Nõukogude Eesti etnograafide kohanemine ja vastupanu

INDREK JÄÄTS

 

 

Viimasel ajal võib etnoloogide (ja ka folkloristide) seas märgata kasvavat huvi oma teadusharu nõukogudeaegse käekäigu vastu, kusjuures mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Baltimaadel ja endises idablokis. Küllap on ajadistants nüüdseks piisav, et uurida seda vastuolulist ja põnevat perioodi erapooletult ja liigsete kirgedeta. Hiljuti ilmus Sirbis (22. VI) sel teemal pikk artikkel kolleeg Aimar Ventselilt, kes kogumas tuntust ka viljaka publitsistina. Seal leidub palju huvitavaid pudemeid nii Vene kui ka Eesti teadusloost, aga lugu on jäänud mõnevõrra hüplikuks. Ventsel maalib laia pintsliga ja hoogsalt. Kõigega, mida ta väidab, ei saa nõustuda ja nii mõnigi asi tahab õiendamist, sest muidu võib lugejal jääda Eesti etnograafia ajaloost vildakas pilt.

Eesti etnograafia (distsipliini nimetustest allpool) nõukogude perioodi põhjalikum uurimine on alles algamas. Seda enam tuleks esialgu hoiduda liiga ulatuslikest üldistustest. Esiteks polnud see peaaegu 50aastane ajavahemik kaugeltki ühetaoline. Lähemal vaatlusel selgub, et kõige raskem oli Eesti etnograafidele 1940ndate lõpp ja 1950ndate esimene pool. Hiljem leevenes olukord märksa ning Eesti etnograafid leidsid oma modus vivendi, mis sobis enam-vähem nii neile endile kui ka nõukogude võimule.

Eesti etnograafia oli algusest peale rahvusteadus, eeskätt eesti materjaliga tegelev teadusharu, mis läbi põimunud eesti rahvuslusega ja toetas eesti identiteeti.1 Minu arvates jäi see suuresti rahvusteaduseks ka nõukogude perioodil. Nõukogude Eesti etnograafia sündis Nõukogude režiimi ja sellega paralleelselt toiminud ning pigem rahvuslikult meelestatud eesti kodanikuühiskonna vahelises pingeväljas. Etnograafia funktsioon nõukogude võimu ja eesti kodanikuühiskonna silmis ilmselt erines ja muutus ajas. Stalini ajal võttis nõukogude võim etnograafiat üsna tõsiselt ning allutas selle energiliselt oma ideoloogilisele kontrollile. Hiljem võimu haare lõdvenes ning Eesti etnograafia libises tagasi oma vanasse rahvusteaduse sängi, teenides pigem eesti kodanikuühiskonda kui nõukogude võimu. Veidike utreerides võib väita, et Eesti etnograafia oli osake eesti kodaniku­ühiskonna kultuurilisest vastupanust nõukogude võimule.

Eesti etnograafiale kui teadusdistsipliinile pani aluse Ilmari Manninen, kes oli Tartu ülikooli etnograafia dotsent ja ERMi direktor 1920. aastail. Tema defineeris meie etnograafia peamise uurimisobjektina eesti talurahvakultuuri materiaalse osa ning laias laastus jäi see sisuliselt nõnda kuni 1990ndate alguseni. Mannineni kontseptsioon sobitus üsna hästi nõukogude etnograafia raamistikku. Ka Nõukogude Liidus oli etnograafia üks peamisi ülesandeid uurida materiaalset rahvakultuuri, selle vaimne pool jäeti põhiliselt folkloristide hooleks. Sõjaeelse ja -järgse Eesti etnograafia puhul tuleks niisiis näha ka kontinuiteeti, mitte ainult katkestust. Ma söandan väita, et Eesti etnograafia/etnoloogia ajaloo suurim katkestus leidis aset 1990. aastate algul, mil etnoloogia minetas suuresti oma rahvusteaduse rolli ja pöördus ära materiaalse kultuuri uurimise hästi sisse tallatud rajalt. Need suhteliselt äsjased muutused vajavad siiski veel põhjalikumat kaalumist, pealegi ei kuulu need antud juhul otseselt teemasse.

Järjepidevus ja katkestus väljendub ka distsipliini nimetuses. Rahvast ja rahvakultuuri uurivat teadust nimetati Eestis algusest peale etnograafiaks. (Sõja eel oli paralleelselt käibel ka eesti­keelne termin „rahvateadus“.) „Etnoloogiaks“ muudeti see alles 1990ndate algul. Samasugune muutus toimus ka Venemaal. Tõenäoliselt kodunes kreeka keelest tuletatud „etnograafia“ Eestis juba tsaariajal vene keele vahendusel. Varase Vene etnograafia mõju varasele Eesti etnograafiale on huvitav teema, mis tahab lähemat uurimist, aga meie traditsioon lähtub minu meelest siiski eeskätt Manninenist ja Soome eeskujudest.

Ventseli väide, et etnograafia on tegelikult lihtsalt „materjali kogumise meetod dokumenteerimise ja osalusvaatluse kaudu“ on antud kontekstis eksitav. Ingliskeelses maailmas üldiselt on see tõesti nii (see oli üks põhjusi, miks 1990ndate algul distsipliini nimetus muudeti), ent nii Eestis kui ka Venemaal tähistas „etnograafia“ siiski omaette teadusharu, millel ei puudunud ka analüütiline ja teoreetiline pool. Gustav Ränk valiti 1939. aastal Tartu ülikooli esimeseks etnograafia (mitte etnoloogia) (adjunkt)professoriks.

Eesti etnograafia allutati niisiis, vähemasti formaalselt, Nõukogude etnograafiale, mis oli 1940. aastateks tsentraliseeritud ja tipnes NSVL Teaduste Akadeemia Etnograafiainstituudiga Moskvas. Kõik need sõjaeelse Nõukogude etnograafia iseenesest huvitavad arengusuunad ja pinged, mida Ventsel mainib, mõjutasid sõjajärgset Eesti etnograafiat siiski vaid üsna kaudselt. Klassivõitlust tuli tõepoolest otsida ja leida, aga evolutsiooniteooria ning rahvaste lahterdamine enam ja vähem arenenuteks polnud Eesti etnograafidele kuigi aktuaalne, sest ei puudutanud nende teemaringi.2 Ülikoolis neid asju muidugi õpetati ja õpiti, aga hiljem uuriti eeskätt traditsioonilise eesti talurahvakultuuri materiaalset külge, nagu enne sõda, ning meetodidki olid suuresti samad (võrdlev ajalooline meetod, levikukaardid). Artiklitele tuli lisada marksismi-leninismi klassikute tsitaate, aga sisusse puutusid need võrdlemisi vähe. Sotsialistlikku kaasaega eriti uurida ei soovitud, sest sellega kaasnes vajadus riigi poliitikale (kollektiviseerimine, industrialiseerimine jms) kaasa kiita.3

Etnogeneesi ehk hõimude, rahvaste ja rahvuste tekkimise ja arengu uurimine oli 1940ndatel ja 1950ndatel Nõukogude etnograafias kuum teema. Võib-olla juba seetõttu, et etnograafia keskne uurimisobjekt oli rahvas ja rahvad, mitte inimene, nagu see on antropoloogias (inimeseteaduses). Nõukogude võim teatavasti tunnustas rahvuste olemasolu ja isegi soodustas seda oma poliitikaga (rahvuslike territoriaal-autonoomiate süsteem).4 Kunagi tulevikus, kommunismi ajal, pidid rahvused küll kaduma, aga sinna oli veel väga pikk tee minna. Ühtse nõukogude rahva tekkest hakati rääkima 1960ndatel, aga see oli kaugem eesmärk. Kui Ventseli viidatud Tolstov kirjutas 1940ndail, et suured rahvad tekivad väikeste rahvaste ühtesulamisel, siis pidas ta ilmselt silmas nn etnograafiliste rühmade ja hõimude liitumist rahvusteks. Sama protsess oli toimud ka Eestis, sündinud oli eesti (sotsialistlik) rahvus, ja esialgu ei seadnud Nõukogude võim selle eluõigust kuidagi küsimärgi alla. Eesti arheoloogid, keeleteadlased, folkloristid ja etnograafid Harri Moora juhtimisel olid eesti etnogeneesi uurimisel üsna edukad ja nende tulemused toetasid rahvuslikku identiteeti (me oleme siin elanud juba 5000 aastat!)

Kui Ants Viires käis naabermaadel regesid ja vankreid uurimas, siis ei olnud tema siht mitte „tootmisvahendite seostamine marksistliku pealisehitusega“, nagu võib välja lugeda Ventseli artiklist. Teda huvitasid eeskätt eesti talurahva veovahendid ning nende arenguloo selgitamiseks oli vaja tunda ka naaberalade materjali. Ta kandis edasi sõjaeelse Eesti rahvusteaduse traditsiooni, nagu seda tegid paljud teisedki Eesti NSV etnograafid. Sellel alal tegutsesid üldjuhul inimesed, kes väärtustasid rahvuslikke juuri, traditsiooni ja identiteeti. (Niisiis Harri ja Aliise Moora, mitte Harry ja Alice, nagu Ventselil.)

Ventseli sõnul kujunes etnograafia Nõukogude Eestis „suurelt osalt kabinetitööks, kus vajalik materjal tuletati tihti lavastuse kaudu“. Näidetena mainib ta Aleksei Petersoni ja Arved Lutsu etnograafilisi dokumentaalfilme. Siin on küll asjad pea peale pööratud või väga ebaõnnestunult sõnastatud. Välitöid tehti palju – ja mitte ainult Eestis, vaid ka teiste soome-ugri rahvaste juures.5 Muuseumitöötajate põhihuvi oli etnograafiliste esemete kogumine, kuid sellele lisandusid etnograafilised kirjeldused, joonised, fotod ja ka film. Esemekesksus tuli sellest, et uuriti eeskätt materiaalset kultuuri. Tollased dokfilmid on küll osaliselt lavastused või rekonstruktsioonid, sest olud ja tehnika ei võimaldanud sellist kaameraga jälgimist, nagu tänapäeval kombeks. Need põhinesid filmid hoolikal uurimistööl, olid selle kokkuvõte ja populariseerimise vahend. Need polnud mõeldud edasise uurimistöö allikaks, nagu tänapäeva välitöödel kaameraga salvestatud materjal, kuid needki filmid sisaldavad täiesti autentseid lõike omaaegsest argielust.6

Humanitaar- ja sotsiaalteaduste areng on alati olnud tihedalt seotud oma aegruumi ühiskonnaprotsessidega ning neid peegeldanud. Rahvusteadused on eestluse lahutamatu osa ja keda huvitab viimase käekäik nõukogude perioodil, see ei saa üle ega ümber ka tollaste etnograafide kohanemise ja vastupanu loost. Üldiselt kaldun arvama, et nõukogude võim mõjus Eesti etnograafiale (ja võib-olla eestlusele üldiselt) konservandina, aga, nagu öeldud, uurimine on alles algamas.

 

1 Põhjalikumalt vt Indrek Jääts, Marleen Metslaid, Eesti etnograafia ja eesti rahvuslus. – Keel ja Kirjandus 2018, nr 1-2, lk 118–136.

2 Eesti etnograafia soome-ugri suunast võib mõningaid evolutsionismi sugemeid leida, kuid sealgi domineerisid pigem sellised märksõnad nagu „hõimurahvad“, „keelesugulus“ ja „eksootika“.

3 Vt näiteks Karin Konksi, Arved Luts ja Nõukogude Eesti kaasaja dokumenteerimine Eesti Rahva Muuseumis. –Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, XLVIII. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2004, lk 13–46.

4 Vt Yuri Slezkine, The USSR as a communal apartment, or how a socialist state promoted ethnic particularism. – Slavic Review 1994, nr 53 (2), lk 414–452.

5 Soome-ugri välitöödest saab hea ülevaate raamatust: Auasi. Eesti etnoloogide jälgedes. Koost Svetlana Karm, Marleen Nõmmela, Piret Koosa. Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2008. Eestis tehti välitöid veel rohkem.

6 ERMi nõukogudeaegse filmitoodangu kohta vt Indrek Jääts, Üks pilt on parem kui tuhat sõna. Liikuv pilt on veel parem! – Sirp 30. IX 2016. Enamik tollal valminud filme on nüüd kättesaadavad DVDna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht