Mõnele kohale pärl, mõnda kohta … Sajandiks.

Margit Mutso

Viljandi valmivast riigigümnaasiumi hoonest ja projekteerimise riigihankest Ma ei tea, mis tegi mu kooliaja elust kõige ebameeldivama perioodi: oli see tuim õppetöö, igahommikune mornide koolijuhtide kontrolliv pilk koolitrepi ees, potisinine kohustuslik koolivorm, puurilaadsed garderoobid, kuhu esimese hooga lapsed suunati, või koolimaja pikad ängistavad pruuni-rohelised koridorid, mis sobinuksid painajalike õudusfilmide väntamiseks. Igal juhul – ei mingit helget ruumielamust. Seepärast mõistan ma lapsevanemaid, kes oma võsukesi eliitkoolidesse pressivad: kool on koht, kus laps veedab väga suure osa oma lapsepõlvest ja noorukieast, koolikeskkonda peab olema meeldiv tulla. Kool ja lasteaed peavad pakkuma ilusa lapsepõlve ka neile, kes seda kodunt ei leia. Aastaid on riik ja omavalitsused koolihoonete rekonstrueerimisse või ehitusse suhtunud üsna üleolevalt: ühte patta on pandud projekteerimis- ja ehitushange, tegijad on valitud ikka selle järgi, kes kõige odavamalt asja valmis teeb. Nagu enamasti riigihanke puhul ikka. Üksikuid erandeid siiski leiab. Nii on arhitektuurivõistluse toel saanud hea lahendi näiteks Suure-Jaani gümnaasium, Viimsi keskkool ning Pärnu ja Tartu kesklinna koolide juurdeehitus.

Viljandi riigigümnaasiumi hoone

Juunis valmib veel üks moodsa arhitektuurikeelega koolimaja, uuenenud Viljandi riigigümnaasiumi hoone koos juurdeehitusega otse Ugala teatri vastas tiigi ääres, tulemas on veel mööblihanked ning protsendiseaduse alusel tellitakse ka kunstiobjekt. Sel teemal võiks pikemalt arutada näiteks Sirbi kunstiveergudel. Septembris võivad õpilased juba uude majja minna.

Valminud juurdeehitus on palju suurem kui muinsuskaitsealune koolimaja. Uus hooneosa on paigutatud piki atraktiivset tiigi serva, kooliplokk on seejuures ideaalse ida-lääne suunalise orientatsiooniga. Piklik madal maja paikneb krundil atraktiivsel kohal ja mõjub optiliselt tagasihoidlikuna. Domineerima jääb mahult palju väiksem ajalooline hoone. Sissepääs on vana koolimaja kõrval kahe hoone vahel, kuhu ajaloolise hoone nõukogude ajal juurde ehitatud tiiva asemele on projekteeritud väljak. Tiigiäärsele haljasalale on koondatud sporditegevus ja vaba aja veetmise koht ning samas suunas avaneb ka kogu hoonet läbiv avar ja valgusküllane ühisruum, mis ühendab klasse, auditooriume ja teisi suletuma iseloomuga kooliruume. Sellise lahendusega on välditud tavapärast keskse aatriumi ja sellele sekundeerivate kitsaste ühenduskoridoridega kooliskeemi. Suurde avatud ruumi on koondatud kõik avalikuma iseloomuga funktsioonid. See soodustab ühistegevust ning seetõttu on kõik ruumipunktid igalt poolt vaadeldavad, vajadusel ka kontrollitavad.

Arhitekt Maarja Kask: „Nagu alati pole meie eesmärk mitte püstitada üksikobjekt, vaid haarata ja siduda omavahel kogu keskkond. Kooli projekteerides ei keskendunud me mingile kindlale tüpoloogiale. Hoone kasvab välja konkreetsest situatsioonist. See ei ole lihtsalt kolmemõõtmeline versioon etteantud ruumiprogrammist, mis on ümbritsetud fassaadiga. Hoone võtab väga selge seisukoha oma ümbruse suhtes ja ka mõjutab seda teadlikult.”

Riigihange – arhitektuurivõistlus

Eesti arhitektid on olnud üsna pahased Riigi Kinnisvara peale, kes on riigi ehitatavatele hoonetele leidnud projekteerijad valdavalt vähempakkumise kaudu. Kriitikat sel teemal on olnud ka Sirbi veergudel.

Viljandi gümnaasiumihoone projekti kulgu on põhjust pisut süüvida, et mõista, kuidas saab riigihanke puhul leida ka head, mitte vaid odavat arhitektuuri – viia läbi riigihanke korras arhitektuurivõistlus. Viljandi riigigümnaasium on siiani üks vähestest hoonetest, kus RKAS on pidanud vajalikuks valida projekteerija eeskätt kvaliteedi põhjal. See sünnitas lootuse, et sama teed kasutatakse ka edaspidi.

Gümnaasiumihoone võistlusel oli kaks etappi: esimeses etapis valiti portfooliote põhjal välja kuus osalemissoovi avaldanud bürood, kes koostasid edasise võistluse käigus eskiisprojektid, mille eest nad said ka tasu (à 30 000 EEK). See on väga oluline moment, sest näiteks avalike võistluste korral tehakse väga suur hulk tööd n-ö tühja: jääb vaid tegemisrõõm, preemiad jagatakse kolme-nelja parima vahel. Jaak Huimerind rääkis oma riigihangete-teemalises kriitilises sõnavõtus arhitektide liidu üldkogul, kuivõrd suur on inimressursi raiskamine arhitektuurivõistluse käigus (Jaak Huimerind, „Kas arhitektuur on kultuuri osa?”, Sirp 15. III, nr 11). Kutsutud osalejatega võistlusel on see eelis, et arhitektidele tasutakse vähemalt otsesed projekti koostamisega seotud kulud. Koos võistlusprojektiga esitasid arhitektid ka omapoolse projekteerimistööde maksumuse pakkumise.

Hindamiskomisjon, kuhu kuulusid neli arhitekti, Viljandi linnavalitsese, RKASi ja haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, valis kuue hulgast esimese otsusega välja kaks parimat lahendust, Salto ja Kadarik Tüür Arhitektide projekti, arhitektidel paluti oma tööd veel täiendada. Lõppvalik langes Salto arhitektide kasuks. Võistlus toimus 2010. aasta lõpus.

Pikk projekteerimisprotsess

Maarja Kask: „Viljandi gümnaasium on riigigümnaasiumidest üks esimesi ning selle projekteerimine võttis kauem aega, kui oli plaanitud, sest tellija lähtekohad ei olnud lõpuni paigas. Projekteerimise käigus vähendati hoone mahtu konkursitööga võrreldes peaaegu kolmandiku võrra – see näitab, kui oluline on arhitektuurilahenduse paindlikkus.”

Seega tuli maja üksjagu ümber projekteerida, mõneks ajaks projekteerimisprotsess üldse peatati. Miks sellest nii täpselt rääkida? Selleks, et aru saada, kuhu kadus projekteerimise käigus aeg, see ülehinnatud vara, mille taha RKASi esindajad kipuvad pugema, kui jutt läheb arhitektuurivõistlustele – võistlus võtvat liialt aega. Viljandi pikas projekteerimisprotsessis ei saa süüdistada konkurssi, põhjus oli tellijapoolses ebapiisavas projekteerimise ettevalmistuses, millest võib ka aru saada – esimese riigigümnaasiumi projekti tellimine vajab kindlasti rohkem ettevalmistustööd, järgmised lähevad juba kiiremini. Projekteerimisfaasis mõtlemine on väga positiivne nähtus, hoone elueaga võrreldes on sellele kulunud aeg pisku.

Maarja Kask: „Arhitektuurivõistlust püütakse tihti vältida, sest kardetakse saada lahendus, mis ei vasta täpselt tellija nõudmistele, aga ka seda, et arhitekt ei ole projekteerimisprotsessis piisavalt paindlik. Reeglina ei kerki probleemi sellest, et arhitekt ei ole paindlik, vaid sellest, et väljavalitud lahendus ise ei ole paindlik. Erialainimestest koosneva žürii ülesanne ongi näha ideede potentsiaali projekti edasiarendamisel. Arhitektuurikonkurss on hea vahend tellijale katsetada oma hooneideed – näha oma idee erinevaid ruumilisi väljundeid. Mida konkreetsemad ja selgemad on tellija lähtekohad, seda kiirem on projekteerimise ja ehitamise protsess.”

Edasi … vanadele radadele

Viljandi riigigümnaasium tuleb väga hea arhitektuuriga, selles ei ole kahtlust – kena koht õpilastele ja silmarõõm linlastele. Siinkohal tahaks lõpetada: lõpp hea – kõik hea! Paraku ei ole kõik hea.

Uurisin RKASi juhatuse liikmelt Elari Udamilt, kuidas on lood järgmiste koolimajadega. Kuuldavasti on Lõuna-Eestis plaanitud mitmete koolide rekonstrueerimist ja mõnel pool Eestis ka uusehitisi. Kas koolimajad sünnivad ja uuenevad ikka arhitektuurivõistluste kaasabil?

Elari Udami vastus ei olnud kindlasti see, mida arhitektid kuulda tahavad: „Riigi Kinnisvara jagab arhitektide seisukohta, et avalikku linnaruumi planeeritav hoone saab kõige ilmekama väljanägemise arhitektuurikonkursi korral. Uusehitiste juures soovime seda igal võimalikul juhul ka kasutada, kuid ajakriitilised projektid ja tellija rahalised võimalused võivad teinekord siin takistuseks saada. Lõuna-Eesti koolide puhul on valdavalt tegemist rekonstrueerimisega. Uue hoonena on kavas ehitada riigigümnaasium Jõhvi. Kooli ehitustöid rahastatakse EASi meetme „Gümnaasiumivõrgustiku korrastamine” kaudu, mille kohaselt peavad kõik hanked olema tehtud 12 kuu jooksul pärast toetuse andmise otsust, sealhulgas ehitushange. Samuti on kooli nõue, et uues koolis peab õppetegevusega saama alustada 2015. aastal. Eespool märgitut arvestades on kahju tõdeda, et arhitektuurikonkursi korraldamiseks ilmselt aega ei jätku.”

Jaak Puistama EASist selgitab, et hanke lühike tähtaeg tuleneb sellest, et gümnaasiumivõrgustiku korrastamise meede tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest ning selle kasutamise tähtaeg lõppeb 2015. aasta suvel. Seega on tänasest, kui ei ole veel valitud projekteerijatki, kuni ehituse lõpuni aega kaks aastat. RKASil on plaan ehitusleping allkirjastada detsembris, mis tähendab, et põhiprojekti koostamiseks on aega umbes kaheksa kuud. Ajagraafik on tihe, EAS langetab otsuse Jõhvi kooli rahastamise osas mais.

Miks on RKASi juhatuse ridadesse palgatud mitmetuhandese euro suuruse kuutasuga tippspetsialistid, kes ei suuda elus üht sammu ette näha? Kui on teada, et Jõhvi vajab gümnaasiumi, siis miks pole selle tarvis siiani arhitektuurivõistlust korraldatud? Vajadus ei tekkinud ju üleöö. Ei pea projekteerimisega ootama viimase hetkeni. Pigem vedelegu hea projekt raha oodates mõnda aega riiulil kui ehitada valmis veel mõni odavlahendus, nagu juhtus riigi tellitud Nõo gümnaasiumiga. Eesti kodanikke ei huvita RKASi head tulemused Exeli tabelites, huvitab aga see, millise jälje jätab meie küladesse ja linnadesse iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik. Ka rekonstrueerimise käigus võib maja saada täiesti uue ja erilise lahenduse, selle võib panna ideaalselt tööle ja luua uue teose. Või ei ole lapsed seda kulu väärt?