Peidus pool

Margit Mutso

Arhitektuurinõunik Yoko Alender, Eesti arhitektide liit esitas kultuuriministeeriumile kaheksaleheküljelise sisendi, tänaseks on sellest dokumenti sisse jäänud neli punkti – mitte just üleliia palju ...? Osa ettepanekutest puudutab kõiki valdkondi, samad ettepanekud tulid mitmelt poolt ja need on üldosas kokku kirjutatud. Alapunktides on kirjas see, mis on valdkonna spetsiifiline teema. Pole mõtet iga valdkonna puhul kirjutada näiteks seda, et oluline on eksport või hariduse edendamine. Peab ütlema, et need punktid, mis lõpuks dokumenti on jäänud, on väga üldsõnalised. Räägime neist siinkohal pisut lähemalt. Esimeses arhitektuuri puudutavas punktis on juttu elukeskkonna mõistest ja selle kvaliteedist. See punkt on oluline seetõttu, et Eesti riigis on sageli looduskeskkonda ehitatud keskkonna kõrval ületähtsustatud. Riik peab kindlasti ühtmoodi väärtustama nii ehitatud keskkonda kui looduskeskkonda. Mõnikord võib kultuuri seisukohast lähtuvalt öelda, et ehitatud keskkond on inimesele tähtsamgi, sest enamik meist elab linnas. Teises lauses räägitakse asjatundlikest otsustest lähteülesannete koostamisel seoses probleemistikuga, mis on seotud kohalike omavalitsuste arhitektuurialase kompetentsiga. Oluline on, et asjaomastes ametkondades ja kohalikes omavalitsustes töötaksid arhitektuuriharidusega inimesed – kuidas muidu saavad tulla asjatundlikud otsused?

Kas pole seda eesmärki sellest tekstist üsna raske välja lugeda?

Siin on antud arengusuunad. Me ei saa kohalike omavalitsuste autonoomiat pärssida. Meie riigis on otsustatud, et teatud tasandist on planeerimine omavalitsuse pädevuses ja ega me ise ka ei taha ses vallas ülereguleeritust. Meedias ja erialases diskussioonis tuleb need asjad välja tuua, mis on nende punktide taga või missugune tegevus peaks järgnema nende põhjal.

Teisest punktist võib vist kaude välja lugeda koha, kuhu plaanitakse riigiarhitekti kontor. On see nii?

Jah, see ongi niinimetatud riigiarhitekti punkt. Siin võiks olla mainitud ka riigiarhitekti ameti loomine. Selle puhul ei piisa ainult ühe ametikoha loomisest, oluline on ka see, et koondatakse mingilgi määral kokku keskkonda puudutavad haldusalad. Hetkel on olnud selline mõte, et siseministeeriumi planeerimisosakond läheb keskkonnaministeeriumi alla, kuhu luuakse ka nn riigiarhitekti ametikoht koos nõuandjatega, ent selles osas ootame ikka veel poliitilist otsust, mis peaks sündima ehitus- ja planeerimisseaduse kodifitseerimisprotsessi raames.

Järgmine punkt viitab üsna konkreetselt sellele, et ministeerium toetab Veneetsia arhitektuuribiennaalil osalemist?

Jutuks ei ole konkreetselt Veneetsia biennaal, vaid silmas peetakse selliseid suursündmusi nagu Veneetsia biennaal. Kui me mõnel aastal ei leia näiteks Veneetsia biennaaliks ideed, siis võime selle ümber mängida mõne muu suursündmuse peale. Hetkel oleme Veneetsiat pidanud kõige olulisemaks.

Rahvusvaheline arhitektuuripoliitika tähendab seda, et tegu on mitmete dokumentidega: üks on see, mida teeb Euroopa Liit, teine see, millega tegelevad komisjonid. Punkti teine pool viitab osalemisele nende organisatsioonide töös.

Kuna jutt on konkreetsetest asjadest, mis kajastuvad ka kultuuriministeeriumi eelarve ridadel, saab siin minna konkreetseks.

Viimases punktis on märgitud loome­ettevõtluse ekspordi toetamist.

See on tulevikku suunatud punkt ja mõte on tulnud valdkonna seest. Meil on olnud juttu EASiga, et kui tuleb järgmine Euroopa Liidu tõukefondide rahastusprojekt, siis võiks selle punktiga arvestada ja aidata edendada arhitektuuri eksporti. Kuidas see hakkab täpselt välja nägema, seda me veel ei tea, aga ma usun, et paljuski käib see EASi kaudu. 

Arhitektid ei ole siiski nii üldise tekstiga rahul.

Jah, valdkonna esindajad on öelnud, et näiteks sõna „riigiarhitekt” tuleb ära märkida, seda enam, et see on kirjas ka valitsuse tegevuskavas. Teine asi, mida eraldi tahetakse selles dokumendis veel välja tuua, on arhitektuuri doktoriõpe. Tean, et need ettepanekud plaanitakse arhitektide liidu eestvedamisel ministeeriumile ka teha. Toonitan veel, et 21. märtsini saab ka iga kodanik üksikisikuna internetilehel www.kultuuripoliitika.ee esitada oma ettepanekud.

Paljud arhitektidele olulised teemad on sellest dokumendist välja jäänud, näiteks see, mis puudutab riiki kui eeskujulikku tellijat ja kehtivat riigihangete süsteemi, mis ei garanteeri kaugeltki head tulemust.

Üldosas on selline punkt: „Kultuuriehitiste rajamine peab olema vastutustundlik ning arvestama tulevikuvajaduste ja võimalike lisanduvate kuludega. Riik käitub talle kuuluva kultuuritaristu suhtes heaperemeheliku omanikuna, olles oma tegevusega eeskujuks”.

Seega on riik oma tegevuses eeskujuks arhitektuuri kvaliteedi saavutamisel – see on otseselt lause valdkondlikust sisendist. Tuleb aru saada, et kultuuriministeerium ei kujunda Riigi Kinnisvara poliitikat, seda teeb rahandusministeerium. Siin jõuame tagasi sidususe teema juurde. Meil vastutavad ehitatud keskkonna eest mitmed ministeeriumid ja ühel neist on võimatu teha kõiki vajalikke ettekirjutusi.

Selles punktis räägitakse ainult kultuuriehitistest, aga neid ehitatakse meil väga vähe. Suurem osa riigi ja omavalitsuste ehitus- ja projekteerimistellimusest saab teoks vähempakkumise korras, meie seadused ei luba teisiti.

See ei ole õige väide. Riigihangete seadus ei takista otseselt valida projekteerija muude kriteeriumide, mitte vaid odavuse põhjal. Tihtipeale on probleem hoopis see, et suurte hangete puhul on juba projekteerimiseks ette nähtud rahasumma liiga väike. Meil ei ole statistikat, mille alusel arve adekvaatselt hinnata. Näiteks on käimas praegu riigiarhiivi arhitektuurikonkurss ja tingimustega on juba määratud projekteerimise tarvis kulutatav summa – haridus- ja rahandusministeeriumi poolt kokku lepitud. Arhitektide väitel on see liiga väike selleks, et üldse arhitektuuri osa saaks projekteerida – kogu raha kulub ära konstruktsiooni ja insener-tehniliste lahenduste projekteerimiseks. Vahel tahaks öelda, et tehke nii, nagu tehti Pärnu raamatukogu puhul: ehitage esialgu vaid pool maja. Aga see ehitage hästi! Liigume kõik pigem aeglasemalt, aga kui paneme suure raha betooni, siis olen ma küll seda meelt, et kvaliteedi pealt ei tohi kokku hoida. Selline kokkuhoid on lühiajaline.

Oleme RKASiga nõu pidanud, arutanud selle üle, et nad võiksid võtta endale organisatsioonisiseselt arhitekti tööle, mõelnud, milline tema roll seal võiks olla. Olen ise mõelnud ja ka minister on selle välja öelnud, et RKASi nõukogu töösse võiks kaasatud olla kultuuriministeeriumi esindaja. Samuti on ikka päevakorral idee, millest olen Sirbis ka kirjutanud (Yoko Alender, Ühistest eesmärkidest elukeskkonna kujundamisel ehk Millist Eestit me tahame? – Sirp 22. VI 2012), sõlmida ministeeriumide vahel kokkulepe, luua elukeskkonna arengukava. Seal võiks olla kirjeldatud, millised on riigi eesmärgid elukeskkonna kvaliteedi parandamisel ja millised on selle saavutamise vahendid. See ei saa olla pelgalt kultuuriministeeriumi ülesanne. Ma ise usun küll, et me võime jõuda selleni. Ehitatud keskkonna paranemise eeldus on just nimelt ministeeriumide-ülene või -vaheline kokkulepe.

Me tegime riigikantselei kaudu Tarkade Otsuste Fondile taotluse rahastada projekteerimise aja ja hinna mahtude statistika kogumist just riigihangete kvaliteedikriteeriumide määramise tarvis. Olime ühe laua taga koos rahandus- ja majandusministeeriumiga. On väga oluline, et arutame neid asju koos. Koostöövalmidus on ametnike tasemel küll juba olemas. Selle aasta jooksul võiksime jõuda selguseni, kas ka riik on valmis sellist asja tegema. Ma olen optimistlik.

Kas sellises dokumendis nagu kultuuri arengu­suunad ei peaks rääkima ka arhitektuuri positsioonist?

Eks esimene arhitektuuri alapunkt sellest räägigi – ehitatud keskkonna väärtustamisest. Aga, jah, arhitektuur on mõneti kummalises olukorras: ühest küljest on see kultuurivaldkond, aga teisest küljest kultuuriministeeriumis täiesti erandlik, seotud nii palju teiste ministeeriumidega. Kui vaatame kultuuriministeeriumi eelarvet, on tunne, et sellesse valdkonda peaks põhiraha tulema kuskilt mujalt, aga seda pole praegu olemas.

Tuleks tulla tagasi selle juurde, et see, mis puudutab ehitamist, keskkonda – see kõik ongi arhitektuur (ehituskunst). Võib-olla on hakatud sõna „arhitektuur” kartma. Oleme valdkonna inimestega ka ise arutanud, et ei julgegi seda sõna enam kasutada, sest tundub, et see puudutab ainult kultuuri ja kunsti valdkonda. Aga siia kuulub ju lisaks ehitiste välis- ja sisearhitektuurile ka planeerimine ja maastikuarhitektuur – kõige laiemalt ruumi organiseerimine. Arhitektuuri mõiste tuleb rehabiliteerida, julgeda seda kasutada. „Ehituskunst” on selline natuke eelmise sajandi alguse ja Bauhausi teema. Siis võib-olla meelega taheti näidata, et arhitektuur on kunst.

Ma arvan, et kui oleksime ministeeriumis teinud ülitäpse dokumendi, siis oleks räägitud ülereguleerimisest, liigsest tähenärimisest. Minu meelest on see päris hea dokument, mis sätestab nimelt kultuuripoliitilised põhilised arengusuunad.

---

Viimasel muinsuskaitse nõukogu istungil tutvustas kultuuripoliitika suundade muinsuskaitse osa kultuuriministeeriumi nõunik Liina Jänes, kes märkis: dokumendi laiem mõte on see, et iga uue valitsuse tulekuga ei muutuks valdkondade eesmärgid. Sellele peaksid järgnema täpsemad arengukavad.

Nõukogu esimees Lilian Hansar, kes osales kultuuripoliitika suundi ette valmistava komisjoni töös, avaldas kahetsust, et sisulistest ettepanekutest on jäänud järele vaid üldistused: „Mitmed punktid kõlavad populistlike loosungitena nagu „muinsuskaitse kui kultuuri järjepidevuse hoidja ja säästva arengu osa”, mis millekski ei kohusta. Või läbinähtav poliitiline tellimus nagu mälestiste nimekirjade inventuur, mille varjatud eesmärk on mälestiste arvu vähendamine.

Mõned kirja pandud punktid on aga muinsuskaitseameti igapäevane töö, mida nõuavad seadused, näiteks mälestiseks tunnistamise puhul avaliku ja erahuvi kaalumine või mälestiste tähistamine jms.

Dokumendis on aga kajastamata üks olulisi komisjoni ettepanekuid, mille mõte oli viia vastutus kultuurimälestiste säilimise eest lähemale omavalitsustele ja seeläbi elanikele. Rahvusvaheline suund on just kultuurikeskkonna kaitsmine kohalike planeeringute kaudu.

Positiivne on see, et soovitakse tõsta valdkonna professionaalsust ja uurimisvõimekust ning edendada teaduspõhist muinsuskaitset.”

Muinsuskaitse nõukogu leidis, et lahendamata jääb ikkagi põhiküsimus – kuidas suurendada valdkonna rahastamist? Kui võrrelda näiteks keskkonna- ja muinsuskaitsetöötajate hulka, siis on muinsuskaitse selgelt vaeslapse osas, kuigi ka muinsuskaitse on osa keskkonnateemast. See on asi, mida paraku juristid ei tunnista: keskkonna all mõistetakse vaid looduskeskkonda. Eriti raskes olukorras on aga muinsuste eraomanikud, keda võiks toetada näiteks maksusüsteemi kaudu. Kriitikat pälvis ka dokumendi segane sõnastus.