Muinsusaasta kaante vahel

Oliver Orro

Muinsuskaitse aastaraamat 2012. Koostajad-toimetajad Mari Loit ja Kais Matteus. Muinsuskaitseamet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakond. 129 lk. Muinsuskaitse aastaraamat on järjekindlalt ilmunud 2004. aastast ning kujunenud pärandihoiu ja restaureerimise valdkonna üheks kõige lugupeetavamaks ning esinduslikumaks sariväljaandeks. Alati kajastatakse ennekõike läinud aasta töid ja sündmusi, seega ilmus sel aastal siis aastaraamat 2012. aastal tehtu-toimunu kohta. Seda laadi kirjutiste kõrval on aga igas aastaraamatus ka üldisemaid, mõnd laiemat teemat käsitlevaid artikleid. Raamatu tugevus on alati olnud pildi ja teksti hea tasakaal, autoritele antakse võimalus oma kirjutisi ka kvaliteetselt illustreerida, mida paljud akadeemilisemad väljaanded ei paku, ent mis visuaaliast kirjutades on väga oluline. Raamatu avab muinsuskaitseameti peadirektori juhtkirja järel tavaliselt pikem kirjutis aasta tähtsündmusest (eelmise aasta puhul on erandina küll kõige ette tõstetud planeeringute rubriik märkimaks planeeringute tähtsust muinsuskaitses). 2012. aastal on „staarmälestiseks” mõistagi avariiolukorrast päästetud ja meremuuseumi ekspositsioonihoonena uue sisu saanud Tallinna vesilennukite angaarid. Objekti ajaloost annab ülevaade Artur Ümar, selle restaureerimisest professor Karl Õiger.

Seejärel kajastatakse ehitismälestisi. Enamikul juhtudest on siin tegemist pikemat aega töös olnud objektidega, mille restaureerimistööde valmimine rõõmustas eelmisel aastal kogu muinsusüldsust: Kõue-Triigi mõis, Vilsandi päästepaadikuur, Viljandi stalinistlik kultuurimaja jt. Tähelepanu pälvib ka Voltveti uhke härrastemaja, millele XX sajandil peale ehitatud ning kauni klassitsistliku ehitise proportsioone moonutav kolmas korrus õnnestus restaureerimistööde käigus täielikult lammutada. See on küllalt harukordne juhus, sest tavaliselt ei saa sellistest juurdeehitustest enam kunagi lahti. Rubriiki „no lõpuks ometi” ehk „aega läks, aga asja sai” kuulub kaks Tartu teemat, nimelt kaua pooles remondijärgus seisnud ja seetõttu palju nurinat pälvinud vana vaksalihoone ennistustööde lõppemine ning Kalevi tänava vahepeal tõesti lootusetuna paistnud nn Masingu majad, kus uskumatust mädahunnikust osutus siiski võimalikuks imeilusad ehitised välja võluda. Mõlemal puhul on esile tõstetud avaliku arvamuse rolli positiivse lõpplahenduse leidmisel. Ainukordse objektina jääb eelmisest aastast meelde Kaitseväe kalmistul paikneva Vabadussõja mälestusehise taastamine, millest annab ülevaate restaureerimisarhitekt Tiina Linna, kes monumendi autori Edgar Johan Kuusiku väheste säilinud jooniste ja vanade fotode põhjal koopia ehitamise projekti tegi (vt ka Margit Mutso, „Mälestuseks langenutele”, Sirp 7. XII 2012, nr 46). Kaasatud teemadest kõige problemaatilisem, erialaringkonnas tõsiseid vaidlusi põhjustanud on aga Kadrioru pargi veekanalite rajamine. Pargi direktor Ain Järve selgitab tehtu tagamaid, kriitilist kõrvalpilku pakub kauaaegne muinsuskaitsja Silja Konsa. Peab tõdema, et hea kolleeg Konsa on siinkohal oma kirjalikus eneseväljenduses olnud väga tasakaalukas ja leebe. Mina, kuigi üldiselt pean barokkaia kanalite taastamise ideed õigeks ja teostust suures plaanis ka enam-vähem õnnestunuks, oleksin kirjutanud mõnegi aspekti kohta märksa mürgisemalt.

Mu enda sulest on seekord aastaraamatu ehitiste rubriigis ülevaateartikkel Tallinnas väljapoole vanalinna jäävate korterelamute fassaadide senisest restaureerimispraktikast ja peamistest viimase viie aasta tööde põhjal selles vallas üles kerkinud probleemidest.

Žanrilist mitmekesisust lisab aastaraamatusse Jarmo Kauge intervjuu Tartu ülikooli Narva kolledži arhitektide Siiri Vallneri, Katrin Koovi ja Indrek Peiliga. Vahemärkusena saagu siinkohal ehitismälestiste rubriigi kokkuvõtteks ehk mainitud, et kogu alajaotuse pealkiri „Ehitised ja rajatised” on väheke veider: ehitised jagunevad teatavasti hooneteks ja rajatisteks, s.t ka rajatised on ehitised. „Ehitised ja rajatised” kõlab umbes nagu „inimesed ja bussijuhid”…

Kunstimälestiste vallas on aastaraamatus juttu mitmete suurte ja põnevate monumentaalteoste restaureerimisest: Enn Põldroosi 1969. aastal loodud mosaiikpannoo „Noorus” Tallinna tehnikaülikoolis ning Suurgildi hoone, praeguse ajaloomuuseumi väikese saali täpselt sajandi võrra varasemast ajast pärinevad võimsad lünetimaalid (võlvitud ruumis kilpkaarte alla jäävat seinavälja täitev maal, antud juhul on tegemist vastava kujuga lõuendile, mitte otse seinapinnale maalitud piltidega). Viimaste puhul on põnev ka tõik, et korrastustööd viidi algusest lõpuni läbi avatud muuseumis ehk publiku silme all ja kogu restaureerimisprotsess mängitigi teadlikult välja omalaadse atraktsioonina, tutvustades külastajatele seda, kuidas restauraatorid töötavad. On ju artefaktide säilitamisega seostuv tegevus, mis ei seisne sugugi ainult tolmupühkimises, oluline osa muuseumi igapäevatööst, mis jääb tavaliselt avalikkuse eest varjatuks.

Märkimisväärse osa meie kaitstavatest kunstimälestistest moodustavad kirikuvarad. Seekord on jutuks Saaremaa teemad: Kaarma kiriku vana altari ja Kuressaare Nikolai kiriku „Kaasani Jumalaema” ikooni konserveerimislood. Marju Raabe ja Viljar Vissel tutvustavad XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses tegutsenud Eduard Drossi kirikutarvete töökoda ja selle säilinud toodangut, mille hulka kuulub nii metallesemeid kui tekstiile, avades nii ühtlasi ühe vähe uuritud aspekti meie tarbekunsti ajaloos.

Emotsionaalselt puudutav on Orest Kormašovi artikkel Tallinna Vene tänava Nikolai Imetegija õigeusu kiriku ikonostaasist ja oma isast, kuulsast kunstnikust ja ikoonirestauraatorist ning hurmavast isiksusest. Nikolai Kormašov, kes lahkus 2012. aastal meie seast igavikku, oli aastaid suure kannatlikkuse ja pühendumusega konserveerinud seda silmapaistvat õigeusu kirikukunsti teost. Aastaraamat sisaldab ka järelehüüde teisele läinud aasta suurele lahkujale, loodus- ja muinsuskaitsjale ning mõisate uurijale Veljo Rannikule.

Üheks meeliköitvamaks nähtuseks nn muinasjullenduse maailmas on alati kõikvõimalikud uuringud ja nende tulemusena või vahel ka juhuslikult välja tulevad leiud, seega uute kultuuriväärtuste avastamine. Seekordses aastaraamatus on palju juttu interjöörides läbi viidud viimistlusuuringutest ning nende tulemustest: Keila pastoraadi tapeedid ja maalingukatked, Kadrina kiriku võidukaare baroksed inglid (millest lähemal uurimisel selgus, et suuresti on praegu nähtav siiski Aleksander Tassa 1922. aastal läbi viidud restaureerimise vili) ja Pöide kiriku kooriruumi seinalt välja puhastatud uhke keskaegne roosakent imiteeriva maalingu fragment. Sama interjööriuuringute teemaga haakub Karola Mursu kirjutatu miljööalade majade siseviimistlusuuringute vajadusest koos kokkuvõttega Tallinnas Kassisabas Roopa tn 11 läbi viidud uuringutest. Erinevalt riikliku kaitse all mälestistest ja muinsuskaitsealadel paiknevatest hoonetest ei kaitsta miljööaladel otseselt ajaloolist interjööri. On ilmselge, et kõikide agulimajade siseruumide säilitamine esialgsel kujul ei ole ka võimalik. Hoonete senisest põhjalikum uurimine enne nende ümberehitamist või lammutamist on aga küll vajalik, sest muidu lähevad kaotsi unikaalsed andmed, mis on tulevikus eestlaste linnakultuuri ja argiesteetika, moe ja maitse muutumise uurimiseks otse hädatarvilikud. Juttu on ka kultuuriväärtuste inventeerimisest Lahemaa rahvuspargis. Järjest enam tegeldakse rahvusparkides loodusväärtuste kõrval ju ka inimese poolt looduga.

Mõistagi sisaldab seekordne aastaraamat kokkuvõtte viimaste aastate suurimast väärtuslike hoonete uurimise ja arvelevõtmisega seotud ettevõtmisest. Seda projekti juhtinud Leele Välja annab ülevaate kultuuriministeeriumi ja muinsuskaitseameti läbi viidud Eesti XX sajandi arhitektuuri väärtuslikuma osa väljaselgitamise ja kaitsemeetmete kavandamise programmist, mille esimene etapp lõppes sel aastal. Kuivõrd see ka hoonete tegelikule säilimisele kaasa aitab, näitab lähitulevik.

Arheoloogia vallast on aastaraamatus mitu huvitavat artiklit. Näiteks Maili Roio kirjutis laevavrakkide registri loomise, nende dokumenteerimise ja kaardistamise rahvusvahelisest projektist „Shipwher” ehk „Kuslaev”. Allveearheoloogia saladuslik valdkond on üha enam aktualiseerumas, eriti viimastel aastatel, mil varem professionaalide ja üksikute entusiastide pärusmaale kuulunud sukeldumisest on seoses ühiskonna jõukuse kasvuga ning varustuse lihtsamaks ja kättesaadavamaks muutumisega saamas sportlike ja seiklushimuliste inimeste seas üsna levinud hobi.

Ulla Kadakas, Kahrut Eller ja Anneli Kalm kirjutavad aga kunstiakadeemia krundil läbi viidud uuringute näitel suuremahuliste (ehitus)arheoloogiliste kaevamiste dokumenteerimise metodoloogilistest aspektidest ning tutvustavad töö käigus välja töötatud andmebaase. Muinsuskaitse ja restaureerimise juurde alati lahutamatult kuuluv rakenduslik pool on kõne all ka tehnoloogia valdkonda puudutavates artiklites, mis põhinevad konkreetsetel praktilistel juhtumitel, ent pakuvad laiemat üldistust. Nii on juttu Väike-Maarja õnnetuse järel päevakorda tõusnud vanade tornikiivrite ankurdamisest, Kuressaare linnuse raveliinide näitel vaadeldakse varisemisohtlike kivimüüride kindlustamist traatvõrguga, Ruhnu uue kiriku tornis tehtud tööde põhjal aga suurte putukakahjustustega puittarindite seisundi hindamise ning restaureerimise praegusi võimalusi. Tutvustatakse ka Kuressaare vallikraavist leitud suurtükkide seisundi stabiliseerimiseks ja eksponeerimiskõlbulikuks muutmiseks ette võetud ja veel pooleli töid.

Kauaaegne restauraator, praeguseks küll aktiivsest tööst tagasi tõmbunud Tõnu Parmakson esitleb ajaloolisi puutööriistu oma kogust. Muinsuskaitse valdkonna üks võlu on minu meelest ikka olnud see, kuidas humanitaaridele ja loovharitlastele muidu vahel nii kauge ja võõrana näiv inseneriteadus saab kultuuriväärtuste säilimise teenistusse rakendatuna mõtestatud loomupärase osana rahvuskultuurist.

Lisaks on aastaraamatus käsitletud veel mitmeid päevakajalisi teemasid. 2012. aastale tagasi vaadates on siinkohal huvitav just lokaalse ja globaalse, aktiivse üksikisiku ja suurte poliitiliste ning majanduslike protsesside vahekord. Esile tõuseb piirkonnaseltside ja vabatahtlike roll kultuuriväärtuste kaitses, aga ka Eesti kui UNESCO ühe eestistujamaa staatuse tõttu viimastel aastatel meile mõneti ootamatu intensiivsusega teadvustunud muinsuskaitse valdkonna rahvusvaheline mõõde. Kokkuvõttes võib öelda, et aastaraamat pakub sisukat ja mitmekesist lugemist mitte ainult erialaga vahetult kokku puutuvatele inimestele nagu restauraatorid, arhitektid, muuseumitöötajad jt materiaalse pärandiga seotud spetsialistid, vaid kõigile kultuuriväljal tegutsejatele. Ostke poest või laenake raamatukogust ja lugege mõnel vihmasel suveõhtul!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming