Puhka rahus, Loo sild

Jaan Tiidemann, kultuuripärandi aasta pärandisaadik

Kui sõidan Tallinna-Peterburi maanteed mööda Kuusaluni, siis sel teelõigul on mu teadvuses vähemalt kaks jõge ja silda: Pirita ja Jägala jõe omad. Viimane jõudis mu teadvusse küll alles siis, kui sõitsin kanuumatkal Peterburi maantee alt läbi. Jah, maantee alt ja mitte silla alt, sest see tänane kiirtee on triikinud maastiku koos jõega sedavõrd siledaks, et teelt on raske tajuda silda. Sageli ongi kiirteedel ainus märk, mis vihjab jõe ületamisele, silt jõe nimega. Sõites Tallinnast Kuusaluni aga mööda vana Narva maanteed, loetlen Pirita jõest alates sildu vähemalt kuus ning maa-ameti kaardi abil saan jõgede ja ojade arvuks lausa üksteist. Ilmestamaks uue ja vana maantee võrdlust, toon ka asulate arvu: vana maantee Tallinnast Kuusaluni läbib neid tervelt üheksateist, millist hulka on uuelt maanteelt võimatu tajuda. Siinne võrdlus ei ole hinnanguline, kirjeldasin vaid maanteedega kaasnevat ruumi tajumise fenomeni. Teed – vanim ruumiline kultuuripärand, jõed – vanimad „tanklad” Kui kitsendada kultuuripärandi mõiste ruumile, siis võib selle kõige vanemateks tänaseni säilinud esindajateks pidada maanteid. Seda krundipiiride, hoonete, muinaspõldude, asulakohtade ja linnuseasemete ees. Erinevalt viimastest on meie vanimad maanteed säilitanud oma põlise otstarbe. Täpsustan siin, et vana maantee säilimise all ei pea ma silmas mitte tingimata selle esialgse sillutise säilimist, vaid eelkõige seda, et see on alles oma põlisel asukohal. Nii võib mitme tänase maantee asukohal märgata kunagist jõe- või mereäärset kallasrada, mille vanus võib ulatuda lausa põlluharimise-eelsesse aega, kaugemale kui näiteks kivikirstkalmete rajamise aeg.

Jõed, meie maa esimesed looduslikud piirid ja suuremad takistused teelisele, on olnud märgilised kohad, mille juures on tulnud võtta hoog maha või peatuda. Jõgesid võib pidada meie maa esimesteks „tanklateks”, mille vanus ulatub otsaga jääaja lõppu. Nende tähtsus kadus lõplikult alles auto leiutamisega. Asukoht jõe ääres on olnud paljude Eesti asulate sünni eeldus.

Jõe ületamine oli teelisele omaette ruumiline ja vaimne kogemus. Kõigepealt laskus tee allapoole, sest jõesäng on alati muust maastikust allpool. Kõrguste vahega muutusid floora, fauna, lõhnad ja helid, ka õhutemperatuur ja -niiskus. Kui jõgi on ületatud, järgnes tõus ning kõik oli taas endine või siis uus. Jõed on meie ühed vanimad piirid ja iga jõe ületamine peegeldus tõenäoliselt selle ületaja teadvuses. Nii nagu maanteed on ka sillad osa meie ruumilisest kultuuripärandist. Meie vanimate sildade eelkäijad olid looduslikud koolmekohad, mille ületamisel sai jalamees tunda jõe mõju sõna otseses mõttes omal nahal. Tänaseks on tee- ja sillaehitus arenenud sedavõrd, et jõe mõju teelisele on täielikult kõrvaldatud ja silda on maanteest sageli raske eristadagi. Tänapäevase maanteesilla eelkäija on vanem kivisild, mis eristub maanteest mitmeti: laiuse, materjali, kuju, aga ka selle poolest, kui kiiresti sellel liikuda sai.

Vana kitsas kivisild ei ole ainult ruumilise kultuuripärandi osa, vaid jõudnud pulmarongide traagilise saatuse kujundajana ka suulisse kultuuripärandisse. Oma kitsusega mõjutab selline sild liiklust ka tänapäeval, allutab selle justkui oma arhailistele teeandmise reeglitele. Teiseks peegeldab vanem kivisild oma ehitusmaterjaliga sageli piirkonna ainuomast kohalikku ehitamise kultuuri. Nii leiame Põhja-Eesti sillas paekivi, kuid mõnekümne kilomeetri kaugusel Soomes mitte. Materjal seob silla ka ülejäänud piirkondliku ehitusliku arhitektuuripärandiga. Materjalist tuleneb ka sellise silla insener-tehniline ja arhitektuurilahendus, kus nüüdisaegse betoonivalu asemel näeme omaaegset samba- ja võlviladumise oskust. Võlv võib omakorda mängida rolli silla kujus. Näiteks Jõelähtme silla keskkoht on kõrge võlvi tõttu silla otstest tunduvalt kõrgem, mis rõhutab silla erinevust tasasest maanteest. Pealegi ei eristunud omal ajal silla materjal maantee omast mitte ainult visuaalselt, vaid ka heli poolest, mis kapjadelt või ratastelt sillale kandus ja sealt teelise kõrvu peegeldus. Kivisilla puhul on oluline ka see, et selle piirete materjal on sama, mis sillal endal, see toob materjali silla ületaja vaatevälja ja teadvusse. Ei saa lisamata jätta, et vana kivisild loob ruumitundlikule vaatlejale paiga miljööväärtuse. Tänapäevane maanteesild on sulanud maanteega tihti üheks, kuid varasem sillatüüp oli ja on ka praegu maanteest eristuv maamärk, mis liigendab teelise teekonna maastikust lähtuvateks lõikudeks. Vana sild ei ole meie teadvuses pelgalt liikluspind, vaid omab seal laiemat välja ning on meie ruumilise pärandkultuuri esindaja par excellence.

Järelehüüe

Siinne pikk sissejuhatus on tegelikult järelehüüe Loo sillale Harjumaal Kuusalu-Leesi teel Soorinna külas endise Loo mõisa südames. See kitsas XIX sajandil rajatud paekivist sammaste ja piiretega sild kandis endas kõiki neid ruumilise pärandkultuuri väärtusi, mida eespool loetlesin. Tõsi on, et sillal ei olnud enam esialgseid võlve, need olid asendatud 1957. aasta paiku raudbetoonplaatidega. Siis tugevdati ka silla sambaid ja laoti osa piiretest vanade eeskujul üles. Loo sild vajas remonti ning maanteeamet ehitab seda praegu laiemaks kaherealiseks betoonsillaks, millel on ka jalakäijate rida. Vanad sillasambad, mis on uuest sillast kitsamad, säilitatakse silla all. Silla piirdeid paekivist üles ei laota, vaid need tehakse puidust, millel on metallist tugevdus.

Võib ju öelda, et see on normaalne progressi osa ja kultuuripärand jääb silla alla alles. Siiski kaob sellise remondiga midagi olulist, ehedat ja ruumiliselt märgilist, andes teed normeeritud ja standardiseeritud keskmisele. Kuna sild polnud muinsuskaitse all, siis olid ainsaks projekteerimise aluseks maa-ameti jaoks praegused teede projekteerimisnormid, mis lähtuvad autoliiklusest ja selle ohutusest. Paradoksaalne on asjaolu, et kui kitsas üherealine sild toimis liikluse rahustajana, siis uue kaherealise silla tarvis on projekteeritud spetsiaalselt liikluse rahustamiseks kunstlik saar.

Silla saatust võinuks ehk kallutada asjaolu, kui see asunuks Lahemaa rahvuspargis, kuid viimase piirini jääb sillast 50 meetrit. Silla võinuks päästa muinsuskaitse alla võtmine, kuid sillal polnud piisavalt muinsuse tunnuseid. Siiski soovitas kultuuriväärtuste amet silla laiendamise kavandada delikaatselt ning ajaloolise sillaosaga kokkusobivalt, kasutada vana silla materjalidega analoogilisi materjale. Kuidas see sillaehitajal betooni ja puiduga õnnestub, see jäägu vaatajate otsustada. Silda püüdis päästa ja uue kavandamist suunata kohalik elanikkond, kuid tulemuseta. Omavalitsus ettekirjutusi maanteeametile teadaolevalt ei teinud, projekt kooskõlastati tingimusteta. Ruumiliste otsuste tegemise juures, mis võinuks suunata olukorra paekivist silla kasuks, ei avaldanud mõju ka see, et vana sild ajaloolises mõisasüdames moodustas seal säilinud paekivist hoonetega ruumilise ühisosa.

Maantee on meie avaliku ruumi oluline osa, mida iseloomustab suur kasutajate hulk. Loo silla puhul on tegemist vaieldamatult avaliku ruumiga, mis oli ühtlasi ruumilise pärandkultuuri osa. Kui sellist pärandkultuuri mõjutavate ruumiliste otsuste aluseks on pelgalt teedeehituse ja liikluse projekteerimise normid ning standardid, siis on see kultuuriliselt hirmutavalt õhuke vaatepunkt. Puhka rahus, vana Loo sild, jäid uuele jalgu ja alla.

Head kultuuripärandi aastat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming