Pigem teater kui näitus

Mõisainterjööride näitus on ilmselt esimene katse taasluua selline eluolukajastus väljaspool härrastemaja.

BRITA KARIN ARNOVER

Näitus „Mõisate kadunud hiilgus“ arhitektuurimuuseumis kuni 30. VIII. Kuraator Mati Raal, kujundaja Anneliis Aunapuu, Mati Schönbergi filmimontaaž ja helitaust.

Jahe suvi soosib näituste külastamist. Sel suvel on pilgu interjööri suunanud nii Tartu kunstimuuseum (Tiiu Talvistu kureeritud „Ruum minu ümber“) kui ka arhitektuurimuuseum, mille suvine väljapanek on keskendatud Eesti mõisatele: suures saalis on mööblirestauraator Mati Raali näitus „Mõisate kadunud hiilgus“ ning lae all galeriis ja keldris näitus „Mõisast kooliks. Mõisakool kui pärandi hoidja“ (kuraator Pille Epner), mis tutvustab Norra fondide abiga korda tehtud mõisakoole.

Mõisahoonete arhitektuurilist väärtust hinnatakse, muinsuskaitseameti valvsa pilgu all toimub vilgas restaureerimine hoolimata väga kõrgetest kuludest (Anton Pärn kinnitab „Muinsuskaitseraamatus 2010“, et ühe mõisa kordategemisel peab arvestama vähemalt miljoni euroga). Ajaga tuleb võidu joosta, sest kunagi olnud ligi tuhandest mõisast on paljud ka unustatud. See selleks. Mõisate peahooned leidsid pärast maareformi rakendust koolimajana ja päris paljud neist on seda seniajani. Sisse kolinud kool aitas neid ühelt poolt säilitada ja teiselt poolt lõhkuda. Mõisakoolide näitus on seega ajaliselt loogiline järg arhitektuurimuuseumi suure saali mööblinäitusele, mis lõpebki sellesama maareformi ja mõisate võõrandamisega. Siinkohal keskendun vaid „Mõisate kadunud hiilgusele“.

Näitus püüab (visuaalselt) ära rääkida baltisakslaste loo, näidates perekonnavappidele toetudes, et tegemist oli väikese suletud ühiskonnaga, kus omavahel tihedalt läbi käidi. Ikka ja jälle korduvad mõisate ajaloos ühed ja samad perekonnanimed, suguvõsad, kellelt mõisad käisid pärimise, ostu või abiellumise teel käest kätte. Kõrvale on jäetud muud mõisnikud, näiteks vene vürstid.

Arhitektuurist vähem on tegeldud mõisate interjööridega, seda nii vähese pildimaterjali (ilusa mõisainterjööride albumi leiab ERMist!) kui ka pärast maareformi varade laialikandmise tõttu. Nipet-näpet, mis baltisakslastel kohvrisse mahtus, läks ka Saksamaa poole teele. Need fotod, mis on tehtud XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul, peegeldavad kõige ehedamalt mõisapere igapäevaelu, mis siis, et piltniku tulekuks on toad piinlikult tühjaks koristatud ja tihti on fotole püütud kesksete elementidena hoopis kaminaid, mistõttu üldine kompositsioon muutub küsitavaks, näiteks kompositsioon kamina ja kahe tooliga. Põnevamad interjöörifotod on näitusel seina mõõtu suurendatud, kusjuures tähelepanelikul vaatamisel võib aru saada, et fotol olev mööbel ongi seesama mööbel, mis näitusele välja pandud. Kõik ei olegi kadunud!

Antiikmööbliga aastakümneid tegelnud Mati Raalil on kindlasti väga selge ülevaade säilinud mööblist, on ta ju seda pühendunult restaureerinud. Seda enam võib olla kindel, et väljapanek on paremik sellest, mis transportimist ja päevavalgust kannatab. Eeskätt on esindatud uhke pealiskangaga kaetud istemööbel, aga ei puudu ka puhvetkapid, kellad, lauad, küünlajalad. Just pealiskangas on see, mis kõige selgemalt räägib restaureerituse astmest ja annab ehk isegi aimdust, kust üks või teine tool on pidanud viimase saja aastaga läbi käima. Tegelikult võiks mõne eseme juures olla selline väike lugugi, hoiab ehk külastajaid istmele prantsatamast.

See mõisainterjööride näitus on ilmselt esmakordne katse taasluua selline eluolukajastus väljaspool härrastemaja. Näitus mööblist ja mitte arhitektuurist. Terviklikud kogud on lagunenud, kõik ei ole ka enam restaureeritav. Üldistava matemaatilise tehte abil tulemuseks saadud kaks miljonit eset, mis Mati Raali hinnangul mõisates kokku võis olla, on nüüd oluliselt väiksemas mahus siia-sinna alles jäänud. Üks korralik mõisamööbli kogu on veel leitav Olustvere mõisast, mis on koduks omaaegse kirgliku kollektsionääri Leonhard Martin Vene (1902–1994) mööblile.

Soolalao näituse koostamisel on üle Eesti oma õla alla pannud muuseumid, kus korralikum mõisate tubase kraami kogu olemas. Nii on esemeid tulnud näiteks Valgast, Paidest, Tartust ja muidugi erakogudest, s.t kodudest. Selline ajastuliselt ja stiililiselt eklektiline tulemus on täiesti mõistlik, sest ega XIX sajandi häärberite sisustuski vaid ühtsetest garnituuridest koosnenud. Maalid on seinas ja potitaimed on ka nagu kord ja kohus oma kohal, elegantsi loovad rasked kangad, tapeedid.

Näituse ülesehitus on leidlik, lõhkudes avara ruumi kontseptsiooni. Näitusesaal on liigendatud ja jaotatud toretsevaks mööblisaareks, millest omakorda saab eristada eriotstarbelisi ruume, nagu salong või kabinet. Maarahval on võimalik ka läbi akna sakste söögituppa piiluda ja kristallist pokaale imetleda. Abstraktsete ruumide ümber moodustub omakorda väline ring, mis annab lühida ülevaate kadunud hiilgusest – mõisakultuuri hääbumisest koos mõisate põletamise ja sakslaste lahkumisega. Mõisa põlemist illustreerib filmilõik ning väga kurvas seisus mööblijupid, mis algul ehmatavad ja küsimusi tekitavad.

Ilus mõisamööbel on vaid osa näitusest. Kujundaja Anneliis Aunapuu on olnud leidlik, sest detaile, millega vaeva nähtud, on palju. Papist ja paberist on loodud üpris veenvad marmorpinnad, balustraadid ja kamin, ei puudu ka elusuuruses külastajaid tervitavad mõisnikud, teenijaskond. Eelkõige on rõhutud illusioonile, üleüldisele vaatajat haaravale muljele, seda enam et arhitektuurimuuseumi enda minimalistlikud ruumid ja lae all kõrguvad punased raudkonstruktsioonid ajastuhõngu loomisele suurt kaasa ei aita, ometi ei jää need ka ette. Ilmselgelt ei ole tegemist arhitektuurimuuseumi tavapärase näitusega, kuid kõrguvad rekvisiidid varjavad modernset keskkonda üpris hästi.

Kogemuslikult on pigem tegemist teatri kui näitusega. Näituse ülesehitus suunab vaataja pigem üldmuljele, jutustatavale loole kui eksponaatide tutvustusi lugema.