Nüüdisaegse nüansiga klassitsistlik Lydia

MERLE KARRO-KALBERG

Hotell Lydia Tartus. Autorid Tarmo Teedumäe, Indrek Tiigi, Paco Ulman ja Tõnis Savi (Allianss Arhitektid). Tellija Toomemäe Kinnisvara. Arhitektuurivõistlus toimus 2012. aastal, maja avati 2016. aastal.

Aadressil Ülikooli tänav 14 asuv Lydia hotell on idee sünnihetkest avamiseni olnud tartlaste tähelepanu keskpunktis.

Aadressil Ülikooli tänav 14 asuv Lydia hotell on idee sünnihetkest avamiseni olnud tartlaste tähelepanu keskpunktis.

Anna-Liisa Unt

Aadressil Ülikooli tänav 14 asuv Lydia hotell on idee sünnihetkest avamiseni olnud tartlaste tähelepanu keskpunktis. Hoone käivitas laialdased arutelud juba lootestaadiumis: paljud leidsid, et kavandatav on järjekordne moodne valge kast, mis rikub Tartu vanalinna. Pärast majandusasutuste käibemaksu tõstmise kava avalikustamist ähvardas arendaja hotelli ehituse justkui protestiks seisma panna, selle plaani teostumine oleks jätnud Tartu kesklinna ajaloolise hoone varemed ja suure vundamendiaugu. Lydia avamispäeval pildistas Kroonika tollast välisministrit ja presidendikandidaati Marina Kaljuranda korruptsioonis süüdi mõistetud Neinar Selile tolle uunikumauto tagaistmel naeratamas ning puhkes laialdane poliitskandaal.1 Pärast avamist küttis kohalikus meedias ja kuluaarides kirgi kavatsus hotelli kõrval asuval Pirogovi platsil, mis on ainuke avalik koht Tartus, kus on vabas õhus lubatud kesvamärjukest lonksata, keelata alkoholi tarbimine. Sosistati, et selle keelusoovi taga on hotelli omanik Neinar Seli lobitöö, ärihuvi ja kartus, et napsust lõbusad valjuhäälsed noored ja vanad peletavad külastajaid.

Nüüd, mil suuremad kired vaibunud ja hoones toimetatakse argipäeviti üsna vilkalt, on ehk otste kinnisõlmimiseks paslik vaadata lõpptulemust, arvestades seda, et linnaruumi puudutavaid diskussioone on kajastanud ka Sirp2,3, ja seda, et arhitektuurilises mõttes on valmis saanud Lydiast räägitud pigem vähe.

Pärast arhitektuurivõistluse tulemuste selgumist koguti hoone ehitamise vastu allkirju. Hotellile heideti juba kavandi põhjal ette, et see on arhitektuuriliselt ilmetu. Käiku läksid ka emotsionaalsed argumendid: kuna kavandatav maja asub osati vana hoone sees, siis leidsid petitsiooni algatajad, et uus hoone häbistab sõja üle elanud maja, kus kunagi on elanud Lydia Koidula ja Johann Voldemar Jannsen. Petitsioonis küsiti: „Kuidas lubatakse selline valge kast (mis meenutab värvimata Tartu vanglat) praktiliselt ülikooli hoone kõrvale ning Toome kiriku külje alla. Samal ajal ei lubata muinsuskaitseameti poolt 200 meetri raadiuses isegi hoonetel aknaid vahetada … kogu linnapilt võiks olla ajaloolise väärtusega ja veel enamatki.“

Tuleb tõdeda, et vanalinna ehitamine tekitab selliseid ägedaid reaktsioone pea alati ja see pole sugugi mitte ainult Tartule iseloomulik. Sääraseid tundmusi tekitas narvalastes ka uus Raekojal platsi servas asuv kolledžihoone. Argumendid nüüdisaegse arhitektuuri vastu kõlavad alati ühtemoodi: modernne arhitektuur on kole kast, see ei sobi vanalinna. Tartus on sellised kirglikud vaidlused tekkinud pea alati, kui kavandatakse sõjajärgsete linnaruumi aukude taashoonestamist. Hotell Lydia on ühe vähesena kavandist hooneni jõudnud.

Hotelli asukoht on kahtlemata pretensioonikas: raekoja taga, vanalinna muinsuskaitseala mõjusfääris, vahetult Toomemäe kaitseala piiril, tudengite armastatud Pirogovi platsi ääres ning visuaalselt dialoogis nii Raekoja platsi kui ka Toomemäe nõlval asuva Struve meridiaanikaare mälestusmärgi ja tähetorniga. Lydia on selles piirangute sasipuntras leidnud sirgeselgse väljapääsu. Hoone istub Toomemäe nõlva sees, fassaad läheb sujuvalt üle katuseks ja selle murtud harjajoon flirdib vanalinna hoonestuse kõrgusega, hoone serv piilub teiste vahelt Raekoja platsile ning nii joonistuvad koos taamal asuva tähetorni ja Struve meridiaanikaare mälestusmärgiga välja ajaloo kihid. Arhitektuurivõistluse võidutöö kavand on fassaadi ja välisruumi osas pea täielikult teostatud. Võistluse võidutööga võrreldes on lisanud väike giorgiodechiricoliku ruumiga siseõu, millele annab psühhedeelse ilme tundlikult laotud tellissein. Väljast on hotellil kaks palet: uus nüüdisaegne ja vana klassitsistlik fassaad. Selline lahendus liigendab hoone visuaalselt, loob selged ja vanalinnale omased mahud. Vanast hoonest on siiski säilitatud vaid fassaad. Hoolimata sellest, et algul lubati säilitada suurem osa arhitektuuriväärtuslikust majast, on kõik, mis hoone sees, uus. Värske arhitektuurikiht on ajaloolise taha ära peidetud. Sellega on loodud illusioon, mis laseb hoonel paista väiksena, kuid tegelikult mahutab ta palju: 70 numbrituba, spaa, spordiklubi, restorani, konverentsikeskuse ja parkla.

Tartu on klassitsistliku arhitektuuri nägu. See mõtteviis kumab läbi nõukogudeaegsest arhitektuurist, aga ka nüüdisaegsemastki. Ülikool on linna arhitektuurilisele ilmele vajutanud tugeva pitseri. Ülikooli tänava linnaehituslikke auke on viimasel ajal lapitud veel kahe uushoonega: tänava Vanemuise teatri poolses otsas SEB mustast tellisest hoonega (arhitekt Emil Urbel)4 ja selle kõrval tema kaksikvennaga, LHV valgest tellisest majaga (arhitekt Uko Künnap). Mõlemad on Tartu klassitsismi tõlgendanud n-ö sambavabalt ja mänginud hoopiski akende täpse rütmiga. Klassitsistlikus arhitektuuris on olulised proportsioonid ja matemaatiliselt väljaarvutatud kordused – see põhimõte on valge ja musta pangamaja puhul võetud fassaadi liigendamise aluseks. Samasugust võtet kordab ka Lydia. Marsisammus asetatud aknarivi seob modernse hotellihoone klassitsistliku vanalinnaga, kuid akende suuruse muutumine korruseti ja räästaserva markeeriv fassaadi murdumine toob klassitsismi nüüdisaegse kiiksuga nüansi.

Korrastatud vanalinna ja uue luksushotelli Lydia kõrval on nüüd linnaruumiliseks küsimärgiks räämas ja pime Pirogovi plats, mis ei ole enam sellise arhitektuuri taustal väärikas keskkond. Linn on tellinud Pirogovi platsi uuendamise plaani, Pirogovi treppide ja tähetorni väljaku arhitektuurivõistlus on pooleli, loodetavasti innustab Lydia need plaanid ka teostama.

1 Mart Soidro, Neinar Seli ja Marina Kaljuranna ühistest väärtushinnangutest. – Meie Maa, 12.VII 2016.

2 Veronika Valk, Lähteülesanne määrab. – Sirp, 14. VIII 2014.

3 Lea Stoh, Ülikooli 14 juhtum. – Sirp, 16. I 2015.

4 Loe lisaks Ülo Peil, Üks maja: must maja Tartus. – Sirp, 9. XII 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming