Plaanikomitee taassünd

Pealinn on saanud veel ühe riigi ruumilisest enesekehtestussoovist lähtuva vabadussamba, mida on kallis pidada ning mille mõttekus on enam kui küsitav.

KARIN PAULUS

Ministeeriumide ühishoone. Arhitektid Risto Parve ja Kai Süda (Karisma Arhitektid) koostöös Amholdiga, sisearhitektid Martin Pärn, Raili Hurt ja disainibüroo Velvet, maastikuarhitektid Mirko Traks, Henn Runnel ja Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid), Martin Rästa sillutise graafiline disain. Tellija 2Torni, avati augustis 2017.

Üks Tallinna viimastel aastatel kõige enam tulist arutelu põhjustanud hooneid on äsja valminud ministeeriumide ühendhoone ehk nn superministeerium. Nimelt ei saa pärast Solarise eelkäijat Sakala keskust tuua just väga palju näiteid, kus terve, kasutusel ning esteetiliselt õnnestunud maja oleks maha lammutatud ning uus ja kehvem asemele ehitatud. Paljudele tundub arutu hävitada – praegu väga kallis tegevus –, kui ei ole selgelt näha kvaliteedi tõusu ning rahalist kokkuhoidu. Oma maja asemel üüripinnal toimetamise juures on see nii ehk naa kaheldav. Superministeeriumi ehituslugu on enam kui keeruline: plaaniti laiendada majandusministeeriumi hoonet, järgnes riigihange EA Rengi koostatud projekti alusel 2013. aastal (otsiti arendajat, kuid pakkumised olid väga kallid), seejärel tehti uus hange, millega lubati ka projekti muuta. Toona tegi parima pakkumise 2Torni. Arhitektide liidu nõudmisel jõuti siiski otsuseni, et projekti muutmiseks tuleb teha ka arhitektuurivõistlus, mille võitis 2015. aastal praegune lahendus.

Karisma arhitektide Risto Parve ja Kai Süda koostöö küllaltki masendava portfoolioga Amholdiga on tulemuseks andnud kompleksi, mis meenutab väga vana lammutatud maja, kuid on kunstilistel põhjustel ja ilmselt varasemat EA Rengi küllaltki maitsekat ideed jäljendades lahendatud ebapraktiliselt: galeriiga ühendatud 14-korruseliste kaksiktornidena. 2015. aasta arhitektuurivõistlusest sündinud ühishoone (ideed aitas mõtestada arhitektuuriloolane Mait Väljas) peaeesmärk oli riigi raha kokku hoida ning hoone projekteeriti võimalikult väikese energiatarbega. Kokku on majutatud kaksiktornidesse nüüd justiits-, rahandus-, sotsiaal-, majandus- ja osaliselt haridus- ja teadusministeerium ehk umbes 1000 inimest. Autorid on püüdnud tabada soliidset ning samas neutraalset vormi, mis oleks erinäolistele asukatele hea platvorm. Ainsa edevusena on seinte alaossa kavandatud tumedad kaared, mis tõstavad muidu piimjasvalge klaasfassaadiga maja justkui õhku.

Uus hiidhoone sümboliseerib 1990. aastate unistust dünaamilisest demokraatlikust riigist, mida hoiab käigus rahvaarvu arvestavalt paras masinavärk, aga meenutab ka täielikku luhtumist ja bürokraatia kasvu. Selle paranormaalsuse võtavad kokku maja klaasseina nurgale embleemina lisatud stiliseeritud vapileopardid, mida on viimastel aastatel püüdlikult riigiasutustes juurutatud ja mida disainiloolane Kai Lobjakas kujukalt NO-teatri etendustega võrrelnud. Tõesti, paralleelid „Ühtse Eesti suurkoguga“ on igati kohased. Hurraapatriootiline isekulgemist vältiv totalitaarsus on hirmutav ning astub pika sammu igatsetud kaasavast kodanikuühiskonnast eemale. Enesele märkamata oleme taas iseseisvana 26 aastaga jõudnud Nõukogude hiilgeajaga väga sarnase kinnistunud stagneerumiseni, mida sümboliseeris võõrandunud modernism. Ka viimastel aastatel kerkinud riigiasutused, iseäranis superministeerium, pakuvad kontekstivälist kosmopoliitilist vormikeelt: need on kaugel tahtmisest luua dialoogi ning seda asendab abstraktne geomeetriline juurtetu esteetika. Olen kaugel sellest, et nõuda pääste- ja politseihoonetelt, kohtumajadelt, riigigümnaasiumidelt vöökirja ja rookatust, ent linnakoe ja inimeste vajadustega arvestada ju võiks.

Mõneti kurioosumina on riigi ehitustööde üks paremaid näiteid tänini Tartu vangla (2002, arhitekt Kalle Rõõmus), kus on laagri tüüpi ebasanitaarselt kuritegevust taastootvalt ruumilt üle mindud väikestele kambritele ehk piinamiselt hoolimisele ning pole väärika minimalistliku lähenemisega mingilgi viisil linnaruumi rikutud. Taoline pingutus on ka mõistetav, sest inimõiguste parem tagamine oli ka üks Euroopa Liidu liikmeks saamise eeldusi.

Superministeeriumi autorid on püüdnud tabada soliidset ning neutraalset vormi, mis oleks erinäolistele asukatele hea platvorm. Ainsa edevusena on seinte alaossa kavandatud tumedad kaared, mis tõstavad piimjasvalge klaasfassaadiga maja justkui õhku.

Karin Bachmann

Väljak

Superministeerium aga heidutab, ei kutsu sisse astuma, astub kunagise plaanikomitee kombel tänavafrondist sammu tagasi, et teda paremini märgataks. Avalikkus on saanud kasutamiseks aga stalinistlikest naabritest ümbritsetud platsi.

Selle väljaku esimene lahendus sündis juba pika ja ülimalt küsitava arendusprotsessi eelmises järgus, Martin Aunini EA Rengi projekti (2012) aegu, mil oli samuti juttu kaksiktornist. Tookord taheti viia parkimine maa alla, kuid sellest loobuti kulukuse tõttu. Mirko Traksi, Henn Runneli ja Karin Bachmanni maastikuarhitektuuri-lahendus ning Martin Rästa ülalt vaatamiseks mõeldud sillutisemustri graafiline disain on osalt puuduvale linnamööblile vaatamata siiski õnnestunud. Ruumilisust, väikest ootamatust ja ka veidi perelisemat mõõdet toob küngas, millele sekundeerivad purskkaevud.

Ajalugu

Praegusel kompleksil on nii emotsionaalses kui ka sisulises mõttes väga tugev seos kunagise plaanikomitee arvutuskeskusega ja nii on paslik meenutada ka Ülo Ilvese projekteeritud ja 1978. aastal valminud superministeeriumi prototüüpi. Tollel ajal esindas esindusliku väljaku ja haljastusega ansambel kosmopoliitset modernistlikku vormikeelt ning 15 korrusega klaasseintega hoonet võis pidada Eesti mõistes suisa pilvelõhkujaks. Maja tegi sihvakamaks ning vääristas üle kogu seina ülevalt alla jooksva püstise ribana vormistatud Edgar Viiese abstraktne dolomiidist dekoratiivkompositsioon. Nagu teistegi peenemate hoonete puhul kasutati sealgi toona haruldasi välismaa materjale, mistõttu see oli ajas vastupidavam ning tundus tavalise nõukogude ehituskvaliteedi, õieti selle puudumise taustal kenam. Tollal vajas tipptehnoloogia palju ruumi ning nõnda paiknes maja keskmes suur arvutisaal. Sisuliselt juhiti sealt võimaluste piires liiduvabariigi majandust. Toonane plaanimajandus tähendas, et riik toimis normitäitmise ja kaupade ümberjaotamise alusel, mitte kapitalistliku konkurentsi ja turunõudluse isevoolus.

Pärast plaanikomiteed jõudis majas tegutseda ka Eesti majandusarengu instituut ja hiljem majandusministeerium. Teise korruse ruume renditi välja ka riigivaraametile ja Eesti Pangale, alates 1993. aastast oli hoones rahandusministeerium.

Praegune maja

Praeguse maja sisemus rusub säästulahendustega: selgelt kumab ruumist läbi, et kvaliteedipõhiste hangete asemel on peamine sisearhitektuuri kriteerium olnud suuresti odavus. Silma hakkab 1990. aastatel moodi tulnud Gyproci-maailm: odavad ripplaed, klaasboksid ja pikad koridorid. Tänapäevaste paindlike ja õdusate kontorite asemel on pigem näha tugev seos Teise maailmasõja järel aina avatumaks muutunud lauta meenutavate büroodega, kus inimese töötegemist oli parem kontrollida, ent millega uuringute järgi kaasneb infovahetuse kiirusest tulenev stressitaseme tõus ja keskendumisraskused. Nagu paljude teistegi anonüümsete keskkondade puhul on superministeeriumi töötajadki ruumi hoogsalt kodustama asunud ja toonud tööle oma tasse ning vahest ehk veidi infantiilselt mõjuvaid pehmeid mänguasju.

Kahetsusväärselt otsustati maitsemeelt ergutavast professionaalsest kunstist loobuda. Tegu on ikkagi rendipinnaga ning kohustust kulutada ehituse maksumusest teatud summat kunstile juriidiliselt justkui ei ole. Sisearhitektuuri poolel kaasati küll mitmed spetsialistid, ent tulemus on nagu välisilmegi puhul täielik katastroof.

Ühe ideena pakuti välja suunavad vaipkatted, mille värvilised motiivid aitavad suures majas leida õige tee ning luua ka identiteeti. Värvikoodidest sümboolikat otsida ei tasu, kui mitte tahta jõuda nurjatute tõlgendusviisideni, sest võiks ju justiitsministeeriumi tumepunast tõlgendada verena. Sotsiaalministeeriumi kollane on küll nagu päike, aga see on ka haiguse ja pettumise värv.

Kadakasakslik tundub kogu krempli juures kontseptsioon, et uhkemat dekoori, näiteks rukkilillemotiivi, on kasutatud vaid juhtkonna korrusel. Tekib küsimus, kas nüüd on rahvuslill miskit sellist, mida peaks ainult ülemustele lubama? Kas umbrohuna kasvav lihtne ja ilus rukkilill pole siis midagi rahvalikku?

Ilmselt on küll mõnes kohas kokku surutud laudade, kohati ahtakeste kulgemisteede ja väiksemate klaaskabinettide ustega kõiki norme täidetud, kuid selline ruumikitsikus ei soosi kindlasti ratastooliga liikuvate spetsialistide värbamist.

Kõige visioonirikkam paistab olevat tegevuspõhine lahendus: kindel töökoht puudub ja töötamiseks valitakse koht vastavalt vajadusele. Sellele räägib aga vastu inimeste soov turvaline, võimalikult intiimne pesa ehitada, seda enam et töötaja väärtustamine ei hakka eelmiste ministeeriumihoonetega võrreldes kuidagi silma. Jah, valgust on rohkem, mööbel on uus, aga psühholoogiliselt inspireerivat ruumi luua pole suudetud. Nagu paljudes teisteski paikades on liiga palju mahtu pühendatud formaalsele välisele kuvandile – ka siin majas on näiteks võimas fuajee. Selle 1980. aastate postmodernismi vaimus kaarekestega lage ehivad nagu Eesti Rahva Muuseumi restoranigi väikesed kerajad valgustid, mis torkavad küll silma täiesti ebaelegantse disainiga.

Superministeerium osutab väga täpselt meie riigi kitsaskohtadele: kohalikke ja riiklikke süsteeme ja asutusi ei panda mitte digitaalselt efektiivselt ja ka sotsiaalsetele kämbudele arusaadaval viisil toimima, vaid kolitakse institutsioonid lihtsalt ühte majja, kusjuures kodaniku kui nende asutuste „patsiendi“ seisukohalt ei muutu mitte midagi. Pealinn on aga saanud veel ühe riigi ruumilise enesekehtestussoovina toimiva vabadussamba, mida on kallis pidada ning mille mõttekus on enam kui küsitav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming