Päike tuli välja

Näha arhitektuuri inimese ja kosmose vahel seisvana on väga spirituaalne.

TOIVO TAMMIK

Toivo Tammik

Vaade näitusele „Vilen Künnapu. Kunst, arhitektuur, revolutsioon“.

Toivo Tammik

Näitus „Vilen Künnapu. Kunst, arhitektuur, revolutsioon“ arhitektuurimuuseumis kuni 17. IV. Kuraator Indrek Grigor, kujundajad Vilen Künnapu ja Paulina Pähn, graafiline kujundaja Marko Kekišev, kataloogi kujundanud Angelika Schneider.

Näitus „Kunst, arhitektuur, revolutsioon“ soolalaos on väga hea, sest annab edasi Künnapu olemuse: suurejooneline, edev, detailides vahel veetlevalt logisev ja pinnapealne, tsentristlik nagu päikesesüsteem või monarhia – kokku pandud Künnapu ja Looja kiituseks.

Igaühel on oma vaatenurk Künnapule. Vanas vääringus võiks Künnaput nimetada staariks, ainult et meie ajal see ekvivalent enam käibel ei ole. Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi ütles mulle üks tuntud kaunis näitlejanna, et arhitektuuriga ei saa ju kuulsaks, et ainult Künnapu on saanud. Tõsi ta ju on.

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust üks norra arhitekt ja õppejõud, kes ütles, et kuule, teil on seal see Künnapu, ma kuulsin tema näitusest, saada palun kataloog ja pilte. Küsisin vastu, mida ta Künnapust teab, ja sain vastuseks, et ta juhtus korra Tallinnas käima ja kolme torni seal Narva maanteel (Triumph Plaza) nägema ning need olid väga ägedad. Lõpuks lisas päris hea lause: „Näha arhitektuuri inimese ja kosmose vahel seisvana on väga spirituaalne.“

Ega Künnaput ühte kirjatükki kokku ei püüa, ka show-mehena on ta ületamatu – temaga juba naljalt magama ei jää. Talle meeldib ennast eksponeerida ja juba tema imago on nagu loodud mingite tõsiste brändiloojate poolt. Kõik need kaabud, tankistislemmid, punased pintsakud, tutimütsid ja imejalavarjud tunneb ilmeksimatult ära, nagu ka Corbu prillid, mida ta hakkas kandma enne veel, kui silmanägemine selleks põhjust andis. Oma näitusega seoses on Künnapu intervjuudes ja kataloogis pajatanud paljust: juurtest, õpingutest, sõpradest, mõjutajatest, kunstist, arhitektuuristki. Näitusega kaasnevates vestlustes ei ole Künnapu saladust teinud omaaegsetest edu-, haigus- ja hingelugudest, kirjeldades nii oma lennukaid seiklusi ametnikuna kui ka religioosset (ära)pööramist. Tundub, nagu püütaks meistri enda osalusel tulemuslikult jälgi segada, jätta ta raskesti defineeritavaks nagu astraalkeha. Kes te olete, härra Künnapu?

Kui keegi küsiks, mida Künnapu kindlasti ei ole, siis ei ole ta mingi maamees. Eesti kultuuriisiksuste puhul annab häid tulemusi teatav võõras veri. Vaieldamatut vürtsi lisab ka venemaaeestlase taust. Kui keegi otsib Eestis urbaniste, siis Künnapu näol ta tema ka lõpuks leiab. Künnapule on maaleminek sõit Viimsi suvilarajooni, kuhu ta heameelega püstitaks torni, kuhu meri ära paistab. Oma osa on siin arvatavalt ka Künnapu vanematel, kes erinevalt teistest, hilise ajani maatõugu eestlastest sirgusid kuskil Nõukogude Vene ja USA suurlinnades. Kosmopoliitset tausta lisab ka baltisaksa sugemetega vanaema, nagu kataloogist välja tuleb. Künnapu põhiline liigutaja ei ole mitte talupojatarkus ja side maaga, vaid urbanistlik sünergiasund, mida võib muu hulgas ka revolutsiooniks nimetada. Maamehega revolutsiooni ei tee, see vahib ikka nagu hunt metsa poole. Samas võib ja peabki õige revolutsionäär olema korralik kodanlane: nagu näiteks Künnapu, kelle lapsepõlvekodu asus Weizenbergi tänaval, elutoas oli biidermeier ja seinal Konrad Mägi, suvitamas käidi lõunamaadel või vähemasti Võsul.

Toivo Tammik

Künnapu osalusel loodud objektid
on tihti fallilised.

Toivo Tammik

Noor ja vihane Künnapu

Kui püüda lahti mõtestada, kellega on meil tegemist, siis meenub esiteks ammustesse aegadesse pöördudes Künnapuga seoses Raivo Puusepa jutt omaaegsest EKE projektist: kui Toomas Rein kehastanud tõsist ja ülimat süvenemist eeldavat töökust, siis Künnapu paistnud silma erakordse ja lendleva kergusega – ei mingit tööd. Lapinlikku dissidentlust ei tasu tema juures otsida, millegi kallal nähtavalt vaevlemine ei ole Künnapu stiil. Aga ei tasu uskuma jääda. Härra näeb kõvasti vaeva, enese vormishoidmise masinavärk on hästi õlitatud. Künnapu praeguse hetke teemade ring tundub esmapilgul ahtana. Midagi sellist new age’i elustiili sissejuhatuse taolist. Nooremal põlvkonnal ei tasu ennast pealispinnast petta lasta, taustad on hästi maalitud.

Hilisemal ajal Tallinna kümnena tuntuks saanud seltskonnast nii mõnedki said oma mõttesuunal äratust Eesti omaaegse absurdiisa Heino Mikiveri käest. Seejuures on liigutav, et eestiaegsete vanurprofessorite Kuusiku, Volbergi ja Ederbergi kui värvikate isiksuste pjedestaalile tõstmine on Künnapu lähiringi teene. Eestiaegsed lood, kaarjad trepikojad, jõulukingid ja vanakeste liigutav eluaegne sõprus olid asjad, mille „kümne mehed“ oskasid üles noppida ja mida tänini meenutatakse.

Kummaliseks eesti vaimuelu keskuseks varastel seitsmekümnendatel kujunes EKE projekt, Reinu kõrval oli Künnapu seal keskne kuju. Selle kõrval käis Künnapu arhitektuurist rääkimas asutises, mida nimetati vist kesklektooriumiks. Side ajakirja Kunst ja Kodu seltskonnaga, programmilised artiklid, värvikas seltsielu ja happening’id Pelgulinnas või Pirital on ammu leidnud väärika koha eesti moodsa kunsti klassika põnevamas pooles.

1970ndate avangardi seosed provintsi ja perifeeriaga on palju käsitletud teema eesti arhitektuuriajaloos, noored ja vihased mehed kütsid mõnuga kolhoosikeskusi teha ja teostasid arhetüüpseid ja hullumeelseid puitsuvilaid. Ilmselt siin kuskil on ka Künnapu ja Padriku kokkupuutepunkt, mis on eesti arhitektuuris sama oluline sündmus, nagu on Ameerika arhitektuuris Kahni ja Komendandi kohtumine.

Soomlaste abiga jõudsid kuuldused radikaalsetest eestlastest kaugele. Lähedased suhted omaaegsete soome arhitektuuri tippudega nagu Gullichsen, Kairamo, Pallasmaa, Heikkinen ja Komonen ning mitmete kunstnikega andsid võimaluse edukaks väljamurdeks rahvusvahelistel konkurssidel, mida on nimetatud eesti arhitektuuri Beamoni hüppeks, mille kordamine ja järeletegemine on osutunud seni võimatuks.

Noorte vihaste meeste edu pöördelistel aegadel andis just Künnapule tema isikuomadustest tulenevalt teatava administratiivse edumaa, mis väljendus mitmetes tähtsates ametites ja über-tellimustes ajal, kui puudusid veel õieti oma riik, polnud raha, omandit ega maad. Selles olukorras on sündinud Metodisti kirik, EVEA pank, tükk Hansapanga hoonestust, natuke hiljem ka Radisson ning Viru keskus. Nendest kujunesid maamärgid, millest ei sõbrad ega kadetsejad enam üle ega ümber ei saanud. Künnapu administratiivsest tegevusest peaarhitektina on vähe teada, hiljutisel vestlusõhtul muuseumis meenutas ta Kurvitzale anekdootlikke seiku kantseleiolustikust, ei enamat. Kumu sirbikujulise põhiplaani sees soovitas peaarhitekt Künnapu säilitada eestiaegse klomppaest vahipataljoni hoone, mille eest sõjamehed talle muidugi väga tänulikud olid.

Kui superandekas Aalto pidi oma elu viimasel kolmandikul üle elama n-ö isatapu, sest nooremad kolleegid tahtsid geeniuse hiigelsuure varju seest välja, siis Künnapu puhul toimus siinkandis erialaliidu tasemel midagi samasugust. Väikesele ühiskonnale omane tigedus ja kadedus kulmineerus jandiga Viru keskuse ümber ning pole päriselt lahtunud tänapäevani. Vähesed julgesid Viru keskuse kaitseks midagi mõistlikku öelda. Nüüd on vaade ka sellele kompleksile teine, rehabilitatsiooniprotsess on käimas.

Siit koorub ka üks põhjustest, miks on Künnapu viimastel kümnenditel suures osas eelistanud teist vaimset keskkonda, olles küll endiselt hämmastava kompositsioonitajuga arhitekt-käivitaja, kuid ringeldes eelkõige lillelaste ja new age’i pooldajate seltskonnas. Pööre võib olla üllatav, kuid müstiline ja alateadlik side kõrgemaga on Künnapul ta enda väitel alati olnud. Meenub n-ö eelmise Künnapu suvalisel kohtumisel üheksakümnendate alguses kontoritingimustes esitatud Hesse „Siddharta“ sujuv ümberjutustus, milles sisalduv jõud ja sõnum olid isegi originaaliga võrreldes tihedalt võimendunud. Künnapule meeldib endast rääkida ja mõelda kui meediumist, kui torust kõrgema ja maapealse vahel. Ühelt poolt annab selline kujundimäng võimaluse leevendada igapäeva tüütut distsipliini ja vastutust, teiselt poolt on alternatiivi pakkumine asjalikule ärijurale asjakohane. Ka selles osas on Künnapu pioneer (olles ise tegelikult päris hea ärimees).

Künnapu osalusel loodud suuremad objektid on tihti fallilised. Radisson, Tigutorn, viadukti kõrval asuv punane maja, kolme torni maja ja paljud teised on näited ehedast ja edevast meestemaailmast. Vaadake sõjaväelasi: nende tuttidega kaunistatud mundreid, läikivaid mõõku ja ordenirivisid! Künnapu alge on ülimalt mehelik, Vana-Hiina olemusõpetuse yin’i ja yang’i järgi täiesti yang, esindades iga kell pigem päikest kui kuud, pigem valget kui pimedat, pigem sooja kui külma, pigem aktiivset kui passiivset, pigem mehelikku kui naiselikku, pigem ida kui läänt, pigem suve kui talve, pigem kevadet kui sügist, pigem vasakut kui paremat, pigem välimist kui seesmist, pigem taevast kui maad, pigem elu kui surma …

Arhitekt Steineri lood

Pole ime, et Künnapu on alati hästi läbi saanud poeetidega. Juhan Viiding oli tema noorepõlvesõber, Jaan Kaplinski on tunnistanud, et Künnapu on teinud tema luuletuse parima paroodia (talle üldse mitte omase tagasihoidlikkusega on Künnapu ka maininud, et ju see on ka ainus paroodia, mis Kaplinskist on tehtud); hilisemasse aega jäävad kontaktid Ilmar Laabani ja Andrus Elbinguga (Beebilõustaga), kui nimetada vaid mõningaid.

Künnapuga on hea koos reisida. Mida suurem linn, seda parem, tean omast käest. Suurlinnas orienteerub härra revolutsionäär nagu kala vees, omades absoluutset kuulmist nii suurema mastaabi kui ka nüansside osas. Künnapu ei salli igasuguseid maa-aluseid ja muuseumide pimendatud ruume. Sellest tulenevalt sõidab ta suurlinnas alati taksoga, tõestades asjaosalistele iga kord, et taksosõit on investeering, tegelikult ka suhteliselt odav, tervislik, kasulik ja huvitav. Tal on muide olnud selles osas alati õigus.

Palju on räägitud sellest, et arhitektid ei oska ega taha eriti kirjutada. Künnapu arhitekt Steineri lood kaheksakümnendate keskel ilmuma hakanud ajakirjas Vikerkaar olid ilmutuslikud. Nagu ka jutukesed kinodest parkidest, teatrilavastustest ja muust ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Endiselt olen seisukohal, et tema mõlemal paksul raamatul on tõsine potentsiaal saada kultusteoseks mõnele järgmisele põlvkonnale. Künnapu värskendav mõju 1970ndate ja 1980ndate radikaalsele kultuurielule, eriti kirjanikele nõuab eraldi uurimust.

Vähem kui nädalapäevad tagasi mainis Künnapu mulle tagasihoidlikult, et tema raamatus „Koht. Kujund. Energia. Valitud tekste 2001–2010“ (2011, lk 66) on Kahni müstiline side Saaremaaga paari lausega ära öeldud. Künnapu oskus tohutust infoväljast oluline destilleerida väärib ekstra tähelepanu. Nii nagu ta on esimene, kes siinmail Kahni taasavastas, nii on neid nimesid ja nähtusi kümneid, mille ülesleidjaks ja valgustuslikuks maaletoojaks ta tahes-tahtmata on kujunenud. Olgu siinkohal huupi nimetatud vaid huvi Calvino ja traditsioonilise rahvatantsu vastu.

Vanasti, eelmise elulehekülje aegu, oli Künnapul alati ka midagi kurta või kiruda, oli see siis mõni jäigavõitu muinasjulle või kolleeg. Mäletan kindlalt vaid kaht-kolme, kes esinesid Künnapu lugudes alati plussmärgiga: need olid ta vanemad ja kunstnik Sarapuu ning arhitekt Ollik. Nüüdseks on neid juba vist tuhandeid või „mitmit miljunit“, kellest saab kõnelda vaid head.

Näituse avamine oligi nagu oikumeeniline jumalateenistus: kõiksuguste suguharude ja usulahkude preestrid olid korraks rahu sõlminud ja kokku tulnud. Selleks õhtuks olid sõjad katkestatud ja kõik olid koos. Mida siis pidulauas pakutakse? Pakutakse tulevärki, mis moodustab terviku, sellest midagi lahutada või puuduolevaks tunnistada ei ole võimalik. Maalid, kollaažid, projektid, maketid, kompositsioonid, seadeldised annavad kokku terviku, mida tunnistavad nii praegused kui ka omaaegsed sõbrad.

Künnapu on üks väheseid arhitekte, kellel ei lasu piirav kohustus kanda ainult musta ja olla upsakalt sõnakehv endast väiksematega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar