Pealelend – Johan Tali, Balti paviljoni kuraator

Anna Liisa Saavaste

Sirp2016_22_0030__art_r2

Miks on oluline arhitektuuribiennaalil Balti riike ühise regioonina esitleda?

Balti paviljoniga murtakse territooriumi ja regiooni mõiste lahti geopoliitikast ja riigipiiridest, kuid seejuures süvenetakse geopoliitilistesse teemadesse, et vaadata, kuidas territoorium on teisenenud ja millised tegurid edaspidist arengut mõjutavad. Veneetsia arhitektuuribiennaal on alati olnud maailma geopoliitilise olukorra peegeldus just rahvuspaviljonide näol. Aina globaliseeruvas maailmas tuleb osata ehitatud keskkonnas üles leida rahvusriikide ideoloogia vasturääkivused. Kolme riigi kuraatorite ühistöö on esimene samm täpsema ja asjakohasema vaatenurga leidmisel. Veel avastamata või tähelepanuta jäänud ruumipraktika väljatoomine on oluline taustainfo suurte otsuste tegemisel. On samavõrd oluline, et projekti sõnum jõuaks biennaalikülastaja kõrval ka Baltimaade publiku ette ja tekitaks diskussiooni.

Te mainite näitusel antropotseeni ning vaatlete inimtekkelisi settekihte. Kuidas hindate Baltimaade loodusvarade kasutamise praegusi põhimõtteid? Millistesse protsessidesse tuleks kiiresti sekkuda?

Tegelikult ei ole midagi hästi või halvasti – on ainult tulevased sammud ja arutelud, mis tuleb läbi teha. Niimoodi mõeldes saame analüüsida ehitatud keskkonda, mõista teemade ulatust, langetada otsuseid ning sekkuda strateegiliselt. Näiteks on töötus Ida-Virumaal tihedalt ja otseselt seotud maavarade arengukavaga ja sellega, millises suunas liigub meie mäetööstus. Põlevkivi ja teised kaevandatavad kivimid on ammenduv ressurss ning varem või hiljem tuleb kaevandamine lõpetada. Meil peab olema väga hea taustinformatsioon, eriti kui hakkame rääkima fosforiidi kaevandamisest, et ära hoida mäetööstuse kokkukukkumist ja hüppeliselt kasvavat töötust. Arhitektid kui peamised ruumist ja terviklikust keskkonnast mõtlejad tuleb kutsuda tagasi koosolekulaua taha. Paljuski on nad aruteludest kõrvale jäetud just seetõttu, et arhitektidel puudub ülevaade ja laiapõhjalisele teabele tuginev arvamus. Arhitektid on paljuski nagu arstid, kes kipuvad erialast omakeskis rääkima. See ei peaks nii olema.

Millistes valdkondades on koostöö Balti riikide vahel kõige tihedam? Kus näete arenguruumi?

Praeguse seisuga on koostöö kõige tugevam ilmselt kultuuriprojektide (kas või sellesama arhitektuuribiennaali näol) arendamisel. Me loodame, et meie edu mõjub sütitavalt, vähendab kolme väikese riigi omavahelist võistlust ja julgustab ühiselt tegutsema. Sarnase tausta ja geopoliitilise asukoha tõttu seisame praegu ikkagi ühesuguste probleemide ees. Meie ühisosa ulatub sovetiaegsest taristust ja tööstusest kuni elamupangani. Need on ka valdkonnad, kus peaksime kõige rohkem pingutama.

Kas keskkonna ümbermõtestamine on eelistatum täiesti uue keskkonna loomisest? Kas vanaga sobitatud lahendused on mitmekesisemad ja tähendusrikkamad?

See, kuidas me ehitatud keskkonda muudame, on alati tihedalt seotud kontekstiga ja sellega, mis juba olemas on. Tänapäeval puudub tegelikult võimalus puhtalt lehelt alustada ja midagi ennenägematult uut leiutada. Paljuski on meie kultuur salvestatud taristutesse ja muudesse inimtekkelistesse kihtidesse. Ehitatud keskkonnaga tegelemine on kultuuriline paratamatus. Kui tahame siin elada, siis peame ka oma ruumi korraldamise, kõikvõimalike protsesside tagajärgede likvideerimise ja jätkusuutliku ülalpidamise eest vastutama. Tagajärgedest möödavaatamine tähendab väga kiiret hääbumist.

Millele võiks Balti piirkonda puudutavad arutelud keskenduda?

Hea infrastruktuur on tihtipeale täiesti märkamatu. Taristu kerkib esiplaanile ja avalikkuse ette, kui see läheb katki või lakkab töötamast. Aktiivsema avaliku diskussiooni tõstatamiseks tuleb esmalt teadvustada, et infrastruktuur on avalik ruum, mille kohta võivad arvamust avaldada kõik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar