Päike särab, tänav kärab

Mängukohana nähakse linnas mänguväljakut, tänaval tuleb lapsi kaitsta liikluse eest. Kui palju avarduks maailm, kui tänavate ja avaliku ruumi kavandamisel mõeldaks veidigi laste mängule!

LIISI VÄHI

Lapsepõlves oli tänav mulle vahest kõige köitvam mänguruum, praegu ma oma last hästi tänavale lubada ei taha. Üha rohkem räägitakse avalikust ruumist elamisväärse linna rajamisel. Kasvanud on ka inimeste teadlikkus: korraldatakse avaliku ruumi võistlusi, ümbritsevat keskkonda väärtustatakse ning vääristatakse. Ometi on oluline osa ühiskonnast – laps ja tema vajadused – siiani selles arutelus kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud.

Kiik toob kokku

Lapsed on linnas tihtipeale pagendatud mänguväljakutele ja -tubadesse, neid justkui ei kujutata ettegi (iseseisvalt) avalikku ruumi kasutamas. Miks ei või ka tänapäeva lapsed tänaval mängida, nagu see veel hiljuti tavaks oli?

Linnakeskkonnal on laste arengule ja väärtushinnangutele otsene mõju, kuid lastele linnaplaneerimises eriti ei mõelda, seda hoolimata asjaolust, et nad naudivad ruumi siiralt ja teevad selle ka teistele ligitõmbavamaks. Lastele on mäng vahend, mille abil saab areneda ja uusi oskusi omandada. Mida vanem laps, seda tähtsamaks saab mängumaa väljaspool kodu. Vaba mängimist oma kodutänaval, selle salasoppides ja majaesisel ning panust lapse arengusse ei asenda huviringid ega muu organiseeritud tegevus.

Lapsed kujunevad tihti muidu täiesti võõraste inimeste suhtlemise ühisosaks ning suurendavad seeläbi kogukonnatunnet ja koostööd. Mõtelgem siinkohal kas või koostöövõimele, mis avaldub siis, kui on vaja ehitada külakiik või mänguväljak: oma laste heaks ollakse nõus kokku tulema ja koostööd tegema. Sellest aga võib alguse saada ka tihedam lävimine ja naabrite koostöö. Mida rohkem vanemad oma lapsi õue mängima lubavad, seda turvalisem ja sidusam on ümbruskond.

Linnaruum on täis mängu, ükski element pole selleks sobimatu. Kui on post, saab selle ümber keerutada, kui on suur kivi, tuleb selle otsas turnida, kui on aed, siis saab sellest üle ronida, kui on puu, siis on võimalik see ronides vallutada.

Merle Karro-Kalberg

Lapse mänguõigus

Mäng on ebapraktiline ja sihipäratu, loominguline, vaba ja meelelahutuslik tegevus. Lastele on mäng ettevalmistus eluks, lapse arengu ja iseseisvuse omandamise üks nurgakive. Ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 31 tunnustab lapse õigust mängule.

Võib-olla olen ebatavaline täiskasvanu, kuid turnin, kiigun, hüppan ja lasen liumäest hea meelega alla. Tänu koos oma lastega mängimisele on täiskasvanud palju mängulisemad ja vabamad. Kaob valehäbi ja võime endale veidi rohkem lubada, ning mis veel olulisem: saame läbi väikese inimese silmade maailma uuel moel näha ja tema kogemustele kaasa elades ka ise mängimist taasavastada.

Lapsed näevad ruumis alati suuremat potentsiaali kui täiskasvanud. Selles peitub suur väärtus ja palju võimalusi, mida linnaruumi luues arvesse võtta. Lapsed märkavad rohkem detaile, viimistlust ja pisielemente. Laps ei jäta kasutamata võimalust turnida kõnnitee serval, püüda tilkuvast vihmaveetorust piisku või katsuda paeluvat aiavõret, lastele on kutsuvad väikesed või liigendatud ruumid, näiteks fassaadielemendid, mille taha peituda, või aiapilu, mille vahelt läbi pugeda. Kuna lapsed märkavad detaile, neil on ka taktiilne tundlikkus – kõiksuguste materjalide ja pinnakatete tunnetamine neid katsudes. Imikuea jäänukina on lastele kompamine sama vajalik teabeallikas nagu nägemismeel. Laps peab nähtu oma käega järele katsuma, samuti aitab see ümbritseva maailmaga paremini kontaktis olla. Lastel on komme libistada kätt mööda mõnd tasapinda või käsipuud, möödudes haarata põõsalehtedest. Neile meeldib uurida põnevat vana kiviseina. Osaliselt tänu sellele, et nad kogevad maailma intensiivsemalt oma keha kaudu, on lapsed igas hetkes palju rohkem kohal kui täiskasvanud.

Lastes on säilinud vahetu uudishimu ja soov kõige kohta kõike teada saada: nad julgevad ja viitsivad läbi augu piiluda. Kui on post, saab selle ümber keerutada, kui on suur kivi, siis tuleb selle otsas turnida, kui on aed, siis saab sellest üle ronida, kui on puu, siis on võimalik see ronides vallutada. Linnaruum on täis mängu, ükski element ei ole selleks sobimatu.

Tänav kui õu

Avalik ruum loob linna näo. Heaks elukvaliteediks vajame toimivat ja terviklikku avalikku ruumi, kus on arvestatud jalakäijate ja kergliiklejatega, laste ja eakatega.

Linlikus keskkonnas on vähestel lastel käepärast oma hoov või kortermaja ühisala. Sestap on linnalapse mänguruum sageli paratamatult ka avalik ruum. Kuigi seal ei ole last kerge jälgida, tasub veidi vanemat last üksinda tänavale mängima lubada, kuna see on hindamatu koht kogemuste saamiseks ja õppimiseks. Linnalastele on tänav nii mänguruum kui ka õpikeskkond, mis on nii mõneski mõttes palju väärtuslikum kui (pool)privaatne koduõu.

Kuigi koduõues võib olla tore ja turvaline mängida ning piiratud terrass on lapsevanemale mugav, ei juhtu seal kunagi midagi spontaanset ning laps ei leia uusi kontakte. Terrassile ei jaluta naabri kass ja koduhoovi ei satu mängima sama tänava laps, kortermaja õue ei satu juhuslikke inimesi ja seal ei toimu midagi ebaharilikku. Seal on turvaline, aga ka ühetaoline ja igavam kui avalikus ruumis, kus lapse ees on lahti juhuste, sündmuste ja kohtumiste maailm.

Tänavate ümberehitamisse ja jalakäijatele ruumi tekitamisse on vaja investeerida. Seejuures on vaja veenda nii ametnikke kui ka linnakodanikke, et nad oleksid nõus autode asemel jalakäijaid eelistama.

Liisi Vähi

Veel on mitu põhjust, miks lapsed peaksid liikuma, eriti vabas õhus: see parandab nende tervist, tekitab liikumisharjumuse, ennetab kehakaaluprobleeme, arendab fantaasiat, liikuvust jne. Puudustest hoolimata (sotsiaalsed ja füüsilised ohud, mis lapsi linnas varitsevad) peitub linnas palju võimalusi ja mitmekesisust. Lastel peab olema võimalus viibida mängulises keskkonnas, kus võib kõike juhtuda, ilma et see oleks kavas või plaanitud.

Missugune on siis lapsesõbralik linn?

Ka me ise hakkame avaliku ruumi rohkem väärtustama, kui saame lapsevanemaks. On tõestatud, et kui täiskasvanust saab lapsevanem, teiseneb tema suhtumine ümbritsevasse keskkonda, kuna ta veedab seal rohkem aega. Võimalikult mitmekülgsed ja huvitavad tänavad aitavad vanematel uue elukorraldusega harjuda ja saada üle eraldatuse tundest, mis tihti vanemapuhkusega kaasneb. Muu hulgas pakuvad tänavad hulgaliselt võimalusi tuttavatega kokku põrgata, kohvi juua, lapsele midagi huvitavat näidata. Tihtipeale on just jalutamine see rituaal, mille abil vanemad linna enda omaks teevad. Lapsevanemana hakkame laste vajadusi ruumis märkama ja mõistma.

UNICEF on käima lükanud lapsesõbraliku linna algatuse, millega on liitunud ka Eesti. Mitu linna on selle tiitli juba saanud, Tallinnale anti 2005. aastal. Algatuse eesmärk on tõsta esile ja tunnustada linnu, kus hoolitakse väikestest elanikest ja nende tulevikust. Kuid ka kõnealuse algatuse kriteeriumides ei nähta avalikku ruumi terviklikuna ega räägita selle potentsiaalist mänguruumina. Ikka räägitakse mängimise all vaid mänguväljakust ja tänavast kui kohast, kus lapsi tuleb liikluse eest kaitsta. Kui lihtne, loogiline ja mugav oleks aga see, kui tänavad, kogu avalik ruum oleksid turvalised, kui seal oleks veidigi lastele mõeldud: et lastel oleks seal midagi teha, et neilgi oleks seal mugav ja huvitav ning et seal leiduks neile mõeldud kohti. Alati ei ole vaja keerukaid, monofunktsionaalseid ja spetsiifilisi mänguväljakuid. Laps saab mängumaana kasutada suuremat osa avalikust ruumist, kui selleks natukenegi vaeva nähtaks, kui neid kujundades ja rekonstrueerides lastele mõeldaks. Selleks pole tihtipeale vaja kuigi palju. Tõsi, märksa kulukam ja põhjalikum muudatus puudutab turvalisust, autosid ja meie liikluskultuuri. Tänavate ümberehitamisse ja jalakäijatele ruumi tekitamisse on vaja investeerida. Seejuures on vaja veenda nii ametnikke kui ka linnakodanikke, et nad oleksid nõus autode asemel jalakäijaid eelistama. Kõik me peame oma mõtteviisi muutma, üha vähem eelistama autot igapäevase liikumisvahendina, jälgima sõidukiirust ega tohi pahandada, kui igale poole ei mahu parkima ja igalt poolt ei saa kiiresti läbi kihutada. Selline ruum on mitmekülgne ja arenev igapäevaelu kese. Lastele on kogu avalik ruum mänguruum, sest laps ei tunnista piire: mäng algab just siis ja seal, kus see mängijale kõige sobivam tundub. Meie ülesanne on talle selleks paremad tingimused luua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming