Peterburi hoovid ja pooltoonid

Johanna Rannula

Grafiti ja muud tundeavaldused kaetakse ristkülikukujulise larakaga. Maaler peab aga värvide varjundeid teisejärguliseks ning nii tekibki kuldkollastele seintele sidruni- ja sinepikollaseid laike ning sirelililladele kirsi- ja lavendlitoone.

Grafiti ja muud tundeavaldused kaetakse ristkülikukujulise larakaga. Maaler peab aga värvide varjundeid teisejärguliseks ning nii tekibki kuldkollastele seintele sidruni- ja sinepikollaseid laike ning sirelililladele kirsi- ja lavendlitoone.

Johanna Rannula

Suure maailma mõõtkavas saab Narva jõest peaaegu kiviviske kaugusel Peterburi elanike arvu, kui liita kokku Pariisi ja Bukaresti oma. Kui Peeter Esimene raius omal ajal akna Euroopasse, lõi ta Neeva kallastele uue linnaga kollaaži Euroopa parimast arhitektuurist. Neil, kes on käinud Viinis, Veneetsias ja Amsterdamis, tekib Peterburi jõudes küllap mõnegi nurga peal déjà vu tunne. Kuid igal linnal on just talle omane hingus. Külastajale näitab Peterburi oma säravat fotogeenilist nägu, millest õhkub naerusuise kõrgklassi elu kogu selle külluses ja luksuses. Näohooldus on kõrgeimal võimalikul tasemel: öösiti pestakse tänavaid ega jäeta ühtegi nädalapäeva vahele, lambiposte ja majaseinu aga küüritakse igal kevadel. Fassaadid naudivad ka munitsipaalvõimu heldet korrashoiutoetust. Ja miks mitte! Ärikülalisi võetakse ju vastu ikka ülikonnas, mitte tunkedes, ning alles õhtul kodus lastakse end lõdvaks ja piilutakse aknast tagahoovi.

Peterburil on isegi rohkem kui kaks või kolm nägu. Peaaegu kahe aasta jooksul olen uurinud ka tema seljatagust, hinganud sisse mitmesuguseid lõhnu ja näinud rohkelt värvivarjundeid. Loomulikult pole linna rajamisest möödunud kolm sajandit olnud Neeva kallastel nii kullakarvalised, et fassaadi otsaette poleks tekkinud kortse. Linnakoe killukesed, mis ei paista silma esimesel pilgul ja millele enamik linnaelanikest pole ehk üldse tähelepanu pööranud, jutustavad palju ja teevad linna üksiti palju huvitavamaks. Neid killukesi võib ohtrasti leida just Põhjamaade Veneetsia sisehoovidest, mis jäävad tänavaid ääristava fassaadiparaadi taha.

Hoovide tekkelugu

Juba XVIII sajandi keskpaiku kehtestas linnavõim Peterburi kesklinnas hoonete kõrguse piirangu: majad ei tohtinud kerkida Talvepaleest kõrgemale ning valdavalt ongi Peterburi kesklinn viie-kuuekorruseline. Eeskirju on ka rikutud. Nii kõrgub Nevski prospektil ameeriklaste rajatud Singeri majal, millel kaunistuseks ka Amandus Adamsoni taiesed, normi ületav torn. Majade kõrgus sõltus ka tänava laiusest, oluliseks peeti, et ikka igaühe aknasse paistaks päevavalgus. Peetrilinn ehitati Peetri Euroopa pealinnadest, peaasjalikult Amsterdamist, kogutud muljete järgi. Kui Venemaal oli komme püstitada maja krundi keskele ja jätta tänava äärde ruumi aiakese tarvis, siis Peterburis tuli see rivistada hoonestuse „ilusa joone“ (krasnaja linija) järgi, kõik ehitised kenasti külg külje kõrvale.

Kui suurtööstuse areng hoogustus, hakkas maalt Peterburi voolama uusi elanikke ning hoo sai sisse ka linnaelu. Teiste seas oli ka eesti soost rahvast. Pärast pärisorjadele priiuse väljakuulutamist 1861. aastal kasvas Peterburi elanikkond kiiresti poolelt miljonilt pooleteiseni. Seda liikumist võiks võrrelda ainult Siberi kullapalavikuga. Iga paremal järjel linnakodanik ajas kinnisvaraäri: ostis krundi ja ehitas vastavalt võimalustele katusealuse, et see siis uutele tulijatele välja rentida. Maad müüdi suurte lahmakatena, mis ulatusid ühest tänavast teiseni. Peremees tahtis teha oma omandist võimalikult suure tuluallika ning seepärast ehitati maatükk tihedalt täis ja valiti ettenähtud siseõue-mõõtmetest miinimumilähedased. Peahoov pidi olema küll 60 ruutmeetri ringis, ent hoovidest pisim, kuhu sihtisid vaid teenijate aknad, võis olla alla viieruutmeetrine. Viiekorruselise maja siseõu on nagu õudusunenägude kaev, mille põhjas võib istuda vaid karistuseks. Kõrgeid ja kitsukesi hoove kutsutaksegi Peterburis kaevudeks (dvor-kolodets). Kuid loomulikult pole kõik Peterburi hoovid kaevud ning mõnegi keskele on rajatud laste mänguväljak ja istutatud puid-põõsaid.

Tühjad seinad

Sisehoovid on täielik vastand sellele, mida näeb tänaval kulgeja. Rikkalikele ornamentidele, skulptuuridele ja muudele kaunistustele vastukaaluks on silma eest peidetud küljel küllaga tühjust ja näotust, mida dekoreerivad teadmata vanuses trossidest, traatidest ja torudest mustrid. Jäetud sinna ei tea milleks, kuid aeg on neist kokku kuhjanud linnakroonikat illustreeriva pildi. Fassaaditööde all mõeldaksegi ainuüksi krohvi- ja maalritöid hoone nähtaval poolel, sisehooviga külgnevad seinad fassaadi hulka ei kuulu. Kogu värskendamine läheks palju kallimaks ning seda pole tarviski, kuna hoovi seinu katavad niigi värvilaigud. Pahatihti on neid ka hoone esiküljel, sest grafitit ja muid tundeavaldusi soditakse seintele valimatult ning need tuleb ju kuidagi kinni katta. Maalitaksegi siis ristkülikukujuline larakas, mis peaks põhimõtteliselt olema muu seinaga ühte karva. Paraku peab maaler värvide varjundeid teisejärguliseks ning nii tekibki kuldkollastele seintele sidruni- ja sinepikollaseid laike ning sirelililladele kirsi- ja lavendlitoone. Esialgu tundub selline vigade parandus kohatu ja kriibib silma, kuid pikapeale pilk harjub ja hakkab nägema tegija loomingus suurt kunsti. Nii mõnegi välisseina tükikese võiks toa siseseintele raamida, isegi Mark Rothko võinuks sellise taiese üle uhke olla.

Tihtipeale leiab sisehoovidest ka täiesti tühje ja akendeta seinu ehk brandmauer’eid. Maakeeli on need tulemüürid, mis on tihedalt hoonestatud kesklinnas oma otstarbekuse ammuilma tõestanud. Ajalugu mäletab, et juba mõnikümmend aastat pärast Peterburi sündi hävitas kahjutuli mitu linnaosa. Tulemüürid sobivad ka suurepäraselt „lõuendiks“ grafitile ning tänavakunstnikud on need mitmel pool edukalt kasutusse võtnud. Peetrilinna saarel on juba mõned aastad tegutsenud monumentaalkunsti viljelev rühmitus 33+1, mis on leidnud avalikule kunstile uue väljundi, tehes hiiglaslikke seinamaalinguid täiesti legaalselt koostöös linnavõimude ja kohalike elanikega.

Ustest ja uksetagustest

Venemaal öeldakse sissekäigu kohta podjezd, aga Peterburis paradnaja. Peterburi ehitati ikkagi euroopalikuks pealinnaks, austades kõrgklassi. Iga endast lugupidav majaomanik ehk proletariaadi keeli pursui sisenes oma majja paraaduksest. Teenijaskonnale jäi „must koridor“ sisehoovist. Hoovi kaudu käis kogu teenindus: sinna viidi prügi, sealt läbi veeti vett, seal hoiti küttepuid ja seal elasid pursuide koerad ja hobused. Ratsusid võis olla päris mitu, igal pereliikmel oma. Põhjamaises kliimas aasta läbi kiviseinte vahel kitsastes oludes jätsid hobused kõrgesse „kaevu“ oma elutegevuse produktid ning nendega kaasneva aroomi. Seepärast eelistas pererahvas tänavapoolsete akendega tube, kuhu kostus küll puidust ratastega vankrite kolinat, kuid aknasse puhus Soome lahe tuuleke värsket õhku.

Kuigi XX sajandi alguses ehitatud majadel oli juba paraadtrepikojas lift, pidi teenijaskond ilma läbi ajama. Nõukogude kord muutis asja radikaalselt. Uhked kõrgklassi korterid, kus tubade arv võis küündida kolmekümneni, „saeti“ mitmeks tükiks. Ärandatud kinnisvara võeti täisvõimsusel kasutusse ja igasse tuppa pandi elama terve perekond. Mõnelegi Peterburi uusasukale oli saatus andnud kasutamiseks just tagumise sissekäigu. Võrdsuse aadete nimel tuli ehitada lift ka nendele, kuid selleks nappis ruumi. Jäi ainult üks võimalus: ehitada tõstuk maja välisseina külge. Nii saidki pärast Teist maailmasõda Peterburi sisehoovid uueks tunnusmärgiks majade külge riputatud piklikud klaasist risttahukad. Igas hoovis rippus neid neli-viis tükki ning sisehoovi traditsioonilise interjööriga neil konflikti ei tekkinud.

Ühtäkki olid hoovipoolsed trepikojad saanud sama funktsiooni, mis tänavapoolsedki ning korterite arv oli kahe- või kolmekordistunud. Seda fenomeni iseloomustavad anomaalsed numbrikombinatsioonid välisustel. Esimesel korrusel korterid 1 ja 21, teisel 2 ja 22 ja nii edasi. Usutavasti tuleb seda pidada omalaadseks märgiks, et kunagised kõrgklassi korterkorrused on pöördumatult minevikku jäänud, nende asemel on koha sisse võtnud aga kitsaste koridoridega kommunalka’d.

Hoovipealne maailm

Peterburi hoovidest võib leida veel mõndagi huvitavat. Tarvitseb vaid põigata kusagilt magistraali trotuaarilt kangi alla ja peatselt oledki Peterburi klassikalises sisehoovis. Kesklinnas on nad kõik klassikalised. Pisike pind kõrgete seinte vahel on tihedalt automobiile täis pargitud. Kuskil nurgas konutab unustusehõlmas roostetav Moskvitš. Tema kõrval läigib luksusauto. Kuigi tänapäeval on linna vallutanud autode hordid ja parkivate sõidukite rivide lõppu ei seleta silm silmapiirini, siis sõidukitest polnud puudus ka sajanditaguses Peterburis. Hobuste ja hobusõidukite tarvis oli aga vaja kohandada ristmikel majanurki, sest kaarikuga pole kerge ümber nurga pöörata. Ja nurkadest said kaared. Nii hobuste kui ka nurkade seisukohalt oli tulusam loobuda noist täisnurksetest käänakutest juba ehitusjärgus. Mõnel pool on majaseintel siiani näha sajanditaguse sõiduviisi jälgi. Tähelepanelik jalutaja märkab ka kangialuste juures kivimügarikke. Need räägivad ajast, mil Peterburi elas veel Dostojevski rütmis ja hobukaarikuga hoovi sõitmine nõudis nii hobuselt kui ka kutsarilt kõrgemat pilotaaži. Ka kangialuste nurgad vajasid kaitset.

Mügarikust kaitserajatiseks võib liigitada ka hoovipealsetel esineva silindri või kuubiga sarnaneva objekti – paari meetri kõrgune aukudega majake, näiliselt mõttetu, ajahõlma vajunud tarind, mitte kellelegi vajalik. Aga vajalik ta oli. Teise maailmasõja aegne Peterburi blokaad pole veel meelest läinud ei inimestel ega linnal. Need megamügarikud on mälestuseks kohustusliku tsiviilkaitse päevilt, maa-alused varjendid õhutus­avadega sisehoovis.

Hooviinimesed ja hoovikunst

Tänavakunstita ei saa läbi ükski metropol. Usun, et hoovikunsti võib pidada üheks tänavakunsti eriliigiks. Peterburi sellise eneseväljendusvormi tõmbepunkti leiab Fontanka jõe ääres Rubinšteini tänava poole liikudes. Kesklinnas on hoovid omavahel ühenduses ning hoovepidi minnes võib leida otseteid, mida kohalikud asukad usinasti kasutavad. Ehkki viimase viie aasta jooksul on kangialustesse tekkinud raudväravaid ja väravatele lukke, on see hoovide ansambel veel üsnagi avatud. Küllaga jääb grafitikunsti Lomonossovi tänava ja Štšerbakovi põigi vahele ning nii mõnigi on veel sidrunikarva värviga määrimata. Aga mõni teine juba on. Seal kandis asuvad ka Deniss Tofi kuldse raamiga ääristatud kaunimad seinapraod. Ja vastukaaluks arvukatele memoriaaltahvlitele, millega teatatakse mõne nimeka inimese kunagisest kohalolekust, tegid tänavakunstnik Ganhdi ja Dlinavolnõ grupp uued puust tahvlid, mis tõstavad esile tavalisi inimesi, kes elavad neis majades just praegu. Nii kirjutatakse linnale uut ajalugu, mis ei toetu enam ainult tema kunagistele kangelastele.

Sest nii otseteid pidi kulgevad kui ka toas istuvad linnaelanikud väärivad tähelepanu. Just kohalikega üritas koostööd teha avaliku kunsti festivali „Kunstiprospekt“ ehk „Art Prospekt“ raames toimunud linnasuvila aktsioon (GoroDatša),1 kuhu kaasati lapsi oma hoovi korrastama ja kaunistama. 2014. aasta septembris toimus festival Peetrilinna saarel Tovstonogovi skvääril, mis on vastupidiselt kesklinna kaevhoovidele roheline ning avar. Kuid sealgi on mureallikaid: plekist garaažid lagunevad, lillepeenrad on tühjad, korrapidajatädi ei luba lastel muru peal mängida ning festivaliks üles pandud kiik tuli maha võtta, ehkki lapsevanemad olid kogunud allkirju selle allesjätmiseks.

Korrapidajad ongi Peterburi hoovipealsete karakterid ja tsaarinnad. Nagu Eestiski käib majapidamine ühistute kaudu. Ühistu valib aga korrapidaja. Viimane on üldjuhul naisterahvas, kel eluaastaid üle viiekümne viie: ta on valju häälega, konkreetne, konservatiivne ja kõiketeadja. Tal on ülevaade kõigist elanikest ja tema käes on kõik ohjad. Kui talle ei meeldi „Kunstiprospekti“ raames üles pandud tunnustatud kunstniku installatsioon, siis tema kaebuse peale see kunst ka seintelt maha võetakse, olgugi et load on hangitud mitmelt kompetentselt komisjonilt. 2013. aasta festivali ajal tekitasid furoori Aleksandr Šiškin-Hokusai vineerkujukesed, mis „rikkusid vaadet, rikkusid värskelt remonditud seina ja pealekauba rikkusid ka moraali“. Ja nii need festivali teiseks päevaks maha võeti. Kahjuks ootab pärast festivali lõppu enamikku eksponeeritud kunstiteostest sama saatus, sest igasuguse muutuse vastu võitleb liiga suur parv babuška’id. Erandiks on eespool mainitud 33+1 tööd, sest kunstnikul on side linnavõimuga.

Peale korrapidajate, babuška’te ja niisama läbikäijate on hoovide lahutamatud tegelaskujud ka kassid. Kodutuid kõutse ja kassipreilisid liigub Peterburi majade vahel rodus. Päevavalguses peesitab kassike seina ääres, ööseks lastakse vahel trepikotta, kus heldema südamega tädike talle ka kehakinnitust pakub. Aga varakevadel peab varuma vaprust, et kuulata kassikontserti, mille ülem- ja alamhelid võimenduvad kaevhoovide seintelt mitmekordseks. Palju ei jää maha ka joodikujoru, emade kriisked ega laste kiljumine – kõik need tämbrid põrkuvad seinte vahel siia-sinna. Kõlakojaefektiga tungivad need ka ülemiste korruste kahekordsetest akendest läbi. Justnagu istuks kontserdisaali esireas. Suurlinna võlud!

Kõrgeid ja kitsukesi hoove kutsutaksegi Peterburis kaevudeks (dvor-kolodets).

Kõrgeid ja kitsukesi hoove kutsutaksegi Peterburis kaevudeks (dvor-kolodets).

Johanna Rannula

Noppeid parimatest hoovidest

Peterburi külastades on kandikul suur valik. Reisigiidid ja -raamatud juhivad su Peterburi tähendusrikastesse paikadesse. Tagasi koju ei saa minna, ilma et telefonis või fotoaparaadis oleks mõni pilt Nevski prospektist, Palee väljakust, Peeter-Pauli kindlusest või sefiiritordi moodi kirikust Gribojedovi kanali ääres. Mõni külastaja hoiaks siiski meeleldi peatänavatelt ja turismimagnetitest kaugemale. Ka nende peale on mõeldud ja üsna kergesti võib leida giidi, kes viib soovi korral katustele, trepikodadesse või huvitavatesse hoovidesse. Veerand-eestlanna Tatjana Andrejevna käibki huvilistega igal nädalavahetusel kesklinna ja Peetrilinna sisehoovides jalutamas.2 Pühapäeviti aga suundub grupp vähem piiritaguseid ja rohkem kohalikke päevavargaid valitud rajooni mööda sihitult lonkima ja seda juba viiendat aastat järjest. Neil on nimeks V-Kafe ehk Voskresnovo Kafe ning praeguseks on neil ette näidata 300 jalutuskäiku ja kaks näitust.3

Peterburi on vaatamisväärsus nii külalisele kui ka kohalikule. Just peterburilased peavad mõnda sisehoovi teistest väljapaistvamaks. Näiteks aadressil Puškinskaja 10 asub hoov, mil nimeks Ulitsa Džona Lennona, aga ka alternatiivkultuuri pesa ja linna vanim baar Fish Fabrique. Seal näeb rokkansambli Beatles teemalisi seinakaunistusi ja tunneb tumedamat hõngu. Teine muusikaga seotud hoov on pühendatud Viktor Tsoile. Blohhini tänava 15. majas töötas kultusmuusik katlakütjana ning just sellest kohast on saanud tema fännide palverännakute sihtpunkt. Ja igaüks jätab endast seinale märgi. Peterburi kaevhoove võib imetleda Hingede hoovis (Vassili saar, 6. liin) ja Ingli hoovis (Nevski prospekt 3). Viimases soovitu pidavat minema ka täide. Loetelu täiendavad ringikujuline ja kaheksanurkne hoov (Naberežnaja Fontanki 92; Malõi prospekt, Petrogradskaja storona  1-b). Peterburi ajaloost jutustavad seinamaalid Gorohhovaja 31–37 hoovides, kuhu sissesaamiseks tuleb elanikele naeratada ja küsida luba. Samalaadses ajaloolises rütmis hingab ka Vahihoov (Dvoinikovi põik 4–6). Kolmemõõtmelist kunsti võib näha Peterburi riikliku ülikooli filoloogiaosakonna hoovis, kus on mugav aega veeta ja skulptuurinäitust vaadata. Suuremas mõõdus monumentaalkunsti leiab Draakoni hoovist (Vassili saar, 8. liini 23. maja) ja Male hoovist (Zago­rodnõi prospekt 28). Filmikunsti austajad võival ära tunda nõukogude klassika Tolstoi maja hoovides (Rubinšteini 15) ja ka LenFilmi kõrval asuvas 13 hooviga Kirovi majas, kus on lindile võetud paljud bandiidiseriaalid. Nimekiri venis päris pikaks, kuid Peterburi hoovid kannavad linna hõngu ja varjavad tema müstikat. Mõlemat on sel linnal aga küllaga.

Peterburi värvipalett

Lõpuks lisan Peterburi paletile värvituubist veel paar törtsu. See linn on talvel tumehall, nii tume ja nii hall, kui olla saab. Kevadel on ta sirelililla, suvel on ta ööd valged ning sügisel muutuvad paleede pargid kuldkollaseks. Sama juhtub ka hoovidega. Minu kuuenda korruse akna all kõrguvatest nukrameelsetest puurootsudest said ühtäkki hiirekõrvus helerohelised vitsad. Nüüd on nad juba täisväärtuslikud puuvolaskid, mida vaadates kostavad kõrvu ainult mažoorsed akordid. Enam ei tundugi hooviseintel vonklevad torud ja traadid nii nukrad ning majaperenaine vist isegi naeratas mulle eile. Suuremad toalilledki kolisid juuni alguses hoovi peale suvitama. Kuigi Peterburi on näinud raskeid päevi ja teda tuntakse kurbuse linnana, toob päikesepaiste sinnagi helgust. Ja seda isegi kaevhoovidesse. Juhul muidugi, kui mõni päikesekiir peaks sinna ära eksima.

1 Üritusest jutustas mulle selle korraldaja Aleksandra Nenko.

2 Tema ekskursioonile leiab tee internetist: https://vk.com/event69888045 ja https://vk.com/event38481885

3 V-kafega saab ühineda siin: https://www.facebook.com/groups/147525615320417/?fref=ts

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming