Nihkes ehitatud Eesti: arhitektuuri sada

Eesti väiksust ja suhtelist vaesust võib häbeneda või paljuski ettekäändeks tuua, aga tänu sellele on ehitatud ruum saanud omanäolisem.

MART KALM

Kuna raamat „100 aastat Eesti arhitektuuri“ ootab alles ilmumisjärge, tundub õige juubeli ajal huvitavam arutada, mis meil selle saja aasta jooksul ehitati tavaarengu suhtes mitteootuspäraselt, nihkes või jäi üldse ehitamata. See ei ole mõeldud rahvusliku enesehaletsusena, et küll me oleme kehvad või lollid olnud, vaid mõtteharjutusena, mis kontekstualiseerib meid üldisesse arhitektuuri arengusse. Tore on ju unistada, mis kõik meil oleks võinud veel olla.

Tavaliselt ei meeldi meile tunnistada, et Eesti on nii kuratlikult väike, et paljudel ruumilise mõõtmega ühiskonna ja majanduse ilmingutel lihtsalt ei ole jõudu siin avalduda, mastaap on tillem. Inimmaterjal pole ju iseenesest kehvem, aga kui seda on nii vähe, siis nad ei jõua paljusid asju välja mõelda ja ellu viia. Kui istud Euroopa Liidus suurtega võrdselt laua taga, siis kipud ju kujutlema, et kodus on sama suured lossid kui neil, aga võta näpust.

Teine asi, mida meile tunnistada ei meeldi, on see, et suurema osa oma sajandist oleme väga vaesed olnud. Vaesust on ka teistel olnud küll, ehkki läänenaabritel pärast sõjajärgset heaoluühiskonna ülesehitamist oluliselt vähem, rohkem on meil puudust olnud rikkusest. Vanast rahast, mis Lääne-Euroopas määrab nii palju asju, Eestis lihtsalt ei räägitagi, sest seda ei ole. Omanikule kallilt, kuid ülejäänutele silmatorkavalt odavalt kerkisid nii 1920. aastate pilpakülad, sõjajärgsed individuaalelamud kui ka sajandivahetuse põllupealsed uusarendused. Ehk on olulisem, et ehitasime need vaesuse kiuste ikkagi valmis.

Nii väiksuse kui vaesuse tõttu ilmnevad Eestis teatud hooneliigid või ehitusviisid redutseeritud kujul, ilmingud, mis suurtel maadel õitsele puhkesid, jõudsid meil ainult punguda. Kultuurilise ülekande olukorras on aga põnev jälgida, mis siis vähendamise teel alles jääb. On see ehitusmõtte maailmaparanduslik tuum või vormiefektid?

Kui Tallinna kaubamaja 1960. aastal valmis, ei kavandanud läänemaailmas enam keegi akendega kaubamaja. Kaubandusarhitektuuri uuemast arengust ei teatud midagi ja rabamiskohana oli see päris legendaarne. Filmiarhiiv 1-2843

Viisakad kodud

Protestantlikus Euroopas tõid XIX sajandil kiirelt levinud ehitusühingud ja XX sajandi alguse omavalitsuste sotsiaalehitus töövõtjad tasapisi välja ebasanitaarsetest korterioludest, kuhu spekulatiivne elamuehitus, klassikalise kapitalismi lihavamaid õisi, oli nad paisanud. XX sajandi I poole Eestis oli majaomanik oluline, elus edasi jõuda osanud tegelane, kuid tema järjest kerkinud pisikorteritega puumajad jätsid üldised korteriolud väga nadiks. Vabariigi alguse edumeelne ehituslaen näitas küll uut suunda ja pea igas linnas kerkis hüppeliselt tõusnud kvaliteediga sotsiaalmaju. Praeguseni on Võru üks väljapaistvamaid hooneid arhitekt Olev Soansi kavandatud linnamaja Karja 5 (1923). Tänapäeva mõttes tavalisi mugavusi nagu kraanivesi ja WCd väärtustavad palgasaajad, kel olid teadmised puhtast elust, kuid puudus raha ehitamiseks, said probleemi ületatud laenu võtva ehitusühingu abil. Meie esimese ehitusühingu Oma Kolle majaderead kerkisid 1920. aastate keskel Pelgulinna Kolde puiestee algusesse. See tänavajupp jäi Eestis tsiviliseeritud erandiks, saavutatud oaasiks, samal ajal kui niiviisi ehitamine oli Saksamaal ja Põhjamaades tavapraktika.

Ehitusühingud taaselustati meil 1960. aastatel elamukooperatiivide vormis. Nõukogude Liit läks inglise ja saksa XIX sajandi sotsialistide ideede juurde tagasi omakasupüüdlikult, sest kooperatiivehituse taga oli soov kaasata korterikriisi lahendamisse inimeste raha, kuna riik ei suutnud oma lubadust kõigi korteritega varustamisest täita ja seni soositud individuaalehitus oli liiga väikesemahuline. Eriprojektiga kesklinna kooperatiivelamud – kus naabrivalve toimis iseenesest, keldris saun ja garaažid, korteris kamin ja bidee, katusel pesukuivatusruum – pakkusid sootuks enam kui uuselamurajoonide tüüpelamud. Seega osutus maailma parandama mõeldud ühisehitus Eestis ka teisel ringil elitaarseks erandiks.

Heaoluühiskondade aluseks olev iga kodaniku korralik kodu on sündinud tänu toetustele. Ehkki subsideeritud eluasemepoliitika ei tööta neoliberaalses maailmas enam endistviisi, eristab Eestis kultiveeritud põlgus eluasemetoetuste vastu meid põhimõtteliselt jõukamast Euroopast, mille hulka me pürime. Kui Lääne-Euroopas on avaliku raha toel ehitatu olnud arendaja projektidest tavaliselt kvaliteetsem, nii uute arhitektuursete ideedega eksperimenteerimise kui ka linnaehituslike vigade parandamise koht, siis meil Tallinnas on Keskerakonna sotsiaalehitus olnud ambitsioonitu ega suuda konkureerida eraehitusega. Erandiks on vaid sajandi algul linnavalitsuse ja arendaja Tiit Nurk­liku partnerluses kerkinud Emil Urbeli kavandatud Aaviku rajoon Kakumäel. Üldpilt on nukker isegi olukorras, kus arendajad on minetanud eelmise kümnendi uljuse ja tellivad arhitektidelt enam kui rahulikke, lausa vanaajatsevaid elamuid. 1930. aastate hõnguline on ju lausa müügiargument. Ka minister Urve Palo väikelinnadesse uute elamute rajamise mõte on kipakas, sest seal oleks pigem mõtet elukvaliteedi languse pidurdamiseks korda teha keni vanu maju. Üldse üllatab, et meie sotsid ei käi oma suurkuju Mihkel Martna jälgedes ja on nii leiged eluasemepoliitika küsimustes.

Pärast sõda USAs Levittownidega alguse saanud tööstuslikult toodetud peremajadest eeslinnad tõid kogu läänemaailmas kaasa valglinnastumise, mida peetakse sama suureks umbteeks kui idabloki ehitatud paneelmagalad. Ehkki täiesti käsitsi ehitatud, olid Eestis sõjajärgsed individuaalelamud oluline samm edasi Eesti ajast, sest kerkisid, küll range kontrolli tõttu, professionaalselt arhitekti ainu- või tüüpprojekti järgi. Kolhoosiesimehed rääkisid palju Leedu eeskujul eramutehase ehitamisest, aga valmis sai Pärnus majatehas Matek alles KEKi süsteemi lagunemise ajaks ja toodab seniajani rohkem välisturule. Koomiline oli ka majatootjate püüd Soome eeskujul paneelid elementideks ümber nimetada, mis pole aga juurdunud. 1990. aastatel ründasid meie eramuturgu Põhjamaade tootjad, kuid nende kataloogimajade veebilehtedel põhiplaane vaadates läheb kulm ikka kortsu. Pigem on Eesti eripära, et õige majatehase puudumisel on säilinud arhitektilt majatellimise komme, mis vanas Euroopas on väga eksklusiivseks kahanenud. See, et meie edukad külastavad arhitekti vaat et sagedamini kui rätsepat, on üsna eriline. Kui 2010. aasta Veneetsia biennaali Eesti ekspositsioon koosneski villaehitusest, siis arhitektide rind paisus uhkusest, kuid oli ka neid, kes kahtlesid, kas see on korrektne eneserepresentatsioon Euroopa ühele kehvemate korterioludega maale.

Kuna kodudest sai räägitud läbi sotsiaalajaloo prisma, siis on paslik mainida ka vähest töölisliikumist. Tõnismäel asuv Eesti ajal vaevaliselt kerkinud Johannes Pikkovi Töölisvõimla pole niivõrd väljapaistev arhitektuuriteos kuivõrd põnev eksoot oma tellimustüübi poolest. Hoogsalt ehitanud Riia või Helsingi töölisspordiühingute ja ametiühingutega see võrdlust välja ei kannata. Meie elu keskpunkt oli maal ja seal kerkis kõike, algul rahvamaju, aga pärast ujulaid, palmimaju ja mida veel. Tõsi, et Nõukogude ajal ju ametiühingud ehitasid, kas või Kungla hotelli, mille asemel nüüd Hilton, või Mändjala kämpingu, aga see oli lihtsalt riigi raha ühest taskust teise tõstmine.

Kaubanduse eripärad

Esimest passaaži plaaniti Tallinna juba tsaariaja lõpul 1912. aastal, kui vanalinnas meeletu mastaabiga uusarendus pidi Väike-Karja tänavalt murdma läbi Viru tänavale. Tegelikult realiseerus sellest kuni XX sajandi keskpaigani populaarsest ärihoone liigist meil ainult jupp ümber Eugen Habermanni kavandatud Urla maja siseõue Pärnu mnt 6 (1933). Nõus, et see maja alla ja siseõue vupsav poerida pole päris passaaž, aga vähemalt midagi sinnapoole. Veel oma ülikooliajast 1980. aastate algul mäletan Tartus Ülejõel Arnold Matteuse sõjaeelset kaarduva sissepääsuga passaaži, kuid need poeread ei moodustanud sisetänavat, mistõttu oli see rohkem turu kui passaaži moodi. Vaadates tänapäeval muutunud kauplemisviiside tõttu kõikjal Euroopas ja Ladina-Ameerikas tühjaks jäävaid passaaže, siis nii kurb polegi.

Enne sõda ei kerkinud Eestisse ühtegi kaubamaja ja Nõukogude ajal oli Riia vanalinnas asunud endine sõjaväe majandusühisuse kaubamaja (1938) tähtis lähim sihtkoht. Enamik ihales seda lihtsalt ostukohana, aga majas avaldus ka Riia Tallinnast palju võimsam suurlinlik olek. Kui venelaste projekteeritud Tallinna kaubamaja 1960. aastal valmis, siis läänemaailmas ei kavandanud enam keegi akendega kaubamaja. Toona ei teadnud me ameerika kaubandusarhitektuuri uuemast arengust midagi ja rabamiskohana oli kaubamaja päris legendaarne. Kui Tallinna 1990ndatel kerkis Peep Jänese projekti järgi Stockmann, siis oli see pigem ebatavaline, sest klassikaliste kaubamajade aeg oli ümber saamas. Julm ärimaailm ongi nüüd sundinud Stockmanni end seest kaubanduskeskuse moodi ümber kohandama.

Rannahotell – moodne sisu või vorm?

Olev Siinmaa ja Anton Soansi projekteeritud Pärnu Rannahotelli (1935-37) oleme harjunud pidama eesti funktsionalismi lipulaevaks ja arhitektuurselt oli see hoone igati ajakohane. Kuid kuurortide kohustuslik grand hôtel oli pigem XIX sajandi jõudeelu klassika, üldiselt oli nende aeg läbi saamas. Kümnendi kuulsaimad supelrajatised, Erich Mendelsohni De La Warr Pavillion Bexhillis ja Arne Jacobseni ehitised Klampenborgis, nn Kopenhaageni Pirital, osutavad kiiremale elutempole ja parematele transpordiühendustele, mis võimaldas supellinna minna üheks päevaks. Pärnu tegeles oma ühendustega järjekindlalt, 1920. aastate lõpus saavutati Tallinna otserong, varsti tuli uhke taanlaste kavandatud nelja kaarega sild (hävis sõjas) ja kümnendi lõpus oligi rong juba hädas, et ei suuda bussiga konkureerida. Rannahotelli elulaadist veel nii palju, et maja all olid garaažid koos autojuhtide tubadega, kus ka pesemisvõimalused.

Võib küll öelda, et eestlased jõudsid randa hilja, ent sõdadevahelises Eestis käidi seal mõnuga.

Arvestades, et pärast Peterburi turu ärakukkumist pidid majutuse hinnad väga all olema – mõelge, kui palju leidus siis veel puitpitsilisi suvilaid NarvaJõesuus –, muutus puhkus suvituslinnas hüppeliselt jõukohaseks paljudele. Pigem oli probleem, et puhkust said siis veel ainult vähesed töölkäijad. Eesti supelkultuuri eripäraks kujunesid hoopis lihtsad puidust rannahooned. Kuna lauatud kerghoonete puhul oli lihtne lintakent viljelda, nägid need väga moodsad välja ehk siis tervisliku elulaadi ajakohast sisu saatis efektne vorm. Neist on säilinud ainult vanadekoduks ümber ehitatud Rakvere tiikideäärne supelhoone, kuid päris kenad asusid Viljandis, Narva-Jõesuus, Kuressaares, Aegviidus jm, osutades, kuidas rannamõnud, päevitamine ja ujumine levisid jõudsalt.

Kultuuriinstitutsioonide pikk tee katuse alla

Ebatavaliselt pika liu said Eestis, õigemini kogu Nõukogude Liidus, kinohooned. Läänemaailmas kerkis neid sõjajärgses taastamises veel üksikuid, aga üldiselt oli pilditeatreid sõjaeelsest ajast rohkem kui vaja, sest algul televiisor ja hiljem video naelutasid inimesed koju. Kui väga kõrge arhitektuurilise kvaliteediga 1955. aastal valminud vanalinna stalinistlik Sõprus mahub veel taastamistööde alla, siis järgnenud modernistlikud Tõnismäe Kosmos, kõik need Raul-Levroit Kivi Tartu Ekraani projekti kordavad kinod Viljandis (lammutatud), Pääskülas, Ahtmes jm Lätini välja, Pärnu Mai ja Rakvere kino räägivad rohkem nõukogude elu eripärast. Võib-olla ehitati kinosid nii pikalt, kuna tegu oli täiesti kontrollitud, usaldusväärse kunsti­liigiga. Teatreid, kus näitleja saab pausi või sõnarõhuga mõtte vägagi vastaliseks muuta, ei võinud samavõrra usaldada. Kerkisid ju nõukogudeaegsed teatrihooned Tartu Vanemuine, Pärnu teater ja Viljandi Ugala uskumatult vaevaliselt. Seda pole vist eraldi uuritud, aga tundub, et Eesti NSV juhtkonnal oli kultuuriehitistega tõsisem probleem, mis ei johtunud mitte ainult liidu­vabariigi väiksusest. ERMi ehitusmõttel kärpis kohe tiivad Tartu suletud linna staatus, Kadrioru lossis paiknenud Eesti Kunstimuuseumil võimaldati küll rajada filiaale (tarbekunsti ait, Adamson-Eric jne), kuid uut maja peeti liiga paljuks. Arvestades, et nõukogude võim oli ehitanud uue Estonia enda kohta vägagi suurejooneliselt, oli uut ooperiteatrit palju tahta olukorras, kus muuseumid ja raamatukogud veel ehitamata. Lõpuks uue Eesti künnisel talgute abil valmis saanud Rahvusraamatukogu esimene arhitektuurivõistlus oli toimunud juba Stalini ajal.

Kunstimuuseum ja rahvusmuuseum on rahvuse konstrueerimise verstapostidena oma olemuselt XIX sajandi institutsioonid ja paljud Euroopa rahvad need ka siis ehitasid. Eestlased hakkasid mõtet heietama XX sajandi alguses ja hooned said valmis XXI sajandi alguses. Osa rahvusvahelisest tähelepanust ERMi uuele majale johtub eksootikast, et sellisele sisule pole kesta enam ammu keegi ehitanud. On see maa väiksuse või vaesuse või mõlema pärast? Julgen välja öelda, et minu esimene pettumus uues Eesti Vabariigis oli siis, kui sai selgeks, et isamaalistele poliitikutele, kes olid Jakob Hurda järgi rääkinud vaimult suureks saamisest, ei olnud kunstimuuseum osa sellest ja ehitus ei tundunud pakiline. Kumu valmimine venis sedavõrd, et peaaegu kohe tekkis sellele kui kivistunud institutsioonile vastanduv järgmise ringi muuseum – Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.

Tundub, et arhitektid on ikka naksakad olnud, palju vaevalisemalt on sündinud ühiskonnas koostööd nõudev ehitusülesannete formuleerimine. Moodne vorm on lihtne, võrreldes ehitiste maailma parandava sisuga. Kui meil oleks kõik ehitatud nii nagu mujal, ükskõik kuidas me seda määratlematut muud kohta ette kujutame, oleks ju ebahuvitav. Kindlasti pole väiksus ja vaesus ainumääravad teistsuguseks kujunemisel ja leida võib veel palju muid tegureid. Olulisem on, et oleme omamoodi tegemise läbi andnud oma rikastava panuse maailma mitmekesisusse.

Sotsiaalehitus on Tallinnas olnud ambitsioonitu ega suuda konkureerida eraehitusega, erandiks vaid sajandi algul linnavalitsuse ja arendaja Tiit Nurkliku partnerluses kerkinud Emil Urbeli kavandatud Aaviku rajoon Kakumäel (2003).

Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Ebatavaliselt pika liu said Eestis kinohooned. Modernistlikud Raul-Levroit Kivi Tartu Ekraani projekti kordavad kinod (pildil Ahtmes) räägivad nõukogude elu eripärast. Filmiarhiiv 0-43479

Eestile iseloomuliku vähese töölisliikumise tõttu pole Tallinnas Tõnismäel asuv vaevaliselt kerkinud Johannes Pikkovi Töölisvõimla niivõrd väljapaistev arhitektuuriteos kuivõrd põnev eksoot oma tellimustüübi poolest. T. Kohv (1966) Maja, end Töölisvõimla, muinsuskaitseameti ajaloo fotokogu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming