Paks ja peenike. Toivo Raidmetsa toolid

Mart Kalm

Tool on tänapäeval justkui kataloogikaup, enamasti odav interjööri mõeldud valmistoode. Tegelikult sai eesti ühiskond tooli väärtuse kohta palju teada tänu Stenbocki maja peaministri sekretäri tooli skandaalile aastal 2000. Ehtsa Charles Eamesi tooli 30 000 kroonise hinnaga sai kõmuhimus ajakirjandus avalikkust ehmatada ja valitsust rahva raha raiskajana näidata, kuigi kes siis veel kui mitte peaministri valvesekretärid, kelle tool ööselgi puhkust ei saa, peaksid tööd tegema kõige kvaliteetsemal istmel riigis. Nutikamad said aru, et sekretäri tooli kvaliteet ongi olulisem kui ülemuse oma. Bossi tool võib niisama vägev näida. Teistpidi, praegu saab Eamesi tooli Hiina koopia netist 40 dollariga.

Sattusin hiljuti parlamendiarhitektuuri konverentsil äsja restaureeritud Berni Bundeshausi ja meie tööruumis olid Arne Jacobseni Oxfordi moodi, kuid imelikult kipakad toolid, mis torkasid silma muidu üüratult kvaliteetse minimalistliku kujunduse kõrval. Õhtusöögil sattusin kõrvu istuma maja restaureerinud sisearhitektiga, kellelt pärisin muu seas selle saali toolide kohta. Mees punastas ja pihtis, et eelarve ei lubanud sinna korralikke osta ja need ongi Hiina võltsingud. Ma ei taha mingil moel õigustada kultusdisainerite ja brändide mõttetut hinnahaipi, vaid juhtida tähelepanu sellele, et meistri tehtud tooli tunnevad nii silm kui istmik ära.
Tooli kavandamine on mööblidisaini klassika, tõeline kutsemeisterlikkuse mõõduvõtt. Ükski teine mööbliese pole nii tihedalt ihu vastas, ei pea meie keha sedavõrd toetama. Hea tool aitab tüütu koosoleku nihelemata lõpuni istuda ega lagune napsilauas kalamehejutu kulminatsioonihetkel koost. Tooli loomiseks peab tundma ergonoomikat, materjale ja konstruktsiooni ning omama silma ja kätt, et tulemus hea välja näeks.
Kunstiakadeemia sisearhitektuuri üliõpilased on esimesel kursusel kõva tooli kui eriala alustala teinud 1950. aastate lõpust saati, mil osakond stalinistlike repressioonide järel taastus. Erinevalt 1940. aastate professorist kunstnik-arhitekt Edgar Kuusikust nõudis toonane kateedrijuhataja Edgar Velbri võrdselt mõlemat, nii kavandit kui selle ise teostamist, sest muidu ei hakka sisearhitekt tajuma materjali ega tarindit. See praktiline ja elulähedane hoiak on neil tänaseni au sees. Osakonna juhataja professor Toivo Raidmets teeb tudengitega väsimatult toole ega piirdu ainult juhendamisega, vaid kavandab neid loomingulise vormi hoidmiseks ka ise järjekindlalt. Ehkki Raidmetsal on mööblikombinaadi kogemus olemas, võimaldab õppejõu töö üht tooli kiirustamata aastaid varieerida ja timmida, kuni autori meelest õigeim lahendus käes. Nii on neis ideesähvatus ja läbitöötatus tasakaalus.
Raidmets kujunes 1980. aastate postmodernistliku literatuursuse laines, mistõttu on tema toolid pigem ikka kujutavad ja assotsiatiivne nimetamine lähendab neid skulptuurile. Aastatega on lopsaka mängulisuse asemel tulnud rohkem nappust, aga lugu, mida ta jutustab, on sama. Vaimukas vimka jääb endaks, ent arvestab maailma teisenemisega. Kui omaaegne hitt „Soolikas-kolmjalg” sai istmekatteks karakulli, mille zoomorfismi võimendavad kabjalikud jalaotsad, siis uuemad „Kai” ja „Poi” meenutavadki meremärke ja on mõeldud sadamarestorani.
Üks läbivaid jooni Raidmetsa toolides on paksu ja peenikese kontrast. Nõukogudeaegsest kastanlooma meenutavast „Pätsist” peale on ta toolidel tikjad harkis jalad kontrastis kõhuka istmeosaga. Praegu levinud tantsiskleva olemisega „Johni” juured ulatuvad tagasi ühte noorpõlves kavandatud taburetti, aga harkis peenikeste jalgade ja käe all paksude nööristet lõpetavate otsapulkade kummastav disproportsioon on sama. Nöörist punutud põhjas aimub nii velbrilikku rahvakunsti moderniseerimist kui vanu kirikutoole või nõukogude kitši. Viinistu kammersaali täitvad tikkjalgadel täisnurksed „Krapsud” on nagu 1960. aastate algus, aga siis lõpetab tooli seljatoe ootamatult lai laud, mida küll leevendab kena nõjatuslohk. Kõrvu õhulised toolid muudab seljatoe tugev laud ühtseks pingiks, aga interjöörist lähtuvalt ei lähe ta oma kontrastimaailmas päris lõpuni, kuna jätab seljalaua heledaks.
Mänguline jutustavus hoiab Raidmetsa toolid justkui selgelt kunstipoolel, aga võta näpust. Eluga kaasas käies on ta hakanud mõtlema toolide monteeritavu­sele, sellele, kuidas saaks poest koju min­na, õhuke toolikarp kaenlas. Nüüdki jääb peenikest ja paksu vastandav Raidmets iseendaks: mustast toolist kargavad välja valged kruvipead (või vastupidi). Tooteks läbimõelduna saab ka omamaise tuntud disaineri tooli kätte mõistliku hinnaga.
Aastatega pole Raidmets taltunud, lisandunud on vaid elukogemus. Nüüd on ta toolid küll nelja jalaga maas, krutskid pole aga kadunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming