Mis veel?

Veronika Valk

Veronika Valgu vestlus detsembris kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas Tallinnas esinenud türgi disaineri Orkan Telhaniga Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas detsembrikuus esinenud disainer Orkan Telhan pidas loengu „Disain biokeemilises ruumis”, kus kõneles sellest, kuidas inimese kujundatud bioloogilised leiutised (helendavad taimed, raviotstarbelised kunstlikud rakud, lõhnamuutlik bakterikultuur jpm) on äratanud avalikkuse tähelepanu ja suunanud meie kujutlusvõime uutele radadele. Teadlaste ja insenseride kõrval võtavad biofiilia1 ajastul koha sisse amatöörbioloogid, häkkerid, disainerid, kultuuriteoreetikud ja ettevõtjad. Telhan esitas küsimuse, mida me mõtleme disaini all, kui räägime bioloogilisest disainist, ning jagas kuulajatega oma uurimisprojektide tulemusi. Nende kohaselt mõjutab ruumi kui sellise ohjeldamine ja piiritlemine seda, kuidas suhestume tulevikus sünteetiliste ja poolsünteetiliste elusobjektidega. Telhani senist loomingut ei saa piiritleda ühe või teise konkreetse valdkonnaga, sest kunstniku-disaineri-teadurina huvitavad teda erinevad nähtused, kasutajaliidesed2 ja meedia, kus käsitletakse sotsiaalseid, kultuurilisi ja keskkondlikke murekohti. Telhan on Pennsylvania ülikooli disainikooli õppejõud vabade kunstide ja tärkava disainipraktika alal.3 Ta on kuulunud Massachusettsi tehnoloogiainstituudi meedialabori seltsiva meedia gruppi4 ja sama ülikooli disainilaboratooriumi mobiilse kogemuse laborisse.5 Tema haridustee hulka kuuluvad meediakunsti õpingud New Yorgi osariigi ülikoolis Buffalos ning meedia teooria ja esitluse, visuaaluuringute ja graafilise disaini õpingud Bilkenti ülikoolis Ankaras. Praegu on Telhanil valmimas disaini- ja digitehnoloogiate alal doktoritöö Massachusettsi tehnoloogiainstituudi arhitektuuriteaduskonnas. Telhan on isiku- ja grupinäitustega esinenud İstanbuli disainibiennaalil, „Ars Electronica” ja ISEA festivalidel ning LABorali,6 Archilabi, Londonis tegutseva arhitektuuriühingu (Architectural Association), New Yorgi arhitektuuriliiga (Archi­tectural League of New York) ja Massachusettsi tehnoloogiainstituudi muuseumi näitustel. Küsimusele, milline mõju võib biotehnoloogial olla tulevikus arhitektuurile ja linnaehitusele ning milliseid arengusuundi kardame või tõepoolest soovime ning kui motiveeritud me (inimestena) oleme neid oma ellu lubama, vastas Telhan omakorda küsimusega: „Kas me suudaksime kunagi vaadata maailma teisiti kui inimesekeskselt?” Ja jätkas: „Oleme inimesed ja mis tahes vaatenurga me ka tulevikule konstrueerime, on see meie endi lähtekoht. Me ei õpi kunagi vaatama homset päeva muu eluslooduse seisukohalt.”

Kuidas me oma antropotsentrilise ehk inimkeskse maailmavaate siis konstrueerime? Aproksimatsioon7 ehk lähend oli Telhani loengu üks võtmeid, millel ta peatus pikemalt. Kui insenerid arvavad, et nende võrrandid on tegeliku maailma aproksimatsioon, ja füüsikud arvavad, et tegelik maailm on hoopis füüsikavõrrandite aproksimatsioon, siis kuidas mõistab Telhan seda sõna disainerina? „Lähend on millegi representatsioon ehk esitus. See pole kunagi päris täpne, aga mõttevahendina kasulik. Olen selle mõiste laenanud Luigi Luisilt,8 kes nimetab sünteetilise bioloogia produkte, kunstlikke rakke jpm aproksimatsioonideks. Mida tahes me elusloodusest inspireerituna loodusmehhanisme kopeerides loome, on see millegi lähend, mis on eluslooduses juba olemas. Seega, kui näiteks täiesti uut tüüpi rakkude konstrueerimisel pole enam tegu mimikriga, siis pole ka mõtet aproksimatsioonist elusloodusele viitavalt rääkida. Ent iga toodetud tehisobjekt on kui disaineri kontseptsiooni lähend võrreldes sellega, mida ta luua soovis ja peas kavandas,” arvab Telhan.

Telhani eksperimentaalne looming toob kaasa küsimuse, kuidas tema ideed alguse saavad ja kuidas ta oma kontseptsiooni arendab. „Disain on minu arusaamises tee teadmiseni. Kasutan seda, mida loon, mõttevahendina. Alati saab edasi liikuda. Sageli esitatakse endale loometöö käigus küsimus, mis siis, kui … Mulle meeldib küsida: „Mis veel …?” Minu meelest ei piisa probleemipüstitusele optimaalse vastuse otsimisest, olgu lähteülesande küsimused kui suured tahes, liikuda tuleb vastusest edasi, minna kaugemale ja uurida, mida saab veel teha pakutava lahenduse toel või kuidas võiks veel sellele küsimusele vastata disainerina,” selgitas Telhan.

Nii nagu viitab Telhani loengu pealkiri, köidab teda ruumi mõiste: „Ruumist võib rääkida nii geograafilises kui sotsiaalses tähenduses, kuid minu vaate kohaselt on ruum suhete süsteem. 1960ndatest kuni 1980ndateni armastati ruumist mõelda süsteemiteooriate abil, nüüd räägitakse „võrgustikest”, „suhteahelatest”, „sõlmpunktidest” ja „kaardistamisest”. Kuid see kõik viitab siiski ruumile kui suhete süsteemile. Täpsemalt on ruum mõlemat, nii ühikute, näiteks rakkude kui ka moodulite süsteem, aga ka arhitektuurne ruum: ohjatud ja piiritletud. Ruum on kontekst, kus leiab aset elu. Ses mõttes meeldib mulle sõna „biotoop”, mis tähendabki elupaika ehk elukohta”. „Nii raku kui keerukamate organismide tasandil tuleb rääkida „kestast”, füüsilisest piirist, mis määratleb selle, mis on sees ja mis väljas. Bioloogilised membraanid on küll läbistatavad, aga siin võib peituda, kes teab, filosoofilises mõttes ehk ka metafüüsika sünd,” jõuab Telhan abstraktsete mõttekonstruktsioonide juurde tagasi.

Kui rääkida ruumist kui suhete süsteemist, siis on Telhani arvamus näiteks fraktaalgeomeetria9 osas järgmine: „Fraktalid lasevad mõelda n-mõõtmelisest ruumist ja skaalavabadest süsteemidest, universumi ülesehitusest. Kuid see kõik on abstraktsioon, mille tõttu näib elu komplekssus inimmõistusele hallatav. Geomeetria ei suuda aga hallata aega. Visuaalne väljendusvorm ei halda eriti hästi energiat ega anna edasi tegelikku materiaalset reaalsust, mistõttu informatsiooniajastul on suures osas loobutud visuaalsest representatsioonist.” Seejuures on tema arvates paralleelne edasiminek kõigis neis valdkondades ehk füüsikas, keemias, geomeetrias jne äärmiselt vajalik: „Insenerid teevad kaameraid, et fotograafid saaksid teha sõjakeerises pilte, aktivistid fotodel nähtusse kriitiliselt suhtuda ning häält tõsta, et poliitikud midagi ette võtaks.”

Kuidas teaduse ja tehnika innovatsiooni kiires tempos disaineri-loojana kriitiline meel säilitada? „Kriitikal ja kriitikal tuleb vahet teha. Iga uue toote turuletulek on kriitika eelmise põlvkonna tootele. Ka spekulatsioon (nt tulevikuprognoos) on kriitika vorm, milles väljenduvad ühiskonna väärtushinnangud. Usun tänases postpositivistlikus10 maailmas küll arengusse, kuid see ei pruugi minna paremuse suunas. Ma ei näe siiski põhjust pessimismiks. Kõik juhtub korraga: aeg möödub, asjad muutuvad. Evolutsioon on oma olemuselt üks ääretult optimistlik süsteem, muudkui püüab edasi,” naerab Telhan. Kas loodame probleemide lahendamisel siis uutele põlvedele? „Lapsed ei sünni siia ilma garantiikirjaga. Nendest võivad saada McDonald’si või Monsanto11 tegevjuhid või midagi veel hullemat.”

Kus on siis päästerõngas? „Elusa ja eluta süsteemide mõistmisel ja inimkonna teadlikkuse kasvatamisel on võtmesõnaks „austus”. Bioloogia annab võimaluse saada iseendast teadlikumaks. Näiteks ei oska me kirjeldada omaenese keha toimimist. Bioloogia on lääts, mille abiga sellesse pilku heita. Sealt edasi huvitab mind täiesti uue organismi ehitamine, sellise, mis esitab muid küsimusi peale selle, et kuidas ikka elu alguse sai. Inimesel kui loojal või disaineril on küll piiratud võimalused, kuid piiramatu vabadus mõelda keeruliste küsimuste üle. See, kes esitab tõeliselt raskeid küsimusi, see ka areneb,” on Telhan veendunud.

Mis takistab nende raskete ja keeruliste küsimuste ülesleidmist ja esitamist ning ka neile vastamist? „Neoliberalism on halvim, mis on meil inimkonnas juhtunud: kujutlusvõime on hävitatud,” on Telhani seisukoht. Kuidas kujutlusvõimet kultiveerida? „Tuleb olla uudishimulik ja spontaanne, kujutlusvõimet saab treenida. Julgus ja eneseusk aitavad võtta loomingulisi riske, mis on suurte võitude eeldus,” on Telhan kindel. Küsimusele, mida peab Telhan niisuguseks väärikaks võiduks, mida tulevikult oodata, sain vastuse: „Väljakutse esitamist mõnele seni kehtivale põhjapanevale teaduslikule dogmale.”

1   Biofiilia hüpoteesi kohaselt on inimolendil olemuslik side kõige muu elavaga. Edward O. Wilson määratles oma 1984. aasta raamatus „Biophilia” nähtuse kui „vajaduse olla ühenduses teiste eluvormidega”, http://en.wikipedia.org/wiki/Biophilia_hypothesis.
2   Kasutaja ja arvutiprogrammi ühenduslüli, inglise keeles user interface.
3   Emerging Design Practices.
4   Sociable Media Group.
5   Mobile Experience Lab.
6   http://www.laboralcentrodearte.org/en/exposiciones/homo-ludens-ludens/?searchterm=orkan%20telhan.
7   Aproksimatsioon (< lad approximạre ’lähenema’), lähend, matemaatiliselt kirjeldatud objekti analoog, mis on teatavas mõttes lähedane vaadeldava objektiga, kuid mille kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed omadused on kas lihtsamad või paremini teada. Aproksimatsiooni kasutatakse peamiselt siis, kui vaadeldava objekti kohta on vähe informatsiooni või kui see on liiga keeruline.  Aproksimatsiooni peamine omadus on see, et vaadeldavas piirprotsessis läheneb aproksimatsioon tõkestamatult vaadeldavale objektile. http://www.ents.ee:81/PrintArticle.aspx?aid=3301.
8   Luigi Luisi on Rooma Tre ülikooli biokeemia õppetooli juhataja ja omanimelise labori (Luisi lab) direktor, seal keskendutakse elu lätetele, rakumudelitele ja iseorganiseeruvatele ning isepaljunevatele keemilistele ja bioloogilistele süsteemidele.
9   Fraktal (ka fraktaal; ld sõnast fractus – murtud) on mittetäisarvulise dimensionaalsusega geomeetriline kujund. Mõiste võttis kasutusele matemaatik Benoît Mandelbrot. Selliste kujundite üks omadusi on enesesarnasus: iga kujundi osa sarnaneb tervikkujundiga,. http://et.wikipedia.org/wiki/Fraktal.
10   Positivismi kriitika, kus ei öelda lahti teaduslikust meetodist, kuid lisatakse sellele ontoloogilise realismi, eksperimentaalse metodoloogia jt vaatenurgad.
11   Monsanto Company on rahvusvaheline agrokeemiale spetsialiseerunud biotehnoloogiaettevõte, maailma suurim glüfosaadi tootja, kes turustab seda herbitsiidi Roundupi nime all. Monsanto on ka maailma suurim geneetiliselt muundatud seemnete tootja. 2005. aastal omandati Monsanto Seminise, millega sai temast maailma suurim tavaseemeid turustav firma. Agressiivse lobistina ning keskkonnale ohtlike kemikaalide, veise kasvuhormooni ja geneetiliselt muundatud seemnete tootjana on Monsanto pälvinud keskkonnaaktivistide ja -organisatsioonide kõrgendatud tähelepanu. Ettevõttele on antud halvustav hüüdnimi Mutanto. http://et.wikipedia.org/wiki/Monsanto.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming