Pilvelõhkujad porgandipeenra kohal

Erakonnad on kõvad arendajad ning iga valitseja tahab linnapilti oma jälje jätta.

IKE VOLKOV

Admiraliteedi basseini äärde kerkivad hooned meeletu kiirusega ning tihke kivimüür plombeerib vaated, hoolimata muinsuskaitse vanalinna vaatekoridoride säilitamise nõudeist.

Piia Ruber

Sellest on nüüd kümme aastat, kui olin Tallinna peaarhitekti ametis, ja tundub, et on paras aeg meenutada, kuidas oli, vaadata, mis on saanud ning kuidas kõik edasi kulgeb. Mõned asjad on päevselged, mõningad reeglid paigas. On asju, mida muuta ei saa.

Liiklus on linna vereringe

Teed on inimasustuse vanim jälg ja pidepunkt, liikumine on tähtis. Teede ristumiskohtadesse rajati omal ajal pühakoda. Tihti analüüsitakse, kes kuhu ja miks liigub. 12 aastat tagasi sekeldati mobiilse positsioneerimisega ning avastati, et hommikul kell kaheksa ummistatakse Suur-Kloostri tänava algus, Otsa ja Hariduse tänav. Kooli­tundide algusest tingitud rahvakogunemised said teadusliku kinnituse. Sama kinnitas ka üks uudis, mida nägin mõni päev tagasi: särasilmselt tutvustati uue kalli täppisuuringu tulemusi, muu hulgas nenditi, et Laikmaa tänava kandis ei taha inimesed Viru tunnelisse minna ja et trügimist on palju. Uuringuid on muidugi vaja. Uurima peab, miks kihutatakse autoga mitu korda päevas Lasnamäe tagant Haaberstisse. Miks on kõik Tammsaare tee sõidurajad kindlatel kellaaegadel umbes? Põhjusi on palju, aga üks on linnaosade monofunktsionaalsus: töökohad on koondunud linna ühte äärde, elurajoonid rajatud teise. Kunagised ärimaad planeeritakse elamuteks, hiigelkaubahallide müriaad loob kõledaid parklaid, kus tuul keerutab kilekotte. Planeeringuga nõutakse linnaruumi, kuid tänavaäärsed ehitusmahud lükatakse teise ja kolmandasse ehitusjärjekorda, lõpuks neid ei ehitatagi. Jalgsi on neisse poodidesse keeruline sattuda, ikka aina autoga.

Vaieldakse Reidi tee üle

Selge, et kesklinnas laevalt maha sõitnud kaubaautod peavad linnast välja saama, Pronksi ja Liivalaia tänav pole neile mõeldud. Südalinna sadama alternatiiv on suunata kaubaautosid täis laevad Muugale, kus liiklus suvilapiirkonda juba ammu ahistab, aga seeläbi ka reisijatele laevapileti hinna mitmekordistamine. Laevad on ju ehitatud kaubaautodega arvestades. Tähtis on liikluse hajutamine, alternatiivi pakkumine, mõne hädavajaliku ühenduse tekitamine. Teede ja tunnelite projekteerimisel võiks arhitekti käsi rohkem sekkuda ja osaleda. Imekauneid sildu ja perroone on loonud näiteks Santiago Calatrava: inimesed seisatavad ja imetlevad, tunnevad ära looja puudutuse. Sild pole ainult hädatarvilik optimaalne konstruktsioon, tänav vaid ühendus punkti A ja B vahel.

Hajutamine on mitmel pool pooleli jäänud

Paksu Margareeta juures on linnaliikluse üks kõige eluohtlikumaid paiku. Liiklusskeem on seal poolik ja jalakäijale olukord täiesti jabur: ulatuslikud tühermaad, kõnniteede haihtumine Skoone bastioni kandis. See ala on üldse õnnetu saatusega. Sinna taheti ehitada teatrit, aga sest ei saanud asja: vana mereväe suveteater põles maha, ehitati ajutine tore Põhuteater, see lammutati. Jõuliselt planeeriti sinna lõbustusparki, sellega seoses prooviti trammitee maa alla viia, ent hiigelprojekt oleks linnast pühkinud ka praeguse Kultuurikatla ja ilmaratas varjutanud vanalinna. Miljardid jäid Kopenhaagenist tulemata. Suvel toksitakse bastioni müüride varjus endiselt jalgpalli.

Samasugust otsustamatust on näha ka Rävala puiesteel: Tartu maantee suubub eikuhugi, aina vähem on lootust liiklust sealkandis loogiliselt suunata, sest majad planeeritakse ette. Mulle meeldivad Soo ja Hiiu tänava laiendatud kõnniteed. Ilmselt väheneb vananedes kärsitus, sest ka autoga sõites ei häiri selja taga närviliselt tõmblev autojuht. Mis ta ikka teha saab?

Eks see linna areng ongi juhusliku­võitu. Keegi saab päranduseks porgandipeenra ja otsustab sinna rajada pilvelõhkuja või kaks. Tal on õigus suurelt unistada, tühja sest männipuust ja naabrist. Pärast ühe advokaadihärra läbi hammaste pigistatud repliiki „Tahaks näha, mille alusel te keeldute mu krunti tükeldamast“ sain aru suuremate visioonide vajadusest. Vaja on analüüsidel põhinevaid konsensuslikke arengudokumente, spikrit, kus näpuga järge pidada ja mille järgi otsustajad otsustada saavad. Sellised on nüüd olemas, ent vahepeal on elu omasoodu arenenud. Mõnes kohas on maja sattunud kõnniteele. Mõnes kohas teeb kõnnitee reklaamitulba pärast kummalise jänesehaagi. Mõnes kohas koogutab klaasist maja poolviltu sõidutee kohal. Üks Eesti sümbolehitisi – rahvusstaadion Kalev – on eri aegade detailplaneeringutega lukku pandud, selle hing on kinni keeratud: pole juurdepääsuteid, hajumisväljakut, parklavõimalusi. Naabritest arendajad saadavad protestikirju staadioni rekonstrueerimise vastu, staadion häirib tulevasi elanikke. Ei mingit sporti ega tantsupidusid. Lärmi pole ju vaja.

Tallinn pole suur

Tallinn võiks olla Pelgulinna mõõtu, mõne tihedama ja kõrgema keskusega, nagu kõrghoonete teemaplaneeringus1 ette nähtud. Paraku on ka sellesse dokumenti sattunud teadmata põhjustel veider anomaalia, nimelt Seebi tänava kvartal. Raske on selles paigas kõrghooneid ja kesklinna melu ette kujutada.

Üks sümbolväärtusega koht on kindlasti Sitsi mägi. Praegu on see lõputu hulga ebavajalike raudteede lõpp, ent kui siia, Toompeast paari kilomeetri kaugusele, Balti manufaktuuri vägevate hoonetega kooskõlas rajada mõne maailma tipparhitekti projekteeritud imeline kõrghoone, kaovad raudteed, areneb infrastruktuur, saab hoo sisse Paljassaare areng. See kaunis kant ärkab ellu.

Kopli liinidele otsiti aastaid peremeest, majad põlesid, inimesed ei julgenud sinna minna. Areng on tänaseks jõudnud ka Põhja-Tallinna tippu. Üks ilusamaid lõunasse vaatavaid randu on avatud, avalikkusele tundmatu Meeruse sadama kõrval laiub võimas Bekkeri sadam, Marati tänava raudbetoonehitisi on vahepeal üritatud renoveerima hakata. Ammu oleks aeg. Noblessneri sadamas on mitu aastat tippkultuuri etendatud, arendatud jahisadamat ja söögikohti, nüüd näeme uute ja vanade hoonete sümbioosi. Aega on läinud, tasapisi, aga muutused on toimunud kindlalt. Sealsamas lähedal on võimas Arsenali pommitehas, mis on nüüdseks saanud uue kauni ilme ja sisu, ka Volta tehase maal kaevatakse ja ehitatakse. See on väga tore.

Arengu alus on planeeringud

Mis on detailplaneeringu mõte? Analüüsida võimalust millegi senisest kardinaalselt erineva rajamiseks, seda võimalust kirjeldada. Senises laadis ehitamiseks pole planeeringut vaja. Sageli peetakse planeeringut liiga tähtsaks. Sellega sätestatakse olukord sentimeetri täpsusega, kuid aastate pärast kavandatut realiseerima hakates on olud ja soovid muutunud ning tulemus hoopis teine. Olen seda ise kogenud – unistus on lennanud tuulde.

Planeeringud on pika perspektiiviga: praegu realiseeruvad kümne aasta tagused visioonid. Seda on põnev vaadata. Mulle meenuvad arutelud suure transporditerminali asjus (kunagi kaitsesin ka ERKIs selleteemalise diplomitöö). Toatäis tarku inimesi tuli kokku, arutati ja mindi lahku: ei leitud ühisosa ideele ühendada rong, bussid ja tramm praeguse Ülemiste kaubakeskuse kandis. Mõtlesin ka parkimismajale, kuhu Võrumaa mees saaks jätta oma auto, et ohutult trammiga kesklinna suunduda. On rõõm tõdeda, et tramm uuristab end raudtee alt läbi, et lennujaam raudteega ühendusi otsib. Küll need bussid ka kampa võetakse. Pole sihukest teist linna, kus lennuki pealt trammiga sadamasse saaks sõita, et siis laevaga reisi jätkata. Plaan trammitee sadamasse viia on realiseerumas, ka ülestõstetav sild üle Admiraliteedi kaela. Kindlasti viib liikuv lint klaastorus lennureisijad peagi ka rongi- ja bussijaama, kuiva jalaga ja higistamata.

Vanasadamas on teisigi muudatusi. Viisteist aastat tagasi koostati linna esimene üldplaneering, Paljassaare ja Russalka monumendi vahelise rannaala tarvis. Nuputasime, leiutasime, vaidlesime, see sobis siiani spikriks. Nüüd lõpuks on Tallinna Sadam astunud otsustava sammu: korraldas arhitektuurivõistluse ja asub likvideerima hiiglaslikke platse ning rekonstrueerima terminale ja liiklust. Vägev! Arengut on näha Nafta tänava kandis endiste kütusetsisternide asukohas: kopad kaevavad, kraanad tõstavad.

Veebruari alguses ilmus uudis „Linnavalitsus esitab linnavolikogule Vanasadama ja kesklinna vahelise liikuvuskeskkonna arendamise välisprojektis osalemise otsuse eelnõu. Ühtekuuluvusfondi välisprojekti kogumaksumus on 11 427 918 eurot. Projekt „Vana­sadama ja kesklinna vahelise liikuvuskeskkonna arendamine“ on vabariigi valitsuse otsusega lülitatud perioodi 2014–2020 transpordi infrastruktuuri arendamise investeeringute kavasse. Projekti eesmärgiks on linnakeskuse avaliku linnaruumi inim- ja keskkonnasõbralikumaks muutmine ning erinevate liikumisviiside parem integreerimine. Liikuvuskeskkonna parandamine annab täiendava impulsi linnakeskuses ja sadamaalal arengutegevuse kiirendamiseks. Sadamate ühendamine loogilise ja meeldiva kõnniteede võrguga edendab kesklinna ja mereäärsete alade sidusust, tasakaalustab avaliku tänavaruumi jagunemist erinevate liikumisviiside vahel ning parandab külastajate esmamuljet Tallinnast ja Eestist.

Linnaplaneerimise amet korraldab parima arhitektuurse eskiislahenduse saamiseks ja projekteerija leidmiseks ideekonkursid. Projekti raames ühendatakse kesklinna reisisadamad ja mereäärne ala linnakeskusega eesmärgiga luua jalakäijatele ja kergliiklejatele sobiliku kujundusega turvalised ja mugavad ühendused. Kõnniteed muudetakse laiemaks, täiendatakse jalgrattateede võrgustikku ning parandatakse ühistranspordi kasutamise tingimusi, istutatakse tänavahaljastust ning Narva maantee, Viru ringi ja Pärnu maantee liiklusskeem kaasajastatakse. Projekti tegevuste kavandatav elluviimise aeg on jaanuar 2018 – juuli 2019.“2

See kõik on suurepärane, miljonid kuluvad kindlasti marjaks ära. Selliseid mõttetalguid on viimastel kümnenditel aga korraldatud korduvalt, need visioonid on ka näitustele sätitud, vanadest ja uutest aegadest fotoalbumeid avaldatud.

Viimase paari kümnendi detailplaneeringud realiseeruvad järjest. Kinokompleks Postimaja taga ei kao. Kümnendi ühe silmapaistvama arenduse, Rotermanni kvartali esimene etapp on valmis, teise kallal pusitakse. Inetu kõrge plekist hotell Ahtri tänava pool ei haihtu, ehk ümbritsetakse see detailplaneeringu-kohaste hoonetega Ahtri tänava poolt. Soolaladu jääb. Admiraliteedi basseini äärde kerkivad hooned meeletu kiirusega. Sellega seoses on eriti selgelt näha muinsuskaitse vanalinna vaatekoridoride säilitamise nõude suhteline formaalsus, sentimeetrite tagaajamise ja kõrgusreeperite ebapädevus. Tihke kivimüür plombeerib vaated vanalinnale. Endisel kujul – üle tühermaa – ei saa me vanalinna ja selle kirikutorne enam iial nautida. Kui, siis hiigelaurikute päikeseterassidelt või kuumaõhupalli gondlist ilusal suvepäeval. Linn ongi tihe ja kivist.

Nuputan, et mida nende miljonite eest ikkagi kasulikku saaks. Magistraalid on rajatud, kollektorid asfaldi all, trassid ja kaablid paigas. Ehk laekub mõtteid senistele lisaks. Ootan huviga.

Otsiti Kuldset kilomeetrit. Paljudes suurlinnades on see olemas: eliitpoed, hästi riides jalutajad ja kohvilõhn … Siis otsiti Kultuurikilomeetrit. Hädavaevu peatati raadio- ja telekeskuse küüditamine Rahumäe kalmistu kanti, EKA maja ja peda ühiselamu läksid. Need kulutatud miljonid? Tühja nendest! Eks näis, kaua peavad vastu mõned vaprad Maakri tänava butiigid …

Aeg-ajalt kuuleme sõnumeid Estonia teatri kohta

See on ju sümbolehitis. Pole vaja seda põlvist saadik vee sisse, linnahalli kõrvale ehitada, nagu kuulda oli, või puidust valmis meisterdada. See on keset linna olemas. Selle selja taga on piisavalt ruumi. Ei saanud ma Solarise saali puhul aru maagilisest ihaletud saali suurusest 1500 inimesele, ei saa ka Estonia puhul. On vaja väga head saali, seadmeid ja vajalikke abiruume. Ehitame need Pärnu maantee äärde vana Estonia kõrvale, saame lisaks ka korraliku tänavaruumi. Eskiise on palju tehtud, saaksime hakkama.

Linnahalliga on jant veel suurem. Näib, et asi susiseb, aga asjaajamine paistab välja nõme. Võiks pühkida tolmu eri aegadel tehtud töödelt, ideid on vägevaid. Ehk seda tehaksegi. Juba ei tea mitmendat korda tõdetakse, et meil on vaja konverentsikeskust, teostatakse järjekordset monitooringut ja uuringut, kaasatakse ja kaardistatakse. Ehk reanimeeritakse ka varjusurmas linnavalitsuse hoone, mida kavandati Statoili krundile. Bensiinijaam ei pea just selles kohas asuma.

Vastukaaluks arendajate survele kuulutame suured alad miljööväärtuslikuks, võtame kaitse alla ja siis ei tea täpselt, mida nendega pihta hakata. Kui Tallinna vanalinnas on ajaloolises paeseinas odavad plastaknad, ei saa ma kaitsmise juttu tõsiselt võtta. Kui seaduskuulekat eramaja omanikku Nõmmel kiusatakse iga liistukese ja ukselingi pärast, kuid kõrval kukub kokku muinsuskaitse all puitehitis, pole asi korras. Muinsuskaitse on ahminud hõlmamatu tüki, mida ei suuda valitseda ja mille haldamise reeglid on ähmased. Seetõttu domineerib ametnike omavoli. Mõelgem suutlikkusele.

Planeerimisprotsess linnas on inimlik

Asjaajaja uurib, kuidas on ametnik A meeleolu. Pole suurem asi? Tulen järgmisel nädalal tagasi. Visandit näidatakse juhtivametnik Ri-le, kuulatakse, pea norus, märkusi ja tähelepanekuid. Kodus kõpitsetakse. Ja kui R-il vastuväiteid pole, läheb asi edasi. See on veider ja südamlik, aga isikukeskne. Sellise suhtumise pärast peakski olema üldisemad reeglid, kuigi mainitud isikud on suurte kogemustega targad inimesed. Tegelikult on ju otsustaja linnavalitsus, keerulisematel juhtudel volikogu, ametnikud annavad vaid nõu. Ent kui nn poliitiline otsustamine ja vastutus on viidud juba osakondade tasemele, on hea spetsialist kulla hinnaga. Tublid spetsialistid ei taha aga omavalitsustesse tööle minna. Nad on loojad, nad on autorid, ent kaasautorid istuvad nende vastas ametiasutuste kabinettides, vahel sõna otseses mõttes, kui riigihanke odavpakkumise võitja meeskonnas polegi arhitekti, kes lasteaeda projekteerida suudaks. Arhitekti haridusega ametniku süda lausa käsib pliiatsi järele haarata …

Vestlesin hiljaaegu endise linnapea Tõnis Paltsuga, meenutasime möödunut. Ta arvas, et olin liiga pehme, et kõva kätt on vaja. Ta ei teadnud, et mul tuli eri aegadel käia mitu korda kohtus, õiguskantsleri vastuvõtul, kriminaal­politseis ja riigikontrollis ülekuulamisel. Ikka detailplaneeringute õiguspärasuse ja kooskõlastustest ja ehitusloa väljastamisest keeldumiste ja seadustest tulenevate piiravate sentimeetrite pärast. Võid ju küll parimat tahta, aga seadus ei luba keelduda maitseotsustustest lähtuvalt.

Ehituses ringleb suur raha. Seetõttu on erakonnad kõvad arendajad, iga valitseja tahab linnapilti oma jälje jätta. Nii näeme kunagise oma aja tipparhitektuuri asemel päris koledat kobarministeeriumi kerkimas: ei lugenud planeering, kaitsealune kunstiteos ega protestid ja vastukaja ajakirjanduses. Nii on kõigi suurte projektidega: korraldatakse arutelusid, mõttetalguid, kaasatakse, kuulatakse arvamusi, protokollitakse. Paraku nendega ei arvestata. See kaasamine on üldse üks ebameeldiv värk, aga teisiti ka ei saa.

1 Teemaplaneering „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas“, kehtestatud 2009.

2 Uwe Gnadenteich, Tallinn asub südalinna reisisadamaga ühendama. – Postimees 1. II 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming