Rohelise pealinna pargid ja parklad

Tallinn on võtnud eesmärgiks ehtida end 2018. aastal Eesti vabariigi 100. aastapäevaks Euroopa rohelise pealinna tiitliga.

MERLE KARRO-KALBERG

Kui panna kaalukausile viimasel ajal rajatud parkide ja parklate arv ja ruutmeetrid, siis tuleb tõdeda, et Tallinn ei ole mitte roheline, vaid asfaldikarva hall linn.

Kui panna kaalukausile viimasel ajal rajatud parkide ja parklate arv ja ruutmeetrid, siis tuleb tõdeda, et Tallinn ei ole mitte roheline, vaid asfaldikarva hall linn.

2 × Merle Karro-Kalberg

Tallinna trump roheliseks pealinnaks saamisel on kindlasti see, et linna pindalast moodustavad 25% rohealad. Kuid see on ka ainuke statistiline näitaja, mis meie pealinna roheliseks teeb. Nii mõtteviisilt kui ka tegudelt ei saa Tallinna kindlasti samasse kaalukategooriasse arvata 2014. aastal roheliseks pealinnaks valitud Kopenhaageni või selleaastase tiitlikandja Ljubljanaga. Tihti tundub, et parklate ja parkimisvõimaluste pärast tunnevad linnavõim ja kodanikud enam muret kui parkide või haljastute ajakohastamise pärast.

Roheliseks pealinnaks pürgijaid hinnatakse mitme kandi pealt: keskkonnasäästlike liikumisviiside rakendamine, parkide ja puhkealade laiendamine ja rajamine, nüüdisaegne jäätmehooldus, võitlus mürareostusega, ühtne lähenemisviis linnajuhtimisele, mis tervikuna linna kestlikumaks muudaks. Keskendun praegu ühele nendest punktidest: parkidele-rohealadele, sest see on säästva linna kõige nähtavam osa ning viitab paljuski ka teiste mehhanismide toimimise ladususele.

Euroopa rohelist pealinna valitakse alates 2006. aastast ja eks märgi see mõnes mõttes antropotsentristliku ajastu lõppu ka linnaplaneerimise ja -arenduse valdkonnas. Kliimakatastroofi ettekuulutused, maailma ülerahvastatus ja sellest tingitud keskkonnaprobleemid, sealhulgas toidupuudus, ökosüsteemi tasakaalust väljaviimine ja seni kasutusel olnud ressursside lõppemine, on ka linnadest mõtlemise keskme nihutanud inimese ignorantselt heaolult loodusele ja teistele liikidele. Kui veel eelmisel sajandil peeti linna ja loodust omavahel segunematuks õliks ja veeks, siis nüüd püütakse pea igal tasandil leida võimalusi ja vahendeid, et need kaks teineteisesse sulatada – räägitakse ökosüsteemi teenustest, rohelistest taristust, toiduurbanismist, peetakse linnafarme, putukate hotelle, otsitakse, milline arhitektuur võiks koduks sobida inimesele, aga samal ajal ka mesilastele, pääsukestele jne.

Ökosüsteemi teenused ja roheline taristu

Üdini kapitalistlik mõiste „ökosüsteemi teenused“ on praegu linnaökoloogia valdav ja pea ainumõeldav uurimissuund. Ökosüsteemi teenuseid osutavad linnas kõik looduse osad: pargid, metsad, aiad, looma-ja linnuliigid. Mõiste on kasutusele võetud selleks, et veenda avalikku võimu parkide ja linna rohealade vajalikkuses. Kui on vaja otsustada, kas linnale on kasu(m)likum säilitada park või ehitada selle asemele maja, siis asetatakse probleem kaalukausile ning vaagitakse, milliseid hüvesid annab park ning millest linn sinna ehitades ilma jääb. Pargi kasuks räägivad süsihappegaasi sidumine, temperatuurikõikumiste vähendamine, hapniku tootmine, vihmavee imbumine maapinda (mis tähendab, et seda ei ole tarvis tänavalt torudesse ajada, mis omakorda vähendab üleujutusi), lisaks muidugi ka emotsionaalne väärtus. Selliste võrdlustabelitega on võimalik veenda ametnikke otsustama linnalooduse kasuks.

Tallinnas võib selle mõtteviisi alla lugeda asendusistutuse süsteemi, mis tähendab, et maja ehitamisel maha võetud puude asemele tuleb istutada uued. Mida väärtuslikum oli maha raiutud puu, seda rohkem uusi puid peab asemele istutama. Idee on üllas, kuid tihti juhtub, et näiteks Nõmmel maha võetud puud asendusistutatakse hoopis Lasnamäele või Koplisse, mis aga Nõmme rohelusse raiutud arme ei paranda. Ehitaja, puu maha võtja peab olema valmis rahastama uute puude istutamist paari aasta jooksul. See tähendab, et tihti ei ole linnal ka uuele puule kohe kohta anda. Kõige elurikkama linnalooduse pelgupaiga, tühermaa, hävitamist aga kuidagi kompenseerima ei peagi, vaatamata sellele et tühermaa ruutmeetril on elurikkust palju rohkem kui üleniitmise all kannatavas linnapargis.

Ei Tallinn ega ükski teinegi Eesti linn ole viimasel paaril kümnendil astunud teadlikult ühtegi sammu, mis meie linnad nüüdisaegselt roheliseks teeks. Kõik, mis meil on, on juhuslik, kõik, mis juhtub, juhtub poolkogemata, suuremasse visiooni klappimata. Jah, meie linnad upuvad rohelusse, kuid vaid seetõttu, et oleme olnud vaesed ja liigsest jagusaamine ei ole olnud jõukohane. Ühiskonna rikkuse kasvuga on ka haljasaladest, linnasisestest rohesaartest ja linna ümbritsevatest metsa- ja põllumaadest saanud söötis potentsiaalsed ehitusalad. Pealinnal on eeskujulikult olemas „Tallinna rohealade teemaplaneering“, kuid see hambutu dokument on pelgalt praeguse olukorra, ajaloo ja looduslike tingimuste kirjeldus, mitte tulevikukavand. Ja nii ongi linna rohealad, see 25 protsenti pindalast, mille üle uhkust tunneme, enamasti halvasti hooldatud võserikud, mis ei ole sobilik kodu ei lindudele-loomadele ega meeldiv ajaveetmispaik linnakodanikule.

Viimase kahekümne aasta jooksul on Tallinna rajatud vaid üks park – Pae park, mis ilmselgelt ei suuda rahuldada Lasnamäe elanike puhkamise ja õues aja veetmise vajadust. Mujal on parke kõpitsetud siit ja sealt, mis enamasti tähendab asfaldi uuendamist, betoonkivi mahalaotamist, mõne erkpunase plastliuvälja paigaldamist ja värviliste suvelillede kuhikusse sättimist.

Uusarendused

Kui Kalamaja asumi paberile pandud ehitusplaanid kord teostuvad, tuleb sinna juurde tuhandeid uusi elanikke, kuid ühtegi uut parki, haljas- või puhkeala planeeritud ei ole. Kalamaja elanikud peavad ära mahtuma ühte kalmistuparki. Seepärast on Kalasadama rannariba tähtis ja vajalik mitte ainult Kalamaja elanikele, vaid kogu linna rohetaristule kui linna heaoluks vajalikule süsteemile.

Arusaamatuks jääb ka see, kuidas klapib roheliseks pealinnaks saamise sooviga loodusväärtuslikesse kohtadesse ehitamine. Näiteks Arco Vara Kodulahe arendusprojekt Stroomi ranna, Merimetsa ja mere vahetusse läheduses haukab endale suure tüki mereäärset maad, keskkonda vääristamata ega selle heaollu panustamata. Ilupiltidelt vaatab vastu harilik suur kortermaja, mille ees on parkla ja normikohane niidetud muru üksikute väikeste puudega – tavaline linnaäärne uusarendus, mis võiks asuda ükskõik millises linnaosas, ükskõik kus riigis või kontinendil. Korterite müügikuulutuses hõisatakse, et restoranid, spordiklubid ja poed asuvad 15minutilise autosõidu kaugusel. Aga kui kaugel on see kõik rattaga sõites või jalutades?

Kui panna kaalukausile viimasel ajal rajatud parkide ja parklate arv ja ruutmeetrid, siis tahes-tahtmata tuleb tõdeda, et Tallinn ei ole mitte roheline, vaid asfaldikarva hall linn. Aga selles kategoorias pealinnadele tiitlit välja ei anta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar