Pritzkeri preemia Shigeru Banile, suhtumise eest

Veronika Valk

24. märtsil andis Hyatti fondi esimees Tom Pritzker teada, et prestiižne Pritzkeri preemia – arhitektuuri Nobeli preemia – läheb sel aastal Tōkyōs sündinud 56aastasele jaapani arhitektile Shigeru Banile. Ta lõi 1985. aastal Tōkyōs oma büroo, mille filiaalid paiknevad nii Pariisis (naljatamisi „papptorustuudio”) kui ka New Yorgis. Arhitektihariduse omandas Ban USA tippkoolides: New Yorgis Cooper Unionis ja Lõuna-California arhitektuuriinstituudis SCI-Arcis. Ban, kes õpetab praegu Kyōto kunsti- ja disainiülikoolis, on arhitektuurimaailmas üsna omamoodi nähtus, kuivõrd on ette võtnud nii kõrgklassi luksuslikke eratellimusi kui ka humanitaarabiprojekte. Tema loomingut iseloomustab leidlikkus ja konstruktorimõtlemine, mis käib käsikäes erakordse materjalitundlikkuse ja poeetilise ruumitunnetusega. 20 aasta vältel on Ban käinud nii loodus- kui inimtekkeliste katastroofide piirkondades ja teinud koostööd kohalike elanike, vabatahtlike ja tudengitega, et kavandada ja valmis ehitada lihtsaid, kuid väärikaid, odavaid, kuid taaskasutatavaid ehitisi – asumikeskustest varjualusteni. Tänuteates lubab Ban preemia tõttu mitte uhkeks minna, ikka endiselt inimesi kuulata ja loomingulises mõttes kasvada.1

Ban on kahtlemata tänapäeva arhitektieetika üks olulisemaid teejuhte, küllap iidol nii mitmelegi põlvele. Ta lähtub oma töös arhitektuuri struktuuri, materjalide, loomuliku ventilatsiooni ja valguse koosmõjust, et luua ruumi, kus inimesel on mõnus olla ja mida on mugav kasutada. Eramutest suurkorporatsioonide peakorteriteni, muuseumidest kontserdisaalide jt avalike hooneteni on Bani looming tuntud oma originaalsuse, ökonoomsuse, keskkonnasõbralikkuse ja nutikuse poolest. Ta ei tugine vaid (kallile) nüüdistehnoloogiale, vaid pöördub tagasi just arhitektuuri põhiväärtuste juurde. Nii kõlab Pritzkeri preemia otsus hästi kokku ka selleaastase Veneetsia arhitektuuribiennaali teesidega, mille on püstitanud biennaali kuraator Rem Koolhaas.

Pappmajad, -kirikud ja pabersild

Mille poolest Ban siis nii tuntud on ja milles seisneb tema projektide nutikus? Ilma naljata: selles, et ta on teinud maju sõna otseses mõttes paberist ja papist. Nii et papptorude oskusliku rittasättimise eest võib tänapäeval pälvida maailma auväärseima arhitektuuripreemia? Just nii. Ban on kirjeldanud, et tal tuli papptorude kasutamise mõte siis, kui nägi oma büroos, kuidas faksimasina paberirull sai otsa ja alati jäi keskmine kõva papptoru alles. Milleks neid ära visata? Ta läks tehasesse, kus papptorusid toodeti, ja talle selgitati, et papptorusid saab toota mis tahes läbimõõdu ja pikkusega. Kõigepealt kasutas ta papptorusid näitusekujunduses, kuid katsetused viisid laiema kasutusampluaa ja ambitsioonini kasutada neid suuremateski projektides.

Papptorudest ehituskonstruktsioonide katsetamisega alustas Ban juba 1980ndate lõpus, kuid katastroofipiirkondade varjualuste projekteerimiseni jõudis alles 1994. aastal. Ta pakkus ühele ÜRO kõrgele ametnikule välja, et Rwanda sõjapõgenike majutamiseks võiks maju teha just papptorudest. 1995. aastal asutas Ban vabatahtlike arhitektide võrgustiku ning on sestsaadik oma abi pakkunud Türgi, India, Hiina ja Haiti katastroofipiirkondadele.2 Suuremat tuntust on kogunud ehk Jaapanis Kōbes 1995. aastal rajatud väikemajad, mille vundamendiks on taaskasutatud õllevaadid, kus stabiliseerimiseks sees liivakotid. Seinakonstruktsioon koosneb 106 mm läbimõõduga papptorudest, mille vahel hüdroisolatsiooni ja soojustuse tarbeks švamm-teip, katuseks telgilik tekstiil. 52ruutmeetrise elamu maksumus jäi alla 2000 dollari, ehitusmaterjale on hõlbus taaskasutada.

Sealsamas Kōbes ehitas Ban ka asumikeskuse hoone, abiks kohaliku koguduse 160 vabatahtlikku, kelle palvemaja oli hävinud 1995. aasta maavärinas. Ehitustööd võtsid vaid viis nädalat, 58 viiemeetrist papptoru (läbimõõt 325 mm) on paigutatud elliptiliselt, meenutades Bernini kirikukavandeid. Ristkülikukujulise välisperimeetri ja siseruumi vahel oli koridorilaadne käiguruum. Hoone lammutati 2005. aastal ning kõik materjalid transporditi maavärinast kahjustatud Taiwani, kus need taas kuppelkirikuks kokku pandi.

Ühe teisegi palju publitseeritud paberist kiriku on Ban teinud üsna hiljuti Uus-Meremaal 2011. aasta veebruaris maavärinas kannatada saanud Christchurchi asemele. Hävinud katedraal (arhitekt Sir George Gilbert Scott) oli linna sümbol. Banil paluti selle asemele luua n-ö ajutine kirik, mille tarvis ta kasutas lisaks papptorudele ka merekonteinereid. Eelmisel aastal valminud kolmnurkse konfiguratsiooniga kirikuruumi mahub 700 inimest ning seda võib kasutada ka kontsertideks jt sündmusteks.

Omamoodi kurioosumina on Ban loonud ka n-ö paberist silla: see rajati Prantsusmaal Nîmes’i lähedal rooma akvedukti Pont du Gard’i naabrusse. Akvedukt kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Seetõttu on pabersillal akveduktist inspireeritud kaare geomeetria, mis ühtlasi toimib hästi ka konstruktiivses mõttes ja loob raskepärase Pont du Gard’i ja efemeerse uue silla vahele harmoonia.

Eetika luksus

Alati mustas Bani töödel on lühiajalisuse hõng – seda nii näitusekujunduste kui geodeetiliste kuppel-paviljonide, luksusvillade kui kirikute puhul –, isegi kui ehitised püsivad aastaid või lausa aastakümneid. Bani loomingut on iseloomustatud kui õhuküllast, kurvilist ja balletilikku (Michael Kimmelmann, „Shigeru Ban: ehitada, et kestaks, s.o piisavalt kaua”/„Shigeru Ban: Building to last, just long enough”, The New York Times 22. V 2007). Tema eeskujudeks on olnud Buckminster Fuller, Oscar Niemeyer, traditsiooniline jaapani arhitektuur ja Alvar Aalto. Bani looming on mänguline, kuid alati minimalistlik ja askeetlik, olgu tegu luksusbrändi reklaampaviljoni, avaliku hoone või varjualusega. Mõelgem kas või žüriis esile tõstetud teistele Bani projektidele: nn kardinamajale (Curtain Wall House, Tōkyō 1995) või nn alasti majale (Naked House, Saitama, 2000). Selles iseäralikus, väärikas lihtsuses peitub teistpidi jõuline ja kõikehaarav, lausa kontseptuaalne maksimalism – püüd kõike käepärast maksimaalselt arhitektuuri huvides heas mõttes ära kasutada. Raamaturiiulitest saab tema majades näiteks kandekonstruktsioon. Kuna betooni ei saa hästi taaskasutada, siis valib ta oma hoonete materjalid väga hoolikalt just sellest lähtuvalt, mis saab neist pärast ehitise eluea lõppu. „Teras-betoonhoone võib osutuda ajutiseks. Selle võib lammutada või lõhkuda maavärin, kuid paber kestab. Küsimus on armastuses. Mu paberkirik oli alles ka kümne aasta pärast. Kui ehitist armastatakse, jääb ta püsima, isegi kui hooned ei pea alati jääma. Praegu elavad inimesed nomaadi kombel: tehased kolivad odava tööjõu juurde, inimesed ei käi enam tööl kontoris, nagu varem. Kui pere kasvab, nad kolivad, siis lapsed lahkuvad ja kolitakse jälle,” arvab Ban, kelle meelest ei tähenda hoone kandevõime ja vastupidavus veel seda, et see kaua püsib. „Arhitektuuri tuleb luua konkreetse olukorra jaoks.”3 Ka Kōbe elamud pidasid ettenähtud kolme aasta asemel kümme vastu. Banile, kes soovib alati oma projektide juures kõik algusest lõpuni ise teha, ei alga arhitektuur vormiloomest, vaid probleemist, mis tuleb lahendada. Nii võib Bani loomingut pidada kohati lausa antiarhitektuuriks, kus eesmärgiks pole monumendi rajamine, mis teeniks arhitekti või tellija ego, rääkimata kinnisvaraarendaja ärihuvidest. Kui harilikult pärjatakse arhitektuuriloomingut, mis on oma olemuselt „igavene” ja lausa monumentaalne, sh terasest, betoonist ehitisi, siis selleaastase Pritzkeri preemiaga on esile tõstetud selline arhitektitegevus, mis osutab mitmekülgsele leidlikkusele, inimlikkusele, sotsiaalsele närvile ja harva nähtavale arhitektieetikale.

Pritzkeri preemia žürii koosseisu kuulusid sel aastal lord Peter Palumbo (juhataja), Alejandro Aravena, Stephen Breyer, Yung Ho Chang, Kristin Feireiss, Glenn Murcutt, Juhani Pallasmaa, Ratan N. Tata ja Martha Thorne. Ban on seitsmes jaapani arhitekt, kes on pälvinud Pritzkeri preemia selle asutamisest 1979. aastal (enne Bani on jaapanlastest laureaadiks osutunud Kenzo Tange 1987, Fumihiko Maki 1993, Tadao Ando 1995, Kazuyo Sejima ja Ryu Nishizawa 2010 ning Toyo Ito 2013). Pritzkeri preemia on saanud teiste seas ka nt Philip Johnson, Frank Gehry, Zaha Hadid, Rem Koolhaas, Jean Nouvel ja Sir Norman Foster. Preemia suurus on 100 000 dollarit ja preemia antakse Amsterdamis Shigeru Banile üle juunikuus Hollandi riigimuuseumis (Rijksmuseum).

1 http://www.pritzkerprize.com/2014/announcement.

2 https://www.facebook.com/VoluntaryArchitectsNetwork.

3 http://www.nytimes.com/2007/05/22/travel/22iht-arch.1.5820314.html?pagewanted=all&_r=1&.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming