Sildistamata ruumid

Veronika Valk

Vestlus Lõuna-Korea arhitekti Minsuk Choga Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna kevadise külalislektorite sarja lõpetas Lõuna-Korea arhitekt Minsuk Cho loeng „Töös” („Under Construction”). Minsuk Cho on lõpetanud Yonsei ülikooli Soulis ning Columbia ülikooli New Yorgis, võitnud 2000. aastal New Yorgi arhitektuuriliiga (Architectural League) noore arhitekti preemia töö eest oma esimeses büroos Cho Slade. 2003. aastal asutas ta Soulis uue büroo, mis sai nimeks Mass Studies ja mille tööd toovad välja arhitektuurse projekteerimise ja masstootmise ning ülerahvastatud elukeskkonna ja teiste tänapäeva linnu iseloomustavate protsesside omavahelised kriitilised suhted. Büroo Mass Studies arhitektid kasutavad loomeprotsessis uurimisvahendina ruumiliste süsteemide ja maatriksite, ehitustehnoloogiate ja -materjalide ja tüpoloogiliste variatsioonide rikkalikku paletti, et tulla lagedale arhitektuursete ettepanekutega, mis lubavad avastada ehitatava keskkonna varjatud sotsiaalse ja kultuurilise potentsiaali. Minsuk Cho büroos on töös nii mõõtkavalt väikseid (villade) kui suuri (linnakvartalite) projekte, Mass Studies on ka Shanghai Expo 2010. aasta Korea paviljoni autor. Loengus näitasid slaidi, kus oli välja toodud elamute eluiga eri kultuurikontekstis. Kas arhitektuuri pikaealisus, püsimine ajas on miski, millele sa mõtled? Rõhutasin oma loengus märksõnu „kiiremini”, „suuremalt”, „odavamalt”, aga meil on töös ka projekte, mis on mõõtkavalt väiksemad, mille valmimine võtab aega ja mis pole odavad. Aegajalt satub meie juurde tellijaid, kes soovivad midagi „püsivat”, kuigi selline soov on harilikult siiski äriorientatsiooniga. Püüame projekte suunata priiskavalt teelt kõrvale.

Seega mõtled ka sellele, mis saab hoonetest pärast kasutusaja lõppu, olgu selleks Koreas näiteks kas või 20 aastat, juba projekteerimise käigus?

Jah, toon näite meie büroo loomingust. Taustaks: Koreas on nii, et kui arendajal on plaan rajada 7000 korterit, siis ehitatakse valmis ka näidisüksus, mille abil müüa arendust. Seal esitletakse kavandatavat eluolu ja tutvustatakse eluruumide planeeringut. Harilikult paikneb see kusagil ehitusplatsi lähedal ja on teisaldatav, lühiajaliseks kasutuseks mõeldud omaette hoone. Näidismaja on tihti papist ja välimuselt üsna eklektiline – kopeeritakse elemente kreeka templist ja mujalt. Kui arendus on valmis ja korterid müüdud, siis näidismaja lammutatakse. See on ju ressurssi raiskav skeem! Säästlikkuse surve tõttu on nüüd hakatud tegema ka poolpüsivaid näidismaju. Meie poole juhtus pöörduma üks arendaja, kes lubas, et see nn näidismaja seisab püsti vähemalt kakskümmend aastat. Olime lähteülesande suhtes väga skeptilised, seda enam, et hoonest pidi osaliselt saama ka „kultuurikeskus”. Kuid kuna tegu oli üsna karmikoelise keskkonnaga, siis paistis kogu lugu meile üsna suure väljakutsena ja võtsime tellimuse vastu. Nüüdseks on maja seisnud omal kohal juba kuus aastat. Tavapraktika kohaselt oleks arendaja elukvartali valmis ehitanud, korterid kiiresti ära müünud ja uttu tõmmanud, kuid siin tehti pikaajalisem panus kohaliku eluolu ärgitamiseks. Kahekümneaastane perspektiiv ja „lühiajalise” hoone olemus andis meile tõuke kavandada paindlikum, heldem ning suurejoonelisem ruumikasutus. Ilmselt on see näidismaja meie projektidest kõige enam seotud hoone elueaga.

Ruumiprogrammide variatsioonidest rääkides – Korea majandusbuum tõi ilmselt kaasa ka muutuse inimeste eluviisis? Kas seoses väikeettevõtluse kasvuga on Koreas populaarne ka kodu ja töö ühendamine, kodus töötamine?

Ikka. Aga inimestel on siiski vaja sotsiaalset suhtlust, tegelikku suhtlemiskeskkonda, ehkki internet on võtnud suure osa meie elust. Mu enda kodukandis on tornide vahel väiksed kitsad tänavad, mida varem ääristasid pesumajad ja sigaretipoed, kuid mis on nüüd täis pakitud hipster-poode, moekettide väljamüüke ja kõiksugu muud trendikat värki. Huvitav on asja juures see, et neist poodidest ei osta tegelikult keegi suurt midagi. Ometi hängitakse nendes ja nende ümber … Küsisin endalt: mis toimub? Ja sain pikkamisi aru, et müüakse internetis. Need poed on lihtsalt suhtluskohad, teatud sõpruskondade kohtumispaigad, tänavaelu alus. Nähtust kütab moetööstus, millel polegi justkui neid poode vaja, kuid need pannakse siiski püsti. Tekivad pseudo-moetänavad, mis elavdavad kohalikule elanikule olulist linnaruumi, seda oma võtmes.

Ruumi vaba kasutus, loov lähenemine (avaliku) ruumi kasutamisele – need mõtted kumavad läbi mitmest büroo projektist. Teie töödes on jäetud ruumi kasutaja fantaasiale, mõned ruumiosad on jäetud funktsionaalses mõttes sildistamata, pealkirjata. Kas niisugune strateegia aitab kaasa ka hoonete eluea pikendamisele?

Teatud mõttes küll. Mulle meeldib mõelda, et loon „imelisi varemeid”, isegi kui neid ei kasutata nii, nagu algselt sai kavandatud.

Palju Koreas üldse on niinimetatud varemeid?

No mitte ligilähedalegi nii palju ja nii aukartustäratavas vanuses, kui teil siin vanalinnas. Meil on kõik väga värske. Tegime just ühe galerii, mille projekteerimine võttis aega kuus aastat, sest see paikneb ajaloolises piirkonnas, mida tahetakse UNE SCO kaitse alla võtta. See ala on küll palju väiksem kui Tallinna vanalinn. Meie puitehitiste traditsiooni kohaselt on majad pidevas uuenduskuuris, mitte küll nii agressiivses, nagu teame Hiina templite kohta – neid lammutatakse ositi ja ehitatakse taas üles –, kuid siiski on meie väike puitasum nüüdseks justkui fetišeeritud. Enne olid siin tagasihoidlike vaiksete tänavatega kvartalid, millest on saanud väga popp teemapark. See on hea, et olete suutnud hoida vanalinna sellisena, nagu see kunagi oli.

Vanalinna ümber, mere ääres, on meil seeeest nõukogudeaegseid „varemeid”, mis seisavad tühjalt, ilma otsese kasutuseta …

Miks siis, kas inimestel pole ruumi vaja? Kas keegi ei soovi neid taaselustada? Mõistan väga hästi ka elanikkonna vähesuse ja rahvastiku kahanemise probleemi. Meil on Soulis maaalused tunnelid, mis jäid tühjaks, kui viimane linnapea parandas kogu linnas ristmike jalakäiguületusi, nii et tänava ületamiseks ei pidanud enam minema tunnelisse. Kõik need maa-alused maailmad, mis olid täis poodlemisarkaade, olid ühtäkki mõttetud. Tuli leiutada kasutuselevõtu strateegiaid ja mõelda, mida tunnelitega peale hakata. Üks meie algusaja projekte seisnes selles, et andsime ühe kasutuseta tunneli sõltumatutele filmitegijatele interaktiivse meedia mänguplatsiks. See oli ajutine projekt, mis kestis seitse aastat. Alguses oli linnal idee dekoreerida tunnelite seinad „filmigaleriiga”, kuid siis ütlesid noored sõltumatud filmirežissöörid – enamik neist on meil muuseas väga intelligentsed ja tugevad naised –, et neil on vaja kogu vaba ruumi selleks, et toota filme, esitleda filmikunsti ja pakkuda filmikursusi. See oli neist vägagi ambitsioonikas. Ametnikud ei aimanud kavatsetava ürituse mastaapi ja andsidki loa. Meie, arhitektide ülesandeks oli aidata filmiseltskonnal niisugune tunnelitaristu seitsmeks aastaks „kodustada”. Kokkuvõttes oli see üks väga edukas ettevõtmine, millest sai omamoodi eeskuju paljudele teistele ehitiste kasutuselevõtu taktikatele. Nii on mitmed maa-alused hüljatud maailmad kohandatud lausa eluruumidekski. Aga – kui palju saab lõppude lõpuks ikkagi kunstnike õlule panna? Kas tõesti siis igal pool, kus on probleemid, peavad kunstnikud asja lahendama? See, et kunstnikkonda kasutatakse linnaehituses majandusliku mootorina, on üks kapitalismi toodetud mehhanism.

Meil Eestis paistab olevat ülitugev „püsivusetaju”, s.t arhitektuur peaks justkui kestma sajandeid. Hooned seisavad tühjalt, kuni leitakse „lõplik” lahendus nende kasutuselevõtuks.

Jah, selles mõttes on meil Koreas teine lähenemine.

Minsuk Cho ja büroo Mass Studies projektide kohta vaata lähemalt massstudies.com.
EKA arhitektuuriteaduskonna loengute videosalvestised leiab veebilehel artun.ee/avatudloengud/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming