On aeg treenerit vahetada

Disainitud kontor on tänapäeval norm, sellest on saanud peavool ning tellija soovib just seda.

TARMO PIIRMETS

Laste pealisrõivaste disaini ja tootmise ettevõtte Lenne peakontor. Sisearhitektuur Kamp Arhitektid.

Laste pealisrõivaste disaini ja tootmise ettevõtte Lenne peakontor. Sisearhitektuur Kamp Arhitektid.

Terje Ugandi

Kui võtta juhuslik valim nüüdisaegseid kodu- või välismaiseid disainiväärtuselt uudisekünnise ületavaid büroosid, siis on üldpilt ilus, leidlik ja üsna ühetaoline. Enamasti ei anna sellised ruumid mingeid vihjeid, millega seal tegeletakse. Sama šablooni järgi on joonistatud kohvi-, meedia- või õhumüügiga tegelevate ettevõtete ruumid – ideaalne modernistlik anonüümsus. Üldpilt on meeldivalt kirju, kuid olemuselt ühetaoline.

Eraldi võiks arutleda ka selle üle, kuivõrd mitmekesine, eristuv ja omanäoline oli büroomaastik paarikümne aasta eest. Mina mäletan veel aega, kui mu töökoht oli omaette ruumis ning seal olid laud, lukustatav sahtliplokk, abilaud, dokumendiriiul ning kindlasti ka klienditool. Ruumi uks pandi tööpäeva lõpus lukku. Tükid, millest üks korrektne töökeskkond kokku pandi, olid siis teised. Veidi kujundatum kontor oli midagi elitaarset ning oma erilisuses ka natuke ohtlik.

Tänapäeval on jõuliselt eristuv ja uudne töökeskkond või vähemalt selle elemendid ootuspärased. Disainitud kontor on tänapäeval norm, sellest on saanud peavool ning tellija ootab seda õigustatult. Sisearhitektile on olukord soodne, kuid mul on tunne, et tekkinud on uut laadi sisearhitekti mugavustsoon: tellija isu uute trikkide ja veel ilusamate visuaalide järele on vabastanud kohustusest pakkuda midagi ka sisuliselt uut ning edasiviivat. Kui mõni tõesti õnnestunud erand välja arvata, siis ei ole Eesti büroodisain rahvusvahelisel tasandil mitte mingisuguseid võnkeid tekitanud. Tõenäoliselt tegutsen ka ise sellessamas sisearhitekti mugavustsoonis, nii et ilmselt oleks vaja treenerit vahetada.

Ei ole üllatus, et elu meie ümber on pidevas muutumises ja vastavalt sellele muutub seegi, mida oodatakse töökeskkonnalt. Tegureid on palju ning enamikku ei saa sisearhitekt mõjutada: tehnoloogia areng, demograafilised muutused, tööjõu liikumine, kinnisvara arendamisega seotud küsimused jms. Nimekiri on ilmselt lõputu. Kirjeldan siin teemasid, mille areng, sügavam analüüs või mõjude tõlgendamine võiks anda lootust sisulisema kvaliteedi tekkeks. Valik on mõistagi subjektiivne ning teemad sellised, mis mind ennast töökeskkonna puhul huvitavad.

Plaanimajandus

Bürooruumide avatud planeering on arhitektide leiutis, et tuua rohkem valgust ning avatust hoonete keskele. Avabüroo on olemuselt demokraatlik: nähtamatute sotsiaalsete ja hierarhiliste barjääride lammutamiseks tuleb eemaldada reaalsed seinad.

Andrus Kivirähk on ühes intervjuus kirjeldanud kirjanikutööd: iga raamat valmib täht tähe haaval. Töötegemine on raske. Omast kogemusest tean, et (sise)arhitektuurgi valmib arvutis jooni ükshaaval tõmmates. Teises kontoris tõstetakse numbreid tabelitesse või reastatakse keerulisi arvutikoode täpselt samamoodi, märk märgi järel.

Näide elust enesest: tundmatuks jääda sooviva tehnoloogiaarendusfirma töökoosolekul tehti mulle kiirelt paberil selgeks, millised on tagajärjed meeskonna ja projekti produktiivsusele, kui arendusmeeskonna ühel kõrgepalgalisel koodikirjutajal hajub tähelepanu ajuti kümneks minutiks ja seda päevas näiteks ühe tunni jagu. See on rahaliselt miinusmärgiga mõõdetav suurus.

Möödas on ajad, kui ideaalne töötaja istus hommikust õhtuni tööpostil. Efektiivsust näitab tulemus, mitte kontoris oldud aja pikkus. Muutunud ei ole aga see, et töökeskkond peab soosima ning toetama keskendumist. Liigutakse selles suunas, et inimeselt võetakse ära tema kindel töölaud, ruum selle ümber ja teiste töökohtade vahel. Igaühe ruum piirdub ainult ekraaniga töötaja ees ja sellega, mis selle sees. Kui kõik harjumuspärane ära võtta, siis on vaja midagi asemele anda. Ilusa üldpildi loomisel peetakse töötaja reaalseid vajadusi tihtipeale tema isiklikuks huviks ega pöörata sellele tähelepanu. Avatud planeering ei kao kuhugi, aga ka kõike lubavas ruumis on vaja luua uutmoodi piire, seejuures midagi reaalselt piiramata.

Jagamismajandus

Jagamismajandus bürooilmas algas ammu enne seda kui AirBnb ning Uber sellele valdkonnale tõelise hoo sisse andsid. Tööandjal oli ja on jätkuvalt mure: mida rohkem on pinda ning töötajaid ja liikuvam töö iseloom nii kontori sees kui ka väljaspool, seda suurem hulk töölaudu seisab iga päev tühjana. Töökohtade parema ärakasutamise vallas on pidevalt eksperimenteeritud ning head lahendust ilmselt polegi. Sellega seotud levinumad terminid on flex-space ja hot-desking. Kontoripind on ressurss, mida saab jagada. Tegelikult on võimalik kontoris jagada kõike: jagatakse tööruume, töökohti, nõupidamisruume, kohvimasinat ja tehnilist tuge. Mida veel? Valgust, õhku, inimesi, realiseerimata ideid?

Jagatavad kontorid moodustavad juba omaette majandusharu. Kuuldavasti pidid meelsasti pindu rentima ka suurkorporatsioonid (pangad, telekommunikatsiooniettevõtted, konsultatsioonifirmad jne), kuna eesmärk tõsta mõne meeskonna tulemuslikkust viis nad harjumuspärasest kontorikeskkonnast välja. Jagatud kontor on sotsiaalne, paindlik ja demokraatlik. Jagamine on loomulik, kuna on kasvanud teadlikkus maakera ressursside vähenemisest. Jagatud kontor annab aimu võimalikest stsenaariumidest, millises suunas töökeskkond areneb.

Turu(maja)ndus

Maakera rahvaarv kasvab peadpööritava kiirusega, kuid jäiga immigratsioonipoliitikaga arenenud maid kummitab pidev töökäte ja ajude puudus. Teoreetiliselt saab inimene valida töökoha vastavalt keskkonnale ja sobivamatele tingimustele. Töö sisu on ju üsna tihti sama, nõutavad tulemused rahvusvaheliste kokkulepetega fikseeritud ja standardiseeritud.

Töökoha õhkkonnast ja seda iseloomustavast ilusast visuaalist on saanud turundus- ja värbamisvahend. Tööjõukriis ei näita leevendumise märke ning seoses sellega avaldatakse arhitektidele järjest suuremat survet luua töötajate paelumiseks midagi erakordset. Lauatennis ja võrkkiik on juba standard, ootuspärane miinimumpakett. Tellija ootustest on saanud edasiviiv jõud. Keskkond peab eristuma võimalike konkurentide pakutust ning parimal juhul järgima narratiivi, ainuomast lugu, mille saab turundusvankri ette rakendada. Kujundusralli kogub hoogu.

Töökeskkonna tüpoloogias tähendab see klassikaliste tööd toetavate ruumide osakaalu märgatavat suurenemist. Kui vaadata, kuidas meedias töökeskkonda esitletakse, siis domineerivad puhkeruumide või ühisköökide pildid. Töökohti kujutavad pildid on tagaplaanil, see osa on tihti teisejärguline. Neil ühisruumide fotodel on aga näha väikesed inimgrupid, kel on enamasti läpakad süles.

See ei ole lavastus: inimesed ei töötagi enam töölaua taga, vaid meelsamini mujal, kui luua selleks meeldivad tingimused.

Suuresti on kontorid siiamaani jaotatud küllalt jäigalt tööalaks ja tööväliseks alaks, kuigi tegelik ruumikasutus seda enam ei toeta. Atraktiivse ja tõhusa töökeskkonna loomiseks võiksid need kaks ala märkamatult ühte sulada. Märgid näitavad, et lähiajal kaob klassikaline töökoht kui selline. Klassikaline selles mõttes, et töötaja istub töötoolil, ees laud ning laual arvutimonitor. Mugavas kontoritoolis istumine pidavat olema uus suitsetamine ehk tervisele kahjulik harjumus, millest tuleb kiiremas korras vabaneda.

Mobiilsus

Arhitektuuribüroo MVRDV partner Winy Maas ütles ühes sajandivahetusel peetud loengus, et me oleme täpselt nii mobiilsed, kui pikk on meieni ulatuv juhe või toru. Suure visionäärina pidas ta küll silmas suuremaid struktuure, linnu ja hooneid, mis on köidetud paigale kõikvõimaliku taristuga. Sama tuleb tõdeda ka hoone siseruumi kohta. Töökeskkonnas oleme täpselt nii mobiilsed, kui seda võimaldavad taristu ja tehnoloogia: seinad, aknad, elekter, side, õhk ja valgus.

Kindlasti on olukord sajandivahetusega võrreldes muutunud ning uute tehnoloogiliste lahenduste tõttu ollakse järjest sõltumatumad, kuid mobiilsus on siiski veel suuresti näiline. Voolupesade asukoha määrab sisearhitekt ning sellega on ka kontoritöötaja mobiilsus lõppenud.

Tänu tehnoloogilisele mobiilsusele on aina mobiilsem ka töötaja. Kontori haldamine on üha kallim. Kui tööprotsess õnnestub korraldada vähesema ressursiga, siis võiks kontorist üldse loobuda. Ükski sisearhitekt siiski tellija ettevõtte töökorraldust ümber ei tee. Töökeskkonna, mis koosneb ainult ühisolemise alast, kus iga päev mõtteid ja ülesandeid vahetada, võiks kujundada küll.

Päriselt toimiva mobiilsuse tekkimine ja tekitamine eeldab paindlikke lahendusi, mis muudavad meie arusaamist töötamisest ja töökohast. See kõik juhtub tulevikus. Võimalik, et see tulevik on kohe-kohe siin ja paljuski meie endi kujundada. Selleks et sellega kaasnevaks valmis olla, soovitan järgida Hollandi disainiduo Droog kolme lihtsat reeglit, mis tagavad just sellises järjekorras hea tulemuse igas olukorras ja alati: kontseptsioonid olgu usutavad, lahendused funktsionaalsed ning, kui eelmised tingimused on täidetud, siis anything goes, kõik on lubatud ja võimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar