Ostja turg

Linnast teeb linna maitsete, arvamuste ja elustiilide rohkus. Kõigiga ei saa kunagi võrdselt arvestada, aga keegi ei tohi tunda end ruumis tõrjutuna.

ANNA-LIISA UNT

Uuenev tänavapilt tõstab kogu piirkonnas heaolu- ja turvatunnet, kuid tõrjub paratamatult välja ühiskonnakihi, kellele pole uus tase taskukohane.

Uuenev tänavapilt tõstab kogu piirkonnas heaolu- ja turvatunnet, kuid tõrjub paratamatult välja ühiskonnakihi, kellele pole uus tase taskukohane.

Anna-Liisa Unt

Meie elukeskkond on täpselt selline, nagu oskame tahta: kui olla tellijana teadlik, toob ühiselt ideaalse tulemuse nimel pingutamine parema tulemuse. Kui lepitakse alandlikult ja kaasa mõtlemata ei-tea-millega, pole mõtet süüdlast kaugelt otsida.

Ruumiline planeerimine puudutab otseselt kõiki ning selle aluseks on spetsialistide professionaalsus ja koostöö. Olen hariduselt maastikuarhitekt ning planeerimisega kokku puutunud pigem kaudselt. Alljärgnevalt toon esile mõned 3. ja 4. detsembril Tartu planeerimiskonverentsil „Ruumiline ebavõrdsus ja planeerimine“ kuuldud mõtted neist ettekannetest, mis mind siduseriala esindajana kõige enam köitsid. Võrreldes eelmise aasta konverentsiga oli ettekandeid seekord nii palju rohkem, et kõnevoorud leidsid aset paralleelselt. Seetõttu on mu ülevaade paratamatult valitud ruumi poole kaldu.

Kas saab pisut planeerida?

Tegevuse või loosungina on planeerimine pigem ebamäärane, planeerida võib kõike: järgmist käiku, sektori arengut, maapinda, tulevikku. Planeerijate ülesanne on siiski kitsalt ruumiline planeerimine ehk keskkonna tasakaalustatud arengu suunamine. Planeering peaks justkui andma suunised edasi tegutsemiseks, ent tegelikult kipub see looma hoopis kitsendusi, välistades kõik teised lahendused peale kavandatu. Uus ehitusseadustik reguleerib valdkonda ehitusvabadusest lähtuvalt, kuna marginaalse tegevuse üleorganiseerimine koormab kõiki asjaosalisi. Siiani kehtinud ehitusseadusel oli pigem ehitusvabadust piirav iseloom ja eks ta oli oma ajas õigel kohal: pentsik kultuuriruum, kuhu lähiajalugu meid oli lennutanud, polnud ehitusvabaduseks valmis. Praegu oleme juba vabadusega harjunud ja eeldame ka planeerimisvaldkonnas õhku ja ruumi. Võiksime kodanikena osaleda planeerimisprotsessis dialoogipartnerina, mitte lihtsalt passiivse ostja rollis, sest planeerijad on valmis pakkuma teenusena konsultatsiooni ja koostööd ega soovi piirduda vaid kiretu dokumendiga.

Nüüdisaegset ruumilist planeerimist iseloomustab pigem taktika kui strateegia. Paljulubavaks võiks pidada just strateegilist planeerimist, mis viitab perspektiivile, terviklikule laiapõhjalise ambitsiooniga tegevuskavale. Taktika tähendaks nagu sirgjoonelist ja võimalikult efektiivset plaani kavandatuni jõudmiseks. Planeeringukeeles märgib aga just taktikaline ruumiline planeerimine ennekõike teekonda. Taktika on kohanemisvõimeline ja järgib iga eelnenud sammu kaasa toodud reaktsiooni või muudatust.

Planeerimisprotsessi lõpptulemuse või kokkuvõtte, s.o planeeringudokumendi, tegevuskava või ettekande vormistamise juures on sobiva tasakaalu leidmine määramatuse ja fikseerituse vahel paras pähkel. Kui näiteks maa kasutamise sihtotstarve on üheselt ära näidatud, võime sattuda olukorda, kus vajaduste või majandusliku olukorra muutumise korral ei saa hoonesse kolida asutus, mille funktsioon ei vasta planeeringule, samuti ei saa püstitada planeeritust erineva otstarbega uushoonestust. Võtkem või Tartu Sadamateater, mis tegutseb jõe ääres rendipinnal. Linna uue üldplaneeringu koostamisel tuleks selle koha peale plaanil märkida praegune funktsioon. Kui aga teatril peaks avanema võimalus rajada päris oma black box mujale, ei saa seejärel tühjaks jäänud sadamahoonesse midagi hoopis muud majutada. Sadamateatri hoone on areneval rannapromenaadil võtmepositsioonis ning ümbruskonnas toimuvate muutuste käigus võiks hoonet saada kasutada kord nii, kord naa. Kui maakasutus näidata planeeringus loetelu või mitme funktsiooni osakaalu vahemikuna, avame ehk viletsate asjaolude kokkusattumisel võimaluse jokkida asukohale sellise otstarbega hoone, mis sinna lõpuks ikkagi ei sobi.

Planeeritud kahanemine

Valga on linn, kus tühjaks jäänud hoonete taaselustamine on päevakajaline küsimus. Linna elanikkond on nagu teisteski väikelinnades viimastel aastatel püsivalt kahanenud. Nii kesklinnas kui ka varem tööstusega hõivatud äärealadel on palju tühje maju, mida enam kunagi tegevusega täita ei saa. Siin polegi teist valikut kui lammutamine, sest kellelgi pole seda ruumi enam tarvis – ei ole inimesi.

Valga on üks väheseid linnu, kus linna kokkutõmbamine on võetud eesmärgiks. Seda tehakse mõtestatult ja ettevaatlikult, et koondada vähesed ressursid olulistesse kohtadesse. Kohati oodatakse, et linnavalitsus teeks veel rohkem ja pakuks tühimike taastäitmiseks konkreetseid lahendusi, ent administratsioon on ainult üks hästi toimiva linna paljudest komponentidest. Mitmed kohad ja probleemid ootavad hoopis kohalike ja ettevõtjate pealehakkamist. Huvitaval kombel tuleb aktiivne impulss väljastpoolt linna. Mida rohkem linn kahaneb, seda suuremat elavnemist võib täheldada. Antud juhul puudub aga kohapeal pädevus isetekkelisele elavnemisele vastu tulla ning aktiviseerida ka linlased. Ootamatu tegutsemistahe on õige rakenduse leidnud näiteks Muhu saarel, kus on arvestatav hooajaline elanikkond, kes on oma suvituskoha käekäigust aktiivselt huvitatud ning kelle osalus ruumiküsimuste arutamisel kohaliku omavalitsuse poolt soojalt vastu võetakse. Kui avalikus arutelus võtta ette suuri suutäisi, on osalejatel sellest raske aru saada, kuid oskuslikult juhitud koostöö korral tuleb ka mõistmine.

Raskustest hoolimata valmib Valgas linna eesmärgipäraselt linna kahandav üldplaneering, millega suunatakse vaba energia täpselt õigesse kohta. Tulemusi võib linnaruumis juba järk-järgult märgata. Üks võimalus linnakeskkonna aktiveerimiseks ja/või tööshoidmiseks ongi n-ö ruumiline nõelravi: väikesemahulised, odavad, märkamatud või muul moel marginaalsed muudatused on nii peenelt läbi mõeldud, et nende mõju on sisendiga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Võiks arvata, et väikest viisi sekkutakse tingimata suunaga alt üles, kui aktivistid ise käised üles käärivad, ent see pole reegel. Näiteks ka bussiliini ümbersuunamine või mõne olulise peatuse lisamine on suure mõjuga. See on suhtumise küsimus.

Osta või kahetse

Taassünni eeldus on ajale jalgujäämine: piirkond saab uueneda ainult siis, kui selleks on ruumi. Kui nõukogude ajal rajati uhiuusi linnaosasid tihti sellistesse kohtadesse, kus keskkond oli kehvas seisus, siis praegu on pigem vastupidi: hinnatakse ajalooliste hoonete väärikust, neid taastatakse, ennistatakse või konverteeritakse (ehitatakse ümber või muudetakse hoone funktsiooni). Gentrifikatsioon elavdab tardunud keskkonna, tõstab selle väärtust ja sildab katkestused, kuid efekt on positiivne ainult tasakaalupunktini.

Piirkonna uuenemisega teiseneb järk-järgult sealne elanikkond ja elu muutub küll jõukamaks ning reipamaks, ent selle arvelt väheneb mitmekesisus. Seni tühjana seisnud hoonete remontimine ja kasutuselevõtmine mõjub positiivselt ainult esialgu. Kui tasakaalupunkt ületatakse, on keskkond ehk järjest atraktiivsem külalisele, kuid läbilõige ühiskonnast hakkab viltu kiskuma. Kinnisvara jõuab osta ja rekonstrueerida võrdlemisi ühesugune elanik- ja ettevõtjaskond. Väärtuslik keskkond peaks olema aga kõigile kättesaadav, mis eeldab, et piirkonnas on olemas lihtsad, aga vajalikud teenused, mille mõju sotsiaalse ruumi loomisel ja ühiskonna sidumisel on kõige tugevam: juuksur, supi- ja pirukabaar, keldripood, piljardisaal jms. Moodsa kontseptsiooniga uuendused ei meeldi kõigile kasutajatele, ei ole mugavad ega hinnaklassilt kättesaadavad: elukunstnik ei tule kokteilibaari tukkuma ja ilmselt teda sinna ei oodatagi.

Erakapitalile tuginevad uuendused on samuti vajalikud. Pika ajalooga keldripood võib küll olla kohaliku elu tugisammas, aga piirkonna käimatõmbamisse see märkimisväärselt ei panusta. Uue kapitali käikulaskmise algfaasis sünnib tõesti uus kvaliteet: säilivad senisele elanikule sobivad võimalused, uuenenud keskkond on atraktiivne nii uutele elanikele kui ka investoritele. Kui hakkab aga domineerima universaalne õhku täis kuvand, pole keskkond ka uudishimulikele enam huvitav, kohalikest rääkimata.

Transport

Tasakaalustamist vajab ka keskkonna toimimist määrav transport. Uus, sel aastal kehtima hakanud linnatänavate standard ei loo ideaalse transpordiruumi kujunemiseks paremaid eeldusi. Standardi rakendamine on küll soovituslik, ent elukeskkonna korraldamisel võetakse see ikkagi vankumatuks aluseks. Mootorsõidukitele mõeldud ruum on selle järgi mugav, ohutu ja avar, aga see ei sobi igale poole. Ka transpordieelistustes peab võimaldama mitmekesisust, s.t üht viisi ei ole otstarbekas teistest paremaks pidada.

Autod liiguvad keskmiselt 6% oma eluajast. See tähendab, et enamasti seisab auto parklas, mis uue standardi järgi ehitatakse veel suurem. Pargitud autodest on saanud linnapildis domineeriv element. Parkimise keelustamine või tasustamine ilma alternatiivi pakkumata ei too kaasa ei mõtteviisi ega linnapildi muutust, vaid tekitab paksu verd ja usaldamatust ning suurendab distantsi otsustajate ja ruumi kasutajate vahel. Väga paljud eelistavad autoga sõita, kuna see on mugav ja vajalik ning logistikast tükkide väljalõikamine ei tee ühiskonda õnnelikumaks. On selge, et väga paljusid sõite tuleks optimeerida, ühildada, ümber suunata või need üldse ära jätta. Ühistransport võiks olla efektiivsem ja rattaga sõitmine populaarsem. Ent kui kasutaja ei ole valmis muutusega kaasa tulema, tuleb taktika uuesti läbi mõelda. Ma ei taha rattaga tööle sõita ja olgugi et ma soovin ka olla moodne, ei ole rattasõit mulle sobiv alternatiiv. Vihmasajus on rattaga sõitmine ebameeldiv, samuti ei sobi igapäevaseks rattasõiduks tihti kas riided või jalanõud. Tartu väiksuse juures on rattaga sõitmine liig kiire liikumisviis, sest ma soovin lonkida ja ringi vahtida. Viin statistikas rattarahva näite alati allapoole, kuigi mul on tegelikult ratas kuuris.

Aga eks vii iga heade kavatsustega ette võetud samm eesmärgile lähemale, harjutab mõttega ja tagab, et järgmised ettevõtmised ei jõua päris kurtide kõrvadeni. Linnast teeb linna maitsete, arvamuste ja elustiilide rohkus. Kõigiga ei saa kunagi võrdselt arvestada, aga keegi ei tohi tunda end ruumis tõrjutuna. Keskkonna kasutaja saab siin ise palju ära teha, hoida silmaringi laia ja mõtte töös, et kohaneda üha paraneva planeerimistaktikaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming