Saaremaa tuulikute saatus

Mihkel Koppel, arhitekt, molinoloog

Molinoloogia ehk veskiteadus on Eesti ühiskonnas alles verinoor ja veskite teemal on puudunud siiani ülevaatlik info. Kui palju on meil õigupoolest säilinud Hollandi tuulikuid ja pukktuulikuid, vesi- ja mootorveskeid ning kuhu nimetatud valdkond meie kultuuriruumis üleüldse paigutub? Hiljuti oli muinsuskaitse nõukogus arutusel veel viie Saaremaa tuuliku riikliku kaitse alla võtmine. Tegemist on neli aastat tagasi muinsuskaitseameti algatatud aktsiooniga, mille käigus kaardistati viimased Saaremaal säilinud tuulikud. 42 neist on säilinud autentsena. Ekspert andis oma hinnangu, millised tuulikud on peale senise 23 riikliku kaitse all Saaremaa tuuliku veel riiklikul tasandil perspektiivsed ehitismälestised. Kõik viis tuulikut, mis esitati muinsuskaitse nõukogule kaitse alla võtmiseks, said positiivse hinnangu, sest tegemist on Eesti kontekstis haruldaste või tähelepanuväärsete ehitistega. Kaks neist on halvas seisukorras: üks on lagunemas, teist ohustab ennekõike oskamatu remont, mille käigus võib hävineda kogu algne ja väärtuslik substants. Tuulikute kaardistamine Saaremaad võib pidada vähemalt pukktuulikute osas viimaseks kaardistamispiirkonnaks Eestis, Mandri-Eestis ja ka Hiiumaal on säilinud eksemplarid juba riiklikul tasandil väärtustatud ja kaitse alla võetud. Seejuures on aga just Saaremaa olnud ajaloos kõige tuulikuterohkem maakond, 1890ndatel oli seal üle 1250 tuuliku. Praeguseks alles 35 Hiiumaa ja 80 Saaremaa pukktuulikut on vaid väike osa paljudest Eesti eri tüüpi veskitest. Mitmed veskitüübid on tänaseks Eesti kultuurmaastikult pöördumatult kadunud. See tähendab, et molinoloogia vaatevinklist ei ole meie ajani säilinud piisavat hulka veskeid selleks, et oleks võimalik teha järeldusi nende mehhanismide arengu ja ajaloolise päritolu kohta. Hävinud on suuresti näiteks Mandri-Eesti suured pukktuulikud (alles on vaid kolm eksemplari omaaegsest umbes sajast tuulikust), Ranna-Rootsi tüüpi pukktuulikud (säilinud on kaks tuulikut umbes kahesajast), baltisaksa mõisnike Hollandi tuulikud (kaheksa eksemplari saja kuuekümnest on säilinud koos mehhanismidega, ülejäänud on tühjad kivikehandid) ja väikesed ühe talu vesiveskid (alles on viis veskit umbest sajast omasugusest).

Saaremaa ja Hiiumaa pukktuulikute rekonstrueerimine

Pukktuulikute osas on nii Saaremaal kui ka Hiiumaal tehtud viimased neli aastat põhjalikku uurimistööd: Tartu kõrgema kunstikooli restaureerimise ja mööblidisaini tudengid on suvepraktika käigus detail detaili kaupa mõõdistanud paljude hävimisohus ja ka varemetes tuulikute konstruktsioonid ning mehhanismid. Mõõdistusandmeid säilitatakse muinsuskaitseameti maakonnakontorites Kuressaares ja Kärdlas ning nende alusel on teadaolevalt tehtud juba vähemalt kolme ajaloolise tuuliku rekonstruktsioon uutesse asukohtadesse: keskmisest jõukamate suvilaomanike taluhoovidele kerkivad tuulikumeistrite käe läbi uued traditsioonilised pukktuulikud, hävinud tuulikute autentsed koopiad. Tudengite kaasamine rekonstrueerimisprotsessi on tänuväärne viis hoida tuulikuehituse traditsiooni kogu selle mitmekesisuses, kuid samavõrd tähtis kultuuriline ülesanne on säilitada ka Eesti saarte säilinud 115 ajaloolist tuulikut järeltulevatele põlvkondadele.

Molinoloogia meil ja mujal

Kui avada mõnevõrra tausta veskite teemal muinsuskaitsekorralduse osas meil ja mujal, siis peab tunnistama, et muuseumide huvi molinoloogia vastu puudub Eestis täielikult. Heal juhul huvituvad muuseumid ühest konkreetsest veskist ja seda mitte molinoloogilisest vaatevinklist, s.o veskiehituse, veskil töötamisest ja jahvatamistraditsiooni seisukohalt, vaid kui tummast seisvast objektist. Tähtsam on eksponaadi olemasolu, mitte selle terviklik näitamine kultuurikasvatusliku abivahendina. Eesti ei ole loomulikult ainus selline riik, sama olukord on sisuliselt enamikus Ida-Euroopa riikides.

Valdavas osas Ida-Euroopa riikides on tuulikud ja vesiveskid koondatud vabaõhumuuseumidesse ehk on lahti rebitud oma loomulikust keskkonnast: Ukraina veskimuuseum Kiievis umbes 30 veskiga, Rumeenia veskimuuseum Sibius 42 veskiga, Eesti vabaõhumuuseum Tallinnas seitsme veskiga. Nimetatud juhtudel ei ole veskid enamasti töökorras, neid on vaid restaureeritud, paremini või halvemini. Selle asemel oleksid võinud veskid seista pigem oma originaalasukohtades riiklikult kaitstuna ja konserveerituna, rääkida oma lugu jahvatustuultest ja põllukultuuridest, anda aimu kohalikust kivi- ja puidukasutusest, jutustada inimeste seostest veskiga pärimuses.

Lääne-Euroopas väärtustatakse veskit selle algses asukohas: tegevus kolib veskisse, mitte veski ei koli tegevuspaika. Taanis, Hollandis, Belgias, Prantsusmaal ja Inglismaal hoiavad ja juhivad veskiteemat vabatahtlikud organisatsioonid ning mittetulundusühingud. Mingil määral kuulub sinna hulka ka Eesti oma ühemehe MTÜdega. Just MTÜde juhitud veskiprojektid on meil viimasel ajal kõige paremini käima läinud (MTÜ Seidla Tuuleveski Järvamaal, MTÜ Angla Tuulikumägi Saaremaal, MTÜ Kirikuküla Edendamise Selts Läänemaal).

Ungaris on püütud taastada viimastel aastatel möldrite kursused, kus lühikese koolituse läbimisel innustatakse igal aastal kümmekonda noort inimest huvituma veskitest traditsiooni hoidjatena. Kursuse lõputunnistused annab värskelt kvalifitseeritud möldritele üle Ungari kultuuriminister. See on Hollandis ja Belgias juba 1970. aastatest äraproovitud meetod molinoloogiliste teadmiste edasikandmiseks. Nii äratatakse noortes inimestes huvi veskikunsti vastu, avatakse poliitilise eliidi silmad, ning teavitatakse huvigruppide ja teema olemasolust avalikkust. Siit on ka Eestil õppida.

Laiemalt vaadates on Rahvusvahelise Veskiühingu (TIMS – The International Molinological Society) kui organisatsiooni huvi kaasata Ida-Euroopa riike, praegu otsitakse kontakti Venemaaga. Meie naabrid Soome, Läti, Leedu, Valgevene ja Poola on veskiteemal võrdlemisi passiivsed. Hollandist käib seltskond entusiaste Poolas hävinevaid veskeid dokumenteerimas – fotografeerimas. Eesti on siinkohal jälle sammukese ees: Hiiumaal ja Saaremaal mõõdistatakse veskivaremete kehandid ja detailid, neid fotografeeritakse ja kirjeldatakse, et informatsioon säiliks ja et vajadusel saaks need autentselt rekonstrueerida. Tegelikkusele otsa vaadates oleme aga murdepunktis: kas lasta Eestis veskitel variseda põrmu nagu ülejäänud Ida-Euroopas või hoida need meie rahvuskultuuri osana alal. Kui naaberriikides laiutab juba tühjus, on võimalik kaugel põhjas asuva veskimaana loorbereid lõigata.

Ålborgi sümpoosion

2011. aasta septembris peeti Taanis Ålborgi linnas TIMSi kolmeteistkümnes molinoloogiasümpoosion. Selle peateema „Õige säilitamine” hõlmas veskite restaureerimise näiteid , aga ka veskite haldamise riikide või riikidevahelist praktikat. Sümpoosioni diskussioonis tõdeti, et igal riigil on veskitega omad probleemid. Kõlama jäi mõte, et veskite restaureerimine on vaid siis otstarbekas, kui on tagatud nende hooldus ja kasutamine – ühesõnaga ühiskonna huvi.

Maailma mastaabis on molinoloogia ning restaureerimise kombineerimises kõige eeskujulikum riik Jaapan. Sealsed valdavalt riisi jahvatamiseks mõeldud vesiveskid on sedavõrd keerulise konstruktsiooniga, et Euroopa inseneridel ja arhitektidel jääb sellise tehnika mõistmiseks teadmistest puudu. Jaapanis viiakse veskite restaureerimistööd läbi põlvest põlve vanade meistrite juhendamisel traditsiooniliste riistadega, sealjuures varutakse, ladustatakse ja planeeritakse järgmise restaureerimise puit ette 20-30 aastat. Vesiveskite hammasrataste konstruktsioon, tappimisviisid ja puidukasutus erinevad seal suuresti euroopalikust traditsioonist.

Kui Jaapanis on väga pikk tuulikuehituse traditsioon, siis USA on selle importinud Hollandist viimase paarikümne aasta jooksul. Ameerikasse on rajatud täiesti uusi Hollandi traditsiooni järgivaid tuulikuid. USA enda ajaloolised veskid pärinesid koloniaalajastust ning olid ehitatud immigrantide emamaa traditsiooni kohaselt, kuid on juba ammu kadunud seoses kiire majandusarenguga. Ka Saksamaa, Belgia ja Austria kasutavad Hollandi tuulikumeistreid, mistõttu sealsete maade tuulikuehitustraditsioon kipub samuti sattuma Hollandi mõju alla: kõikjal leiab Hollandi käekirja ja töövõtteid, troopilise puidu ja epoksiidvaikude kasutamist restaureerimistöödel. Selle koha pealt peab ka Eestis ettevaatlik olema ja jälgima, et globaliseeruvas maailmas Hollandi tuulikuehitustraditsioon meie oma traditsiooni üle ei kirjutaks – õnneks seni veel ohtu pole.

Molinoloogia teemaga oleme päevast päeva seotud, alates leiva lõikamisest hommikuses einelauas kuni esivanemate eluolu analüüsini. Meie kultuuriruumis on veskitel kindel koht inimese abilisena nii tehnika ajaloo kui pärimuse aspektist, säilinud veskeid ning nendega seotud traditsioone tuleb hoida ja edasi kanda.