Muuseum – museion, muusade tempel Raadile

Fredi-Armand Tomps, arhitekt

„Muuseum” tuleneb kreekakeelsest sõnast „museion”, mis tähendab sisult muusade asupaika. Esimesed museion’id rajatigi Kreekas kaunite kunstide jumalannade auks. Hooned olid erakordselt piduliku arhitektuuriga ja seal toimusid näitused, kunstnike kogunemised ning kohtumised rahvaga. Kõik see sai alguse ligemale 2500 aastat tagasi Ateenas, kus oli valitsejaks üks antiikaja kuulsamaid poliitikuid Perikles (495–429 eKr). Tema valitsemise ajal likvideeriti Ateena linnriigis sugukondliku aristokraatia eelisõigused. Perikles koondas oma lähikonda riigi silmapaistvad kultuuritegelased, kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid (Sophokles, Herodotos jt), aga ka arhitektid ja skulptorid (Kallikrates, Itkinos, Pheidias jt), kellega koos otsustati riigile tähtsaid arendusküsimusi. Arhitektid Kallikrates ja Itkinos ning skulptor Pheidias olid need, kes realiseerisid Periklese idee rajada pärslaste hävitatud Ateena akropoli varemetele kõikidele kaunitele kunstidele pühendatud templid kreeka tarkusejumalanna Athena auks. Neid, ligemale 2500. aastat tagasi rajatud rikkaliku arhitektuuriga ehitisi (Parthenon, Erechtheion, Nike tempel ja propüleed) võime näha konserveerituna ka tänapäeval erakordse rahvusvahelise tähtsusega Akropoli muuseumina. Muusadele pühendatud templite valmides hakati sinna koguma kujutava kunsti haruldusi, väärtusliku sõnakunsti teoseid ja arheoloogilisi leide. Rahvuslik ajalooline kultuurivara oli avatud kõigile ja see varandus pälvis erilise tähelepanu. Siinjuures ei saa märkimata jätta veel ühte Periklese ajal Ateena akropoli templite rajamisega seotud ajaloolist sündmust: hoonestuskompleksi kavandanud ja ehitamist juhendanud senised ehitusmeistrid Kallikrates ja Itkinos hakkasid esmakordselt ajaloos kandma auväärset ametinimetust – arhitekt. Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast „architectura”, mille eestikeelne vaste on „ehituskunst”. Seega arhitekt on oma töö iseloomu järgi ehituskunstnik ja arhitektuur kaunite kunstide lahutamatu osa. Me kõik tarbime seda iga päev, elame selle keskel, oleme sellega otseses kontaktis. Antiik-Kreekas peeti arhitekti loomingut jumalikuks, taevase käe pikenduseks maa peal. Arhitekti vastutus oma loomingu eest on erakordselt suur ka tänapäeval. Arhitektuur on eluline nähtus, mis puudutab kõiki. Seetõttu põhjustab eriti uudne looming eriarvamusi – see on loomulik ja paratamatu: üheksa korda mõõda ja siis alles otsusta!

Nii on sündinud ka Eesti Rahva Muuseumi projektidega. Seda kindlasti seetõttu, et tegemist on eestlastele erakordselt südamelähedase, võib öelda, et omalaadse monumendi rajamisega rahvuse ajaloole – esivanemate ainuomasele loomingule.

Muuseum tänapäeva mõistes ei ole loomulikult enam see, mis ta oli antiikaja Kreekas. Süstematiseeritud ja kirjeldustega muuseumikogud hakkasid Euroopas tekkima alles XV sajandil, esialgu erakogudena. Esimene riiklik muuseum Euroopas avati Inglismaal – Briti muuseum 1753. aastal. Järgmine loodi alles 40 aasta pärast Prantsusmaal Louvre’is. 1802. aastal avas uksed Ungari rahvusmuuseum. Nii saigi alguse kesksete rahvusmuuseumide rajamine, hiljem lisandusid neile kohamuuseumid, erialamuuseumid ja memoriaalmuuseumid. Muuseumist sai riiklikult tähtis institutsioon ja rahvusliku kultuuri lahutamatu osa ning seda rolli on nad tänapäevani edukalt täitnud – ja mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas.

Ka Eestis tekkisid esimesed museaalsed kogud XVIII sajandil end kultuurile pühendanud eraisikute initsiatiivil. Neist nimekamad olid J. Burchart, K. W. Liphart, A. W. Hupel ja E. P. Körber. Johannes Burchart (1776–1838), Tallinna raeapteegi omanik, asutas 1802. aastal apteegi ruumides Eesti esimese kultuurilooliste esemete kogu, mida ta nimetas „Mon Faible” („Minu nõrkus”). Siia juhuslikult säilinud ajaloolised tarbeesemed, dokumendid ja kirjutised pälvisid seniolematu tähelepanu. Vanavara kogumisega kaasnes rahvusliku omapära avastamine, mis omakorda viis kohaliku ajaloo põhjalikuma uurimiseni. Esialgu pöördus ärksamate kogujate tähelepanu kujutavale kunstile – maalile ja skulptuurile. Peaaegu igasse mõisa ja mõisniku linnamajja siginesid perekondlikud kogud, mis täienesid põlvest-põlve ning mõnedki neist saavutasid lausa rahvusvahelise kuulsuse. Eesti alal oli üks selliseid Raadi mõisa kunstikogu, mis vääris tähelepanu kogu Põhja-Euroopa kultuurielus.

Raadi ajalugu

Vanimad kirjalikud andmed Raadi mõisa kohta pärinevad XVI sajandi keskpaigast. Kuni 1584. aastani kuulus mõis Tartu linnale, hiljem Poola vallutusalas oli Raadi Poola kuninga majandusmõis. Aastatel 1751–1919 kuulus mõis perekond Liphartile. Eesti Vabariigi valitsus võõrandas mõisa 1922. aastal koos kõigi hoonete ja maaga (518,4 hektarit). Raadist kujunes riigi kõige kõrgemal omaaegsel tasemel põlumajanduse arenduskeskus ja õpibaas. Mõisa peahoone aga, mille rajamisaeg ulatub XVIII sajandisse, eraldati kohe pärast hoone võõrandamist Eesti Rahva Muuseumile.

Muuseumi tegelikuks asutamisajaks peetakse 1909. aastat, sellega tähistati selle aja ühe nimekama eesti kultuuritegelase Jakob Hurda (1839–1907) mälestust. Kuigi Raadi asub Tartu linna äärel, kujunes koht juba XIX sajandi alguses tartlastele oluliseks külastuspaigaks, selleks andsid põhjuse ka lähedusse rajatud kalmistud. Raadi kalmistud on kahtlemata Eesti tähtsaimad, sinna on maetud üle 40 ajaloolise isiku-suurkuju. Mõisa ajalooline hoonestus, stiilne park (10 ha) ja järv (3,5 ha) ning mõisa peahoones eksponeeritud eriti väärtuslik kunstikogu (maalid, skulptuurid, mööbel) ja 30 000 köitega raamatukogu – seda kõike arvesse  võttes oli Raadi kahtlemata parim koht Eesti Rahva Muuseumi asutamiseks ja arendamiseks. Muuseum tegutses Raadil 20 aastat. 1944. aastal lahingutes Tartu pärast hävis mõisa peahoone ja ka muud rajatised. Muuseumile tähendas see uut algust äärmiselt keerulistes nõukogude tingimustes, kus rahvusliku rõhutamine võrdus surmapatuga. Kuigi Eesti Rahva Muuseumist sai oluliselt neutraalsema nimetusega Etnograafiamuuseum, jäi asutuse sisuliseks tegevuseks rahvusliku kultuurivara kogumine, talletamine ja tutvustamine. See oli erakordselt vastutusrikas ülesanne, mille täitmine nõudis igaühelt peale erialaste teadmiste ka isiklikku vaprust ja osavalt varjatud suurt rahvuslikku iseteadvust. Muuseumi tööd juhtis neil aastail erakordse printsipiaalsusega tuntud museoloog Aleksei Peterson – kokku 34 aastat. Oma tööd tegi ta kindlas usus veendumusega, et tuleb veel aeg, kui muuseum pöördub tagasi oma sünnikohta Raadile.

Pimeda tunneli lõpus kumas valgus

Võimalus esimeseks konkreetseks sammuks Raadi poole avanes 1979. aastal. Töötasin sel ajal Vabariiklikus Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonis ja kavandasin töid ka Poola restauraatoritele, kes olid tulnud Eestisse ehitustöödele seoses 1980. aastal Tallinnas toimuva olümpiamängude purjeregatiga. Regati egiidi all õnnestus meil rakendada poola ehitajad tööle ka mõnedel Tartu objektidel, kuhu oma ehitajaid ei jätkunud. Kaalusime koos muuseumi direktori Aleksei Petersoniga Raadi mõisa peahoone taastamist. Mõisa territoorium ja hooned olid Nõukogude lennuväe kaugpommitajate üksuse valduses ja valitses üldine arvamus, et lennuväe käest Raadit kätte ei saa – see oli sõjalise tähtsusega objekt. 1979. aastal sai 70 aastat muuseumi asutamisest. Seda arvestades läksin Tartu linna täitevkomiteesse ettepanekuga taotleda Raadi mõisa vabastamist sõjaväe käest. Kohtusin komitee esimehe asetäitja Jüri Venega – erakordselt suurepärane inimene, kellega külastasime ka lennuväe staapi. Staabis võttis meid vastu üks kõrgem ohvitser, kes ilmselt tegeles väeosa majandusküsimustega. Vastu ootusi meie ettepanek teda eriti ei üllatanud ja kui lisasime veel, et tahame taastada Eestile tähtsa lossi, mille sakslased sõja ajal hävitasid, järgnes sõjamehe mõistev peanoogutus. Ohvitser lahkus korraks kabinetist, ilmselt ülemusega nõu pidama. Tagasi tulnud, teatas ta meile kohe ka Raadi vabastamise võimalusest tingimusel, et neile ehitatakse soovitud kohale kolm plekist kaarhalli, kuhu nad saavad üle kolida. Esialgu oligi kõik. Soovisime siiski veel nende valdustega Raadil tutvuda, et saada ülevaade Raadi seisundist. Ka sellega nõustuti. Meile anti kaasa vastavate volitustega ohvitser, kes tutvustas Raadi hooneid ja territooriumi. Sõjalist varustust me Raadil eriti ei näinudki, või ei näidatud seda, küll aga hoiti mõisa keldrites suurel hulgal hapendatud kapsa- ja kurgitünne. Leidsime, et kolm kaarhalli on liiga kõrge hind ja pakkusime kahte. Lõpuks nii jäigi.

Seni aastakümneid tuha all püsinud tuli näitas esmakordselt värelevat leeki, mis jäi püsima isegi Tallinna olümpiamängude purjeregati tuultes. Valmima pidid mitmed pealinna suurehitised nagu Pirita purjespordikeskus, Pirita tee laiendus, Olümpia hotell, linnahall, plaanis oli vanalinna üleüldine kosmeetiline värskendamine ja veel palju muid olulisi ehitisi. Raadi mõisa restaureerimine ja Eesti Rahva Muuseumi taastamine jäi erakordse visadusega ootama oma aega. Ja see aeg tuli.

Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse koosseisust eraldunud Kultuurimälestiste Projekteerimise Instituut sai austava ülesande alustada Raadi mõisakompleksi uurimis- ja projekteerimistööde ettevalmistusega. Tegemist oli kultuuriväärtusliku alaga, kuhu kuulus liigirikas, kuid räsitud park, järv ja kümmekond avariiseisundis või varemetes ajaloolist ehitist. Kogu kavandatud tööülesanne oli kahtlemata oma mahult suurim, mis restaureerimisülesandena ette võeti. Raadil alanud tegevus käis põhiliselt Riikliku Ehituskomitee ja Tartu täitevkomitee allasutuste ning Tartu Etnograafiamuuseumi ühisel initsiatiivil. Ettevõetavate tööde eesmärgiks seati:
 
1.Teostada mõisa rajatiste arhiivne ja väliuurimine ning anda kultuurilooliste ja materiaalsete väärtuste hinnang.
2.Restaureerida Raadi mõisa peahoone ja kohandada vastavaks muuseumi vajadustele.
3.Näha ette uute ehitusosade rajamise võimalus vastavalt muuseumi vajadustele.
4.Koostada muuseumi ehitusliku osa projektlahendus nii, et see võimaldab muuseumi etapilist ehitamist.

Muuseumi hoonestuse, haljastuse ja tehniliste võrkude projekteerimine tehti ülesandeks Kultuurimälestiste Riiklikule Projekteerimise Instituudile ja ehitamise ettepanek Poola ehitusfirmadele Budimex ja PKZ.

Oma tööülesannete tõttu ajaloolise arhitektuuri kaitsel Eestis kuulusin ka liidulise kultuuriministeeriumi kultuurivarade kaitse nõukogusse, kus mul õnnestus saada toetus Raadi mõisa restaureerimiseks Poola restauraatorite abiga. Sellega kaasnes ühtlasi rahalise limiidi ning materjalide fondi eraldamine viie miljoni rubla ulatuses. Pidime poola restauraatoritele kindlustama Raadil töö vähemalt kaheks-kolmeks aastaks, kuni Leningradis jõutakse neile järgmine töö ette valmistada. Ettevalmistustööd muuseumi ehitamiseks kulgesid küll mitu aastat, kuid siiski vääramatult kavandatud suunal. Projekteerimistööd käisid ja sõjavägi valmistus kolimiseks. Selleks et kindlustada muuseumi ehitusele riiklik tugi ehk finantseerimine ja ehitusmaterjalide eraldamine, toimus 28. märtsil 1986. aastal Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitja Indrek Toome juures otsustav nõupidamine. Sellest võtsid osa peale MNi liikmete veel esindajad Ehituskomiteest, Plaanikomiteest, Kultuuriministeeriumist, Ehituspangast, Tartu Täitevkomiteest, projekteerimisfirmast KRPI, Etnograafiamuuseumist ja Raadil paiknevast sõjaväeosast. Kohal olid kõigi nimetatud asutuste vastutavad esindajad, kes said ka konkreetse ülesande seoses Raadile kavandatud töödega.

Arvesse võttes objekti erakordset tähtsust, koostati projekt märkimisväärse põhjalikkusega, alates lahenduse tehnilis-majanduslikest kaalutlustest ja lõpetades tähtsamate ruumide sisekujundusega. Kogu muuseumikompleksi väljaehitamise maksumuseks hinnati 6,03 miljonit rubla. Hoonestus koosnes seitsmest korpusest. Need pidid moodustama ühtse omavahel seotud terviku ja võimaldama ühtlasi korpuste iseseisva väljaehitamise ja samuti ka sõltumatu ekspluateerimise. Projekteeritud korpustesse võis moodustada muuseumi minimaalvariandi, optimaalvariandi ja ka laiendatud variandi. Kõikides nimetatud variantides moodustas mõisa peahoone muuseumi põhikorpuse „A”. Ehitustöid alustati välistrassidest: veevarustus, kanalisatsioon, elektrivarustus. Raadi tuli ühendada Tartu linna tehniliste võrkudega. Nimetatud tööd olid juba lõpusirgel, kui ootamatult lõhkes „pomm”.

Raadi järjekordne pommitamine

Lõhkes erimeelsuste pomm. 1992. aastal vabastati kohalt etnograafiamuuseumi kauaaegne direktor ja tunnustatud museoloog Aleksei Peterson ja asendati ajaloolase Tõnis Lukasega. Muudatus toimus ka kultuuriministeeriumis, kus senine ministri asetäitja Jaak Viller asendus Ilmar Mossiga. Mõlemale nimetatule ei meeldinud, et Eesti Rahva Muuseumi taasloomist ajab Ehituskomitee ja Tartu linn, mitte aga Kultuuriministeerium. Oli aeg viia asjaajamised õigemasse asutusse, sest muuseumid kuulusid Kultuuriministeeriumi kompetentsi ja raha muuseumi rajamiseks oli riiklikus plaanis broneeritud. Sain kutse ilmuda Ilmar Mossi juurde Raadiga seotud nõupidamisele. Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsiooni juhatajana olin seotud Raadi uurimis-projekteerimistööde tellimisega ja finantseerimise korraldaja. Ministeeriumis selgus aga uute administraatorite ootamatu idee – katkestada Eesti Rahva Muuseumi rajamine Raadile ja paigutada uus muuseumihoone Tartu vanalinna Veski ja Liivi tänava kvartalisse. Miks?!

Küsimusi esitada on alati lihtne ja tagantjärele tark olla veelgi lihtsam. Ilmselt leiame soravaid õigustusi kaotsiläinud ajale ja tehtud asjatutele kulutustele, kuid raske on maha salata tõsiasja, et tänavu tähistame tühjaläinud töö ja aja kahekümnendat aastapäeva.

Miks hülgas Etnograafiamuuseum 1992. aastal Raadi mõisa hoonestuse taastamisprojekti ja loobus ideest viia Eesti Rahva Muuseum tema sünnikohta tagasi? Veenvaid põhjendusi ei esitatud. Miks asuti otsima muuseumile uut ehitusplatsi Tartu vanalinna südames ja katkestati Raadil alanud ehitustööd, vaatamata juba tehtud kulutustele? Uues kohas oli väike krunt ja puudus arenguperspektiiv. Miks loobuti muuseumikompleksi järkjärgulise väljaehitamise võimalusest, mis oli varem ja oleks ka praegu ehituslikult suupärane? Suur tükk ajab teadagi suu lõhki. Miks muuseumi hoonele tema uues valitud kohas Veski ja Liivi tänava kvartalis korraldatud konkurss ei andnud loodetud tulemusi ja valitud idee muuseumi rajamiseks luhtus? Millistel kaalutlustel valiti järjekordsel ERMi projektikonkursil Raadil parimaks lahenduseks 70 meetrit laiaks ja 400 meetrit pikaks venitatud ehitus, mille otstarbekus ja ökonoomsus on kaheldav? Miks peaks Eesti Rahva Muuseumi hoone oma arhitektuurilise lahendusega väljendama Nõukogude lennuväe kaugpommitajate õhkutõusmise trampliini (sarnasus on ilmne), mis on projekteeritud olemasoleva stardiraja pikenduseks?

Eesti rahvas ootab endiselt kannatlikult

Kaua veel? Kindlasti tuleb jätkata, kuid muuseumi tegeliku rajamise nimel – sõnadelt tegudele. Üks reaalne võimalus selles suunas liikumiseks on kindlasti järjepidevuse tee: tuleb jätkata sealt, kus muuseumi tegelik rajamine katkes. Tuleb põhjalikult analüüsida seni toimunut, selleks et jõuda õigete otsusteni. Praegu näib, et muuseumi ehitamiseks reaalset lahendust meil käepärast ei olegi.

On siiski üks unustada püütud võimalus: mingem tagasi ajaloolisele Raadile, sinna, kus tartlased kunagi nautisid stiilseid mõisahooneid, kaunilt sisustatud ruume, korrashoitud parki ja järve, ja võtame arhiivist kunagi koostatud projekti, teeme selles tänapäevaselt vajalikud täiendused ja alustame ehitamist täpselt sealt, kus see 1992. aastal katkes. Kui muuseumi sisu on ajalugu, siis sobib ka vormiks ajalugu. Seetõttu ongi ajalugu eksponeerivad muuseumid enamasti kõik ajaloolistes hoonetes. Meenutagem sõjas hävinud ja muuseumiks taastatud Hermanni linnust Narvas või Niguliste kirikut vana kunsti muuseumina Tallinnas. Aga ka meie kõige uuemad muuseumid tuginevad ajaloolisele taustale, näiteks suurepärane maanteemuuseum ja Varbuse postijaam Lõuna-Eestis ning meie kõige uuem – meremuuseum lennusadamas Tallinnas. Samal moel võime saada tagasi ka hävinud Raadi tema kunagises ilus. Praegu on selleks veel võimalus olemas. Lisaks erakordselt tähtsale museaalsele sisule võiks Raadi mõis koos selle juurde kuuluva restaureeritud pargi ja järvega olla väärikas mälestusmärk ligemale poolesajale Eesti ajaloos üldtuntud suurkujule, kultuuri- ja riigitegelasele, kes puhkavad Raadi kalmistutel: O. W. Masing, F. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, A. Weizenberg, J. Koort, A. Kitzberg, J. Kuperjanov, J. Hurt (Hurt oli muuseumi asutamise peamine initsiaator) jpt.

Raadi on Eestimaale tähtis ajalooline paik ja Eesti Rahva Muuseumi taasrajamine Raadile on ainuõige. Selles ei tohi enam küll kahelda. On vaja otsustada ja ehitada – mente et manu!

Loe ka 18.V Sirbis ilmunud Martti Preemi artiklit „Miks ikkagi on ERMi hoone siiani ehitamata?”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming