Paindlike linnade ajastu

Marco Steinberg: „Arhitektuur pole hooned, vaid ühiskonna murekohtade lahendamine. Kavandame hoopiski eeldusi, et hooneid saaks mitmekülgsemalt kasutada.“

MERLE KARRO-KALBERG

Marco Steinberg

Marco Steinberg

Erakogu

Aeg annab meile ülesandeid, mille lahendamiseks peame loobuma tavapärastest lahendusviisidest. Kliimamuutused, tervishoiusüsteemi ülalpidamine vananevas ühiskonnas ja suur rahvasteränd on vaid mõned neist proovikividest. Milliseid vahendeid on arhitektuuril vastuste pakkumiseks?

Marco Steinberg on õppinud arhitektuuri, aga tegeleb ühiskonna protsesside kujundamisega, uskudes, et vaid nii saab arhitektuur tõusta ühiskonnas olulisele kohale. Steinberg kureerib selleaastast Soome Veneetsia arhitektuuribiennaali Soome ülespanekut, kus pakutakse lahendusi põgenike majutamisele. 2. juunil esineb Marco Steinberg Tallinnas sisearhitektuuri sümpoosionil „Sisu“, mis sel aastal kannab pealkirja „Tere, võõras!“.

Pead sümpoosionil loengu põgenike ootustest peavarjule. Millele täpsemalt tähelepanu juhid?

Marco Steinberg: Suuresti põhineb minu ettekanne XV Veneetsia arhitektuuribiennaali Soome paviljoni materjalidel. Korraldasime Soome arhitektuurimuuseumiga võistluse „Piirilt koju“, et otsida lahendusi põgenike majutamisele. Seisame ju Soomeski silmitsi ebahariliku uustulnukate vooga. Poliitilisel tasandil pole välja töötatud head visiooni, kuidas suurte inimhulkade sissevooluga toime tulla. Lootsime lisada diskussiooni konstruktiivseid ideid ja ennetavalt ruumiga tegelda. Tõmbasime teema laiemaks ja küsisime, kuidas üldse uustulnukaid võõrasse keskkonda majutada ja ära hoida inimeste tõrjutus. Elukohapuudust on seni püütud lahendada spetsiaalsete majutusüksuste ja ajutiste karpidega, mis jätab mulje, justkui oleks tegemist mööduva nähtusega, mis millalgi kaob ja seetõttu vajame ajutisi lahendusi.

Ma tahaksin tõstatada kaks olemuslikku küsimust. Esiteks, küsimus rahvusriigi olemusest. Oleme loonud illusiooni, et on rahvused, keda eristavad kujuteldavad piirid: ühele poole jäävad omad, teisele võõrad. Ma tahan selle müüdi lõhkuda.

Soomlaste endi ajalugu algab 11 000 aastat tagasi suure rahvaste rändega. Osa hõime jõudis Soome, osa jäi pidama Eestisse ja Ungarisse. Meie endi identiteet põhineb rändamisel ja migratsioonil. Sõjaajal asustasime inimesi ümber põhja, Karjalasse, saatsime lapsed Rootsi kooli, pärast sõda lahkus 5% elanikkonnast Rootsi, 1900. aastatel läksid paljud Põhja-Ameerikasse raha teenima, osa tuli tagasi ja sai maaomanikuks. Meie heaoluriik on sündinud just tänu sellisele ringiliikumisele.

Mentaalne konstruktsioon, et on meie ja võõrad, tekitab rohkem probleeme, kui annab vastuseid. Seda tahamegi Veneetsia ekspositsiooniga näidata. Euroopas on levinud arvamus, et uute inimestega tegelemine varjutab omainimeste vajadused. Soomes jääb ühist raha aasta-aastalt vähemaks. Pagulastevastased süüdistavad, et sissetulijad võtavad neilt töö, raha ja kodu, kuid uued inimesed ei too endaga kaasa midagi sellist, mida me juba kogenud pole. Töötuse, kodutuse ja sotsiaalse eraldatusega peame praegugi rinda pistma. Tulijad lihtsalt võimendavad neid küsimusi: ilmselt jääb rohkem inimesi töötuks ja kodutuks. Kui suudame rahuldada hädasolijate vajadused, suudame umbsõlmed lahti harutada ja luua parema elu kõigile. Soomes käibiv migratsiooni müüt toetub vastandamisele ja loob keskkonna, kus pidevalt võisteldakse. Selles kõiges peame hoopis nägema võimalusi ja küsima, kuidas mõlemad pooled integratsioonist võidaksid.

Need on üldised, teoreetilised lähtekohad. Millised vahendid on aga arhitektuuril ja ruumikunstil, et nende ülesannetega väärikalt toime tulla?

Tuleb endalt küsida, mida arhitektuur üleüldse tegema peab. Ma arvan, arhitektuuri ülesanne ei ole kavandada ainult maju, sest toimivas ruumilahenduses võetakse arvesse ka ühiskondlikke protsesse ja kitsaskohti.

Tihtilugu on meie kodu ruumi mõttes jäik. Milja Lindbergi ja Christopher Erdmani Veneetsia Soome paviljoni töö „Anname põgenikele kodu“ („We house refugees“) pakub majanduslikku hooba: anda üürile või müüa eluase 25% soodsamalt, kui ollakse nõus paigutama korterisse uks, millega saab muust korterist eraldada ühe toa ja vannitoa, et vajaduse korral tõmbaks korteri valdaja oma elu pisut kokku ja annetaks kõrvaltoa abivajajale. Nii tabame kaks kärbest ühe hoobiga: pakume sisserändajatele elamispinda ja ennetame sotsiaalse eraldatuse teket. Meie eluasemevajadused muutuvad ajas niikuinii. Äsja kokkukolinud noortel on tarvis väiksemat korterit. Kui sünnivad lapsed, peab eluruum laienema. Kui lapsed on lahkunud, ei ole taas nii palju ruumi enam vaja. Selle asemel et ehitada karpe, peame ehitama paindlikke kodusid, mida saab vastavalt vajadusele ümber korraldada. See pole arhitektuur klassikalises hoone projekteerimise ja ehitamise mõttes. Kavandame hoopiski eeldusi, et hooneid saaks mitmekülgsemalt kasutada.

Sellised lahendused on avatud meeltega inimestele. Kui palju soomlasi on valmis võõraid korterikaaslaseks võtma? Eestis seda mõtet tuliselt ei tervitataks.

Paljud ütleksid kindlasti sama ka Soome kohta. Pagulasdebatis tehakse palju suuri üldistusi ja nende pealt kipakaid järeldusi. Ühe rahvuse sees on palju mõttemaailmu ja väärtushinnanguid. Soomlasi on 5,5 miljonit, mis tähendab ka 5,5 miljonit arvamust. Olen valmis kihla vedama, et on küllalt osavõtlikke, kes on valmis võõrastele kodu pakkuma. Eespool pakutud lahendus ei eelda ainult head tahet, siin on ka rahalisi hüvesid. Tegelikult on 25% soodustust rendilt või maja hinnalt õige hea pakkumine. Ehk on 5,5 miljoni soomlase hulgas ainult 20 000 peret valmis võõrastele oma kodu avama … Eelmisel aastal pakkusime peavarju 35 000 sisserändajale, paljud neist on ühe pere liikmed, kes niikuinii jäävad ühte elama. Muidugi võib küsida, et mis saab edasi, sest sisserändajate vool ei piirdu kindlasti 35 000-ga. Praegune rahvaste ränne ei kao iseenesest. Aga vaatame olukorrale nii, et ühiskonnas on alati mingi protsent neid, kes tahavad teha teistmoodi, kes on valmis riskima ega lähe massiga kaasa. Muutused ühiskonnas saavadki alguse sellest väikesest rühmast. Kui nemad on valmis koduukse avama, siis on suur võimalus, et ka naabrid mõistavad, et tulijad on samasugused inimesed nagu meiegi.

Majutamine sihtriigis on üks pagulaskriisi tahke. Milliseid lahendusi pakub arhitektuur näiteks neile, kes ummistavad piiri, on just Euroopasse saabunud, elavad Brüsselis pargis või ka neile, kes on suunatud põgenikelaagritesse?

Jah, see kriis on mitmetahuline. On inimesi, kes on terve elu põgenikelaagris elanud, seal sündinud ja kasvanud, kel polegi muud. See on poliitiline küsimus, mida arhitektuur üksinda lahendada ei saa. Me saame alustada vastuste pakkumist tükikeste kaupa ja seda me oma Veneetsia ekspositsiooniga ka teeme.

Sa mainisid, et arhitektuur peab minema ruumi loomisest kaugemale ja võtma arvesse poliitikat, majandust ja sotsiaalseid muutusi. Kuidas seda teha? Kas arhitekte tuleks õpetada teisiti?

See on konksuga küsimus. Põgenikelaine tabas ka sõjajärgset Euroopat. Kiiresti oli tarvis kodusid, töökohti, linnu. Arhitektuur oli uute keskkondade ja elude ülesehitamise instrument. Arhitekti suutsid siis poliitika ja majanduse ruumiks kokku põimida. Võib öelda, et oli aeg, mil arhitektuur oli strateegiline, kus lõppeesmärgiks ei olnud maja, vaid edukas ühiskond, milleni jõuti linnade ehitamisega. Euroopa stabiliseerudes kaotasime silmist arhitektuuri eesmägi. Minu arust pole arhitektuuri eesmärk näiteks koolimaja ehitamine, vaid eeltingimuste ja füüsilise ruumi loomine õppimise toetamiseks. Lõpptulemus võib muidugi olla hoone, aga ei pea.

Kui Euroopa hakkas stabiliseeruma ja arhitektidele jäi aina vähem uusehitisi kavandada, hakkas hägustuma ka arhitektuuri olemus. Üha enam ja enam haaras meid mõte arhitektuurist kui hoonest. Kui ka mittearhitektid tegelesid hoonetega, tõmbusid arhitektid kaitsepositsioonile ja lahinguid peeti hoonete pärast.

See tähendab tõesti, et arhitektid peavad rinda pistma mitmel rindel, mis omakorda tähendab, et peame ümber mõtestama nende õpetamise viisi. Kui ma Harvardi disainikoolis (Harvard Graduate School of Design) õpetasin, vaidlesime tihti selle üle, mida üliõpilastele õpetada. Mulle tundus, et me peaksime õppekavasse lisama ka ettevõtluse ja majanduse. Mitte selle pärast, et ma tahaksin, et neist saaksid majandusteadlased, vaid selleks, et nad mõistaks majanduse toimimise loogikat ja keelt. Kui me seda keelt ei mõista, siis jääme kõrvalseisjaks. Peame noortele andma laiapõhjalise hariduse, sest meil on tarvis eri tüüpi arhitekte: neid, kes projekteerivaid hooneid, neid, kes kirjutavad, neid, kes on poliitikas. See aitab pidada debatti parema ühiskonna ja keskkonna ehitamise üle. Kui meil pole arhitektiharidusega poliitikuid, siis ei osata ka ehitatud keskkonda puudutavaid otsuseid teha. Kui meil pole arhitekte, kes arhitektuuri ühiskondlikust rollist kirjutaks, muutuks maailm ahtaks. Peame ette valmistama professionaale, kes suudavad leida oma koha kõigis neis ühiskonna tahkudes, kõik arhitektid ei pea tegelema hoonetega.

Need ajad, mil arhitektuur oli ühiskonnas olulisel kohal, olid hoopis teised. Maailm on muutunud keerulisemaks, nüansirikkamaks. Huvigruppe, kes keskkonna kujundamises kaasa tahavad rääkida, on juurde tulnud. Ruumikunst on muutunud kompromisside otsimise tallermaaks. Kuidas sellises olukorras suurt eesmärki silmist mitte kaotada?

On tõsi, et praegused olud ei ole võrreldavad sõjajärgsetega. Sõjajärgne Soome ei olnud minu arust demokraatlik riik – eliit otsustas kõigi eest. See oli edukas ja palju sai ka tehtud. Kui mõtleme praeguse peale, siis kaasa rääkida soovijate hulk on kasvanud. Me saame rääkida koosloomisest, kus sidusrühmade kaasamine on osa linnade ja keskkonna kavandamisest. Võidakse öelda, et see seab arhitekti positsiooni ohtu, sest arhitekt kavandab ju hooneid, mitte inimene tänavalt. Kuid peame mõistma, et kaasamine annab professionaalidele palju rohkem algteavet. Kui enne lõi arhitekt inimestele, siis nüüd loob arhitekt inimestega koos. See on suur muutus, mis tähendab ka kivistunud protsesside ümberkujundamist.

Nende protsesside ümberkujundamisega sa praegu ju ka tegeled.

Linnade üldplaneeringu koostamine on üks selline protsess, kus põrkuvad huvigruppide arvamused ja soovid. Üldplaneeringute koostamist nähakse ekspertide grupi tehnilise tööna: koostatakse eskiis, mille põhjal inimestele selgitatakse, milline ideaalne linn olema peaks. Sellise protsessi lõpuni viimine võtab suurtes linnades aega pea 15 aastat, mille jooksul maailm paljuski muutub. Ükski ekspert ei suuda mitmekesise ühiskonna vajadusi nii pikalt ette ennustada. Üldplaneeringuga kavandame linna inimestele, kes pole praegu veel sündinudki.

Soomes tehakse umbes 1200 üldplaneeringut aastas. Üheksal protsendil juhtudest kasvavad erimeelsused kohtuvaidluseks. Suuremal osal juhtudest käivad omavalitsusega kohut linnakodanikud. Selline ülalt alla otsustamisprotsess toob endaga kaasa kulukaid ja pikale venivaid vaidlusi. Kui me aga kodanikud juba algul linna kavandamisse kaasame, siis mõistavad nad ka otsuste tagamaid paremini. Kui inimesed on osa protsessist, on nad palju arusaavamad, kui midagi kiiva kisub. Kindlasti ei tohi mõelda, et inimeste kaasamisel saame oma mõtted neile paremini maha müüa. See pole heade mõtete mahamüümise, vaid heade mõtete tekitamise viis.

Paljud räägivad kaasamisest kui demokraatlikust otsustamise viisist. Mina arvan, et kaasamise sisuks pole otsustamine, vaid teabe kogumine, et valdkonna eksperdid ja poliitikud saaksid teha teadlikumaid ja paremini kaalutletud otsuseid. Tõeliseks kaasamiseks tuleb minna inimeste juurde, mitte kutsuda nad enda juurde koju, vaid minna neile külla, rääkida nende keeles. Linnadel on vilumus korraldada avalikke arutelusid linnavalitsuse ruumides, kuid vähestel on aega, huvi ja julgust sinna minna. Lõpuks tuleb arutelule väga väike osa elanikkonnast, suurem osa neistki on valdkonna professionaalid. Kui minnakse koju, avanevad hoopis uued vaatenurgad.

Kui levinud selline koosloomine Soomes on?

Oleme konsulteerinud Lahti linna ja seal on jõutud arusaamisele, et see on parim avalikkuse kaasamise viis. Kuid ühe näite pealt ei pea kindlasti tegema järeldust, et Soomes on kaasav planeerimine eeskujulikul tasemel. Kaugel sellest. Koosloomisest ei pea rääkima ainult linnaplaneerimise puhul. Praegu tegeleme koosloome kujundamisega hariduses: kuidas vanemaid ja õpilasi kooliellu paremini kaasata.

Millised on need avalikkust kõnetavad küsimused, millele arhitektuur võiks vastuse anda?

Oluline on ära tunda ja sõnastada praegu õhus olev kitsaskoht. Tihti on neid mitu ja mingis osas nad kattuvad. Soome on vananev ühiskond. Aasta-aastalt jääb aina rohkem inimesi pensionile ja tööjõudu vähemaks. See tähendab, et väheneb ka maksutulu, kuid vajadus teenuste järele kasvab. Paljuski tekitab see olukord paanikat, sest küsitakse, kuidas osutada vähema raha eest rohkem teenuseid. Vastust peame otsima just praegusest rahvaste rändamisest.

Noorte hulgas on kasvanud sotsiaalne marginaliseerumine ja töötus. Pealetuleval põlvkonnal on aina vähem töökogemust ja sotsiaalset pagasit. Peame küsima, mida see kahekümne aasta pärast endaga kaasa toob. Peame ümber kavandama oma tervishoiusüsteemi, sest endistviisi jätkata pole majanduslikult võimalik. Ilmselt oleme sisenemas maailma, kus peame neid küsimusi lahendama sotsiaalselt, mitte institutsionaalselt. Kui praegu pannakse vanurid hooldekodusse, siis tulevikus pole meil selleks raha. Peame võtma eeskuju Lõuna-Euroopast, kus vanavanemad elavad koos laste ja lastelastega. See tähendab, et nad on aktiivsemad, paremini kaasatud pereellu ja panustavad lastehoidu. Ma arvan, et tulevikus ehitatakse vähem haiglaid ja hooldekodusid ning rohkem paindlikke kodusid ja linnu.

Milja Lindbergi ja Christopher Erdmani Veneetsia Soome paviljoni töö „Anname põgenikele kodu“ pakub põgenike eluaseme küsimuse lahendamiseks välja paindlikud kodud, mida saab vastavalt vajadusele ümber korraldada.

Milja Lindbergi ja Christopher Erdmani Veneetsia Soome paviljoni töö „Anname põgenikele kodu“ pakub põgenike eluaseme küsimuse lahendamiseks välja paindlikud kodud, mida saab vastavalt vajadusele ümber korraldada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar