate tähelepanekuteni keskkonna ja kunsti (keskkonnakunsti) hetkeseisu kohta Eestis. Huvitaval kombel joonistus võistlusele laekunud töödest selgelt välja kolm lähenemist, millel ülekatteid oli vähe: skulptuurid, keskkondlikud objektid ja maastikud. Nii et kui oli tegemist skulptuuriga, siis ei lahendatud maastikku, kui lahendati maastik, siis puudus seal kvaliteetne plastiline skulptuur jne. Muidugi on see lihtsustatud pilt, kuna maastiku ja skulptuuri definitsioon on mitmekesistunud. Siiski leian, et eelkõige oli tegemist ideekonkursiga, milles saanuks teostada ennast eelkõige professionaalne skulptor. Arhitektidel ja maastikuarhitektidel on kindlasti ka teisi väljakutseid, inimlikkuse jäädvustamine pargiruumis mälestusmärgina eeldab kindlasti professionaalse skulptori puudutust. Konkursitingimused võimaldasid läheneda teemale siiski mis tahes nurga alt ja seetõttu jäi veidi arusaamatuks, mida eeldatakse – kas pisikest objekti pargi servas, kogu pargi ümberkujundamist või mingit kombinatsiooni? Samuti ei olnud selge, milline võiks olla kogu projekti eelarve, teostamise ajagraafik ja töö rahastusmehhanism.

Laialirebitud teemakogum viis suure segaduseni, kus skulptoritel tõmmati vaip alt ära märkega, et nad ei ole konteksti piisavalt lahendanud, ja vastupidi, pargikujundajaid kritiseeriti, et nad ei ole loonud piisavalt selget mälestusmärki. Piinlik tunnistada, aga ka žüriiliikmena oli lähteülesandest keeruline välja lugeda, mida soovitakse – kõike ja ei midagi justkui ühekorraga.

Skulptuuri tellimine konkurentsis teiste valdkondadega (arhitektuur ja maastikuarhitektuur) on keerukas: 1: 20 mõõtkavas modelleeritud skulptuur ei mõju pooltki nii atraktiivselt kui heatasemelised arvutisimulatsioonid maastikest koos inimestega. Selline segadus ei vii hea tulemuseni. Tehke proovi: voolige näiteks savist 10 cm pikkune inimfiguur ja pange sinna kõrvale ajakirja väljalõiked pargis jalutavatest inimestest koerte ja lastega õhtupäikese valgel sügiseses pargis. Kutsuge teisest toast inimene (žürii liige) ja küsige, kumba lahendust ta eelistab? Panna omavahel konkureerima erinevad meediumid ja erineva spetsiifikaga kunstiliigid on küsitav ettevõtmine.

Skulptuur pääseb mõjule alles 1:1 mõõtkavas, skulptuurist 3D-simulatsiooni ja renderdatud piltide tegemine on traditsioonilise skulptuuri puhul küllaltki keeruline. Kui seda teha, siis hakkavad 3D-mudeli modelleerimise võimalused dikteerima skulptuuri vormikeelt. Samuti läheb pildil kaduma skulptuuri vorm, vähendatud maketis kaob aga selle ruumiline mõju. Seega on mul ettepanek: kui oodatakse skulptuuri, siis tuleb teha skulptuurivõistlus, millel on selged reeglid ja kus ei konkureeri omavahel skulptorid, arhitektid ja maastikuarhitektid. Kui aga tahetakse maastikulahendust, tuleb teha maastikuarhitektuuri võistlus.

Kui lähteülesanne ei anna selget raamistust, siis ei saa kokku leppida, mida tahetakse, ja võidab lahendus, mis ei ole skulptuur, maastik ega monument, aga on veidi seda ja teist ja kolmandat. Oma alal ei saa lõpuni minna ühegi ala meister, sest ei ole teada, kas käsil on odavise või kaugushüpe.

Skulptuuril puudub tellimus, seega ka roll Eesti ühiskonnas

Selline äratundmine tabas mind paari aasta eest talvel, kui taas olid üles rivistatud jääskulptuurid, mis kujutasid hiina kalendri kahteteist loomsümbolit. Jääst ajutised festivalidekoratsioonid olid teostatud kohati viirastusliku meisterlikkusega. Piinlikkus südames jõudis haripunkti, kui seisin Ekke Väli loodud koeraskulptuuri ees, mille sulavaks elueaks võis olla vaid paar nädalat, kuid mida saatis meistri vaikiv uhkustunne. Sellest teosest õhkus kompromissitut professionaalset suhtumist. Tõelise pärli saatus oli pimedas pargis sulada lihtsalt tombuks, tilk nina otsas.

Jäin mõttesse: kus on skulptuuri tegelik tellimus? Kui näitlejad käivad riigiametnikena tööl, filmimehed tunglevad sihtasutuse ukse taga, siis kus saab skulptor ennast väljendada peale hiina karnevali sulavate dekoratsioonide loomise? Esimese hooga ei karanud pähe ühtki tõsist tellimusobjekti. Vabaduse monumenti ei teinud skulptorid, kommunismiohvrite monumendi konkursi tulemused loovad ka pigem pargi- ja maastikuruumi. Toompea piiramist laulva revolutsiooni ajal tähistab sinna kunagi kaitseks veetud rahn, mille kõrvale on asetatud pink – ei ole ka siin skulptorit vaja olnud. Võib vaielda ja küsida: „Aga Tubin, Vilde, Under ja Jakobson?” See olematu kogus konservatiivse teemapüstitusega tellimusi. Ainsa nüüdisaegse monumendina, kuhu on taas iseseisva Eesti Vabariigi ajal skulptor kaasatud, meenub Estonia huku mälestusmärk. See on hästi ja professionaalselt teostatud monument. Tänapäevaseid teemasid, mille tarvis oleks skulptuur tellitud, tegelikult pole.

Skulptuur nõuab eraldi võistlust või tellimust

Skulptuuri tellimus võiks olla selgelt skulptoritele suunatud võistlus või siis võiks tulla tellimus vastavalt hoonete 1% seadusele. Kas on aga olemas mingi kontrollmehhanism, et kui näiteks uues Tallinna ülikooli hoones ei tuvastata ehituseelarvest 1% väärtuses kunsti, siis jäetakse maja vastu võtmata? Või kutsutakse kohale skulptorid, et maja oleks võimalik pärast nende loomingu lisamist avada? See oleks loogiline asjade käik, aga kas see ikka on nii? Hoone vastuvõtmisel käib päästeametnik kontrollimas tulekaitse süsteemide olemasolu. Kas ei peaks käima riigi tellimusel valminud maja vastuvõtukomisjonis ka kultuuriministeeriumi esindaja kontrollimas 1% kunsti olemasolu? Maja vastuvõtulehele tuleb lisada riiklike objektide puhul lahter, kus on vastuvõtja kunstniku allkiri, muidu see seadus lihtsalt ei toimi.

Skulptuuril peab olema tellija, vastasel korral kultuuriruum (see, mis päris õues) ei moderniseeru. Tallinnas lennukist maha astudes võib jääda mulje, et linnaskulptuuride osas on 1980. aasta olümpia järel aeg seiskunud. On küll paar uut klaasist maja, aga nende vahel on ikka veel purjeregatiaegne ruum.

Eesti vajab riiklikku skulptuurivõistlust

Vähemalt kord aastas võiks Eestis olla riiklik skulptuurivõistlus, mille teema vaheldub.

See tagaks meie keskkonna kultuuriruumi uuenemise. Kulu riigile ei ole suur, küll aga selle vaimne mõju. Üks tellimus aastas kogu valdkonna (skulptuuri) peale on küll mõttetult vähe, aga praeguse tühjuse juures selles olulises kultuurivaldkonnas oleks see siiski tugev edasiminek. Kui on olemas riiklik filmitellimus, miks ei ole seda siis skulptuurivallas, ideoloogiliselt võimsad kunstiliigid ju mõlemad? Piisab siinkohal vaid meenutada ühe hiljuti teise kohta nihutatud skulptuuri poliitilist mõju (juuriti vaid skulptuuri, aga mis siis kõik juhtus!). Kui lugeda üles kõik põhjendused, miks on vaja eesti nüüdisaegset filmi, siis nendes lausetes sõna „film” asendamisel sõnaga „skulptuur” saab piisavalt põhjendatud teksti, miks tuleks skulptuurivõistlus korraldada vähemalt kord aastas. Uute skulptuuridega täieneks ruumi emotsionaalne ja vaimne kaart uute mõttetäkete ja tähendustega. Emotsionaalne köitvus nihkuks veidigi telepurgist ja virtuaalkeskkonnast jälle pärisruumi.

Ma ei taha leppida ainult hiina kalendriaasta sulava koeraga!