Ruumilise keskkonna tulevik

TABi sümpoosion toob Eestisse linnaruumi homse päeva suurimad eksperdid.

TRIIN MÄNNIK

Tänavuse Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) sümpoosion toimub 10. ja 11. septembril. Kultuurikatlas uuritakse, kuidas ruum, tehnoloogia ja kogukond omavahel põimuvad. Eri elualade arvamusliidrid loovad seoseid ruumilise keskkonna, majanduse, tehnoloogia ja ühiskonna arengu vahel, avades debati meie kõigi igapäevase elu lähituleviku kohta: kuidas me liigume? kust tuleb energia? kust leiame vahendeid oma kogukonna, linna ja riigi jätkusuutlikuks toimimiseks? Kahe päeva jooksul arutatakse meie ruumilise keskkonna tulevikku ning arhitekti ja linnaplaneerija rolli. Sümpoosioni kuraator, arhitekt Ivan Sergejev räägib, keda ja mida sümpoosionil näha ja kuulda saab.

Tallinna arhitektuuribiennaalilt ootaks nimetuse järgi justkui majadest rääkimist. Miks arhitektid sel korral hoopis tehnoloogiast ja kogukonnast kõnelevad?

Ivan Sergejev: Eks majadest räägime ikka ka. Kõik sümpoosioni teemad taanduvad ikkagi meid ümbritseva ruumilise keskkonna teemadeks. Arhitektid räägivad seekord tehnoloogiast ja kogukonnast seetõttu, et arhitektuur on põhimõtteliselt inimeste elu „mahuti“. See mahuti – korter või ooperiteater – peab vastama inimeste, st kogukonna, ootustele ning tehnoloogia muudab neid ootusi väga jõuliselt.

TransferWise muutis raha üle piiride kandmise viisi ja kui palju me selle eest maksame, häirides lõpuks tavaliste pankade tööd, Uber muudab taksofirmade toimimist jne. Kindlasti mõjutab tehnoloogia ka arhitektuuri. Kui rääkisin ühe meie esinejaga, sain näiteks teada, et paljudes ehitistes ei jäeta piisavalt ruumi kaablitele, kuid just juhtmetest sõltub suuresti meie elustiil. Samal ajal uute materjalidega saab ehitada kiiremini, need on keskkonnamõjule vastupidavamad, mis kokku tõotab suuremat kasumit nii arendajale kui ka ehitajale. Arvestades sellega, et arhitektuur ja ehitus laiemalt on n-ö aeglased valdkonnad – maju ehitatakse aastakümneteks –, võiksid selle valdkonna spetsialistid juba praegu aimata, mismoodi hakkab – või võiks hakata – elu käima nende loodud majades 10–20 aasta pärast. Et tehnoloogia kujundab meie elu ümber päris põhjalikult, on meil tarvis teada, mis tulekul. Kindel on see, et ka tehnoloogiad muutuvad pidevalt. Kümme aastat tagasi oli DVD kõva sõna, praeguseks voogedastame muusikat ja filme vaatame pigem veebist. Kasulik on tähele panna tendentse, kuhupoole maailm liigub. Seda sümpoosion teha üritabki.

Tuleb märkida, et Eestis peame tehnoloogia all silmas eelkõige mobiilirakendusi ja tahvelarvuteid, unustades, et tehnoloogia tähendab palju enamat, hõlmates kõiki viise, mis tootmise ja igapäevaelu võimalikuks teevad. Ka lõkke tegemine on tehnoloogia, lihtsalt see on leiutatud juba tuhandeid aastaid tagasi. Hoonete puhul mahutab tehnoloogia mõiste nii soojusisolatsiooni, eskalaatoreid kui ka sidevõrke, ja sugugi mitte ainult tarkade majade tarkvara. Sellepärast ei räägitagi TABi sümpoosionil ainult sellest, kuidas diivanilt tõusmata nutitelefoniga toa­akent sulgeda – kuigi see on iseenesest täitsa tore mõte –, vaid arutleme selle üle, kuidas uued materjalid, ehitusviisid, infrastruktuur ja tehnoloogiad inimeste käitumist ning seeläbi ka ruumilist keskkonda ja arhitektuuri muudavad. Samuti pakume välja, kuidas arhitektid oma lennuka fantaasia ja ägedate ruumi kujundamise ideedega saaksid nii tehnoloogia kui ka kogukonna arendamisel kaasa lüüa.

Seega ei ole tegu kahepäevase arhitektide tehnoloogiaalase täienduskursusega, vaid dialoogiga arhitektide ja teiste valdkondade esindajate vahel ruumilise keskkonna kujundamise ja parandamise teemal. Lõppude lõpuks loome keskkonda kõik koos.

TABi peaesineja Carlo Ratti astub üles ka biennaali kuraatornäitusel tööga „Reageeriv hõljumine“.

TABi peaesineja Carlo Ratti astub üles ka biennaali kuraatornäitusel tööga „Reageeriv hõljumine“.

Carlo Ratti Associati

Keda sümpoosioni kuraatorina ise kõige rohkem Tallinnas lavale ootad? Miks?

Esinejate seas on tipptegijaid nii arhitektuuri valdkonnast, avalikust sektorist kui ka akadeemilistest ringkondadest. Lavale tulevad näiteks maailmakuulus arhitekt ning Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) Senseable City Laboratory juht, professor Carlo Ratti, insenerifirma Arup esindaja Salomé Galjaard ning meie enda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Toomas Haidak. Mina ise ootan lavale ühe konkreetse inimese asemel esinejate omavahelisest suhtlusest tekkivat sünergiat, sest see on see, mis edasi viib.

Kui laval ei ole ainult arhitektid, siis keda on oodata publiku hulka? Kes sellest sündmusest kindlasti ilma jääda ei tohi?

Arhitektuuri nähakse tihti eksklusiivse erialana, mille esindajad on pigem iseseisvad vabad kunstnikud kui erialaspetsialistid, kellel on huvi kaasa rääkida üldisele ühiskonna arengule. See on vale vaatenurk. Sümpoosionil ei räägi me puhtalt arhitektuurist kui kunstist, vaid arhitektuurist kui ruumilisest keskkonnast meie kõigi ümber ja sellepärast võiks seekordne sümpoosion huvitada väga laia ringi. Kui liigute mööda linna, olgu tööle, poodi või koju, siis kasutate seda ruumilist keskkonda. Kui tahate teada, kuidas see keskkond lähitulevikus muutub, mis neid muutusi suunab, eest veab või tagant lükkab, siis täpselt seda sümpoosionil arutataksegi.

Oleks lihtne väita, et sümpoosionil kõne alla tulevad uusimad tehnoloogiad, näiteks 3D-printerid ja isejuhtivad sõidukid, on ulme, et see ei puuduta veel meie igapäevaelu ning arhitektid rohkem unistavad. Kuid nagu on öelnud Ameerika kirjanik William Gibson: „Tulevik on juba kohal. See pole lihtsalt ühtlaselt jaotunud.“ John F. Kennedy lennujaamas juhivad rongid end ammu juba ise, Tallinna lennujaamas ei pea riigipiiri ületamiseks enam järjekorras seisma ning Viru keskuse aatriumis tutvustas just hiljuti oma teenuseid ettevõte, mis skaneerib inimese keha ning prindib – jah, just prindib – fotode asemel portreeskulptuure. Miks ei võiks korteriühistu juhataja või omavalitsuse töötaja tehnoloogiakesksele arhitektuurisümpoosionile tulla? Paari aasta pärast võivad autod end ise lähimasse parkimismajja sõidutada ja meie kurikuulus parkimisprobleem kaob. Miks võiks kooliõpetaja sellisele üritusele tulla? Sest koolilapsed õpivad aina vähem kodus laua taga ninapidi raamatus. Nad lahendavad kodutöid koos istudes või Facebookis sõnumeid vahe­tades. Ei muutu ainult õpiained, vaid ka õppimise viisid. Selle asemel et mõista hukka, võiks kool, nii süsteemi kui hoone mõttes, õppida uusi võimalusi kasutama laste oskuste ja teadmiste parandamiseks, võimaldades selliseid õppimise ja õpetamise viise.

TABi sümpoosion ei ole konverents. Sümpoosion on vanakreeka sõna, mis põhimõtteliselt tähendab foorumit, kus arutatakse ja vaieldakse ning päeva lõpus pidutsetakse. Ruumiline kesk­kond, millest sümpoosionil kõneleme, ei ole ainult arhitektide tööpõld. Seda kujundab paljude erialade koostöö ja sümpoosion on just dialoog. Kes iganes tahab sellest küsimusi esitades osa võtta või vähemalt vaidlusi ja arutlusi kuulata, on oodatud.

*Tallinna arhitektuuribiennaali TAB sündmuste kohta saab lähemalt lugeda sümpoosioni veebilehel www.tab.ee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar