Millist arhitekti me vajame?

M.M.

19. XI saatis Tallinna Tehnikaülikooli rektor Andres Keevallik haridusminister Tõnis Lukasele kirja, kus ta kritiseerib arhitektuuriõpet Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Tehnikakõrgkoolis ning teeb ettepaneku arhitektuurihariduse andmine taaskäivitada Tallinna Tehnikaülikoolis. Ühtlasi soovitab ta sinna suunata ka riigipoolse arhitektide koolitustellimuse.         

Esimest korda kuulsin ma mõttest kolida arhitektuurikateeder tehnikaülikooli (tookord  Tallinna Polütehniline Instituut) 1980ndatel kunstiinstituudis õppides. Ilmselt oleks selle idee elluviimine tähendanud mitmetele toonastele arhitektuuritudengitele arhitektuuriõpingute lõppu. Kes juba Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ER KI) oli sattunud, sealt enam mujale minna ei tahtnud. ER KI ja muusikaakadeemia olid suletud ruumi kaks helget saarekest, kus hinnati vaba loovust, personaalsust ja olemuslikke väärtusi. Tõsi, ka siin  ei puudunud punased ained ja komsomol, mille kaudu teatud hüvesid jagati, aga üldine meelsus oli vabam ja tolerantsem kui teistes kõrgkoolides. Pärast keskkooli, kus hommikuti seisis kooli juhtkond uksel rivis ja kontrollis, kas koolivorm seljas ja pea kammitud ning noorematel punased kaelarätid triigitud, tundus ER KI maja loomingut täis paradiisina. Siin oodati isemõtlemist ja õpetati nägema maailma suurelt, siin muutus inimene tundlikuks,  vastuvõtlikuks ja loovaks. See ei ole juhus, et Nõukogude Eesti murenemisele andsid tõuke just loomeinimesed. Loomulikult on tänaseks kõikjal olukord muutunud, õpetamas ja juhtimas on uued inimesed ja ammu pole inseneride suust kuulnud nõukogude peainseneride lemmikväljendit „loll nagu arhitekt”.   

Kuid küsimuse juurde – kus tänasel päeval on kõige õigem arhitekte koolitada? 

Kõigepealt tuleks mõelda, millist arhitekti ühiskond vajab. Just nimelt ühiskond,  mitte need nn tööandjad (kelle rahulolematusele viitab Keevallik oma kirjas ministrile), kes pahatihti leiavad, et arhitekt on üks tüütu tegur ehitusprotsessis, kes kipub tegema „kunsti”, ei luba projektiga määratud materjale odavamate vastu vahetada ja ootab ka konstruktoritelt ja ehitajatelt kaasamõtlemist, innovatiivsust ja kvaliteeti. 

Mis on arhitekti puhul kõige olulisem, mis aineid peaks ta hästi tundma? Neile küsimustele olen alati vastanud: arhitekt peab olema eelkõige avatud ja laia silmaringiga. Arhitekt, eriti Eesti arhitekt, peab olema valmis projekteerima haiglat, elamut, kontorit, lasteaeda, kooli, veekeskust, koerakuuti jne. Lisaks tuleb suurel osal teha ka linnaplaneeringuid. Selleks on vaja oskust sisse elada hoone funktsioonidesse, arvestada keskkonnaga hoone  ümber, mõelda inimesele, kes seal tööle või elama hakkab, tajuda tervikut ja näha loodava hoone kohta selles.       

Eesti arhitektidele on ette heidetud, et nad on „kunstnikud”, kes püüavad luua endale monumente. Arhitekt loob väga harva midagi endale, pigem teeb ta monumente linnale, riigile, külale. Kas Kosmose arhitektide  loodud Rotermanni keskus, Koko arhitektide Fahle maja või Salto arhitektide Sõmeru vallakeskus on monumendid arhitektidele? On see liigne kunst? Linnakodanikuna tunnen ma rõõmu uute emotsionaalsete kohtade või maamärkide üle. Kui seejuures mõni arhitekt end ka tähtsana tunneb, siis mis on selles halba? Õnnestumise üle peabki uhke olema. Arhitekti eemärk on luua head keskkonda, see on tema eetiline kohus ja seda püüab ta teha  ka siis, kui ressursid on piiratud. Ei saa arhitektile ette heita, et loojana tahab ta valmis teha midagi hinnalist, mille väärtus ajas kasvab. Ette tuleb heita pigem kitsast vaatenurka, suutmatust oma ideid lõpuni viia ja allumist ehitaja või tellija survele, mille taga on pelgalt omakasu. Paraku soosib seda viimast aga arendajate-ehitajate lobitööst läbi imbunud ehitusseadus.   

Kui mõelda ideaalsele arhitektuuriharidusele, siis miks peaks arvama, et parim koht seda pakkuda on just tehnikakõrgkool? Võibolla peaks seda tegema hoopis Tartu ülikoolis, lähemal filosoofidele, geograafidele, arstidele või loodusteadlastele? Või hoopis põllumajandusakadeemias, kus õpetatakse maastikuarhitekte, geodeete ja maaparandajaid? Arhitektuur ja linnaplaneerimine, mis kuuluvad vaieldamatult kokku, hõlmavad oluliselt  laiema valdkonna. Mida tähendaks arhitektide koolituse viimine tehnikaülikooli? Lisainseneriaineid? Arhitekt ei lahenda ise konstruktsioone, selleks on olemas konstruktorid, kes õpivad oma ametit viis aastat ning on loodetavasti kohustatud varsti omama ka vastavat kutsekvalifikatsiooni (on arusaamatu, et seadused seda veel ei nõua!). Arhitekt ei jõua iial konstruktsioonide lahendamisel samale tasemele inseneriga ning siin soovitaksin  küll kõigil oma liistude juurde jääda ning ka väikemajade puhul professionaali usaldada. Samuti ei lahenda arhitekt ise ka torustikke, selleks on olemas tehnovõrkude projekteerijad.       

Ta ei tee enamjaolt ka ise sisearhitektuuri ega vali taimestikku maja ümber, selleks on omad spetsialistid, ta ei pane ise paika ka toitlustusasutuse  köögi logistikat, sest ka selleks on professionaalsemad tegijad jne. Arhitektil peab olema oskus kõigi nendega koostööd teha, nende keelest aru saada, mõista suures plaanis konstruktsiooniloogikat, materjalide omadusi, torustike süsteeme, hoone energiasäästlikkust, taimede kasvutingimusi, köögi funktsioneerimise loogikat jne.     

Kui tõsimeeli hakatakse kaaluma arhitektuuriõppe üleviimist EKAst kuhugi mujale, siis on kuritegelik arvesse võtta vaid kitsa kildkonna selgelt omakasupüüdlikke huve.  Oluline on mõista, millist arhitektuuri ja keskkonda ootab ühiskond: kas hinnatakse pigem loomingulist esteetilist naudingut pakkuvat lahendust või pragmaatilisemat ambitsioonitut „mägede” stiili? Karikatuurselt väljendatuna on see just see, mille poole pahatihti arendajad arhitekte suunavad: äärmuseni lihtne, ökonoomne, säästlik, iluta. Ökonoomia on oluline, aga arhitektuuri hindamisel mitte ainus parameeter. Inimene on oma elukeskkonna  kujundamisele tähelepanu pööranud sellest ajast peale, kui ta tuli koopast välja, see on talle väga oluline. Meeleolu ja emotsioone on numbritega mõõta raske, kuid kaudselt võimalik. Arhitektuursest keskkonnast sõltub otseselt nii turistide kui linna kolivate inimeste hulk, emotsioonitus ruumis ei taha seevastu liikuda ei raha ega inimesed. Kas on mõtet lammutada hästi töötav süsteem lootuses, et teises kohas õnnestub see  veel paremini käivitada? EKA arhitektuuriõpe, mis vastab rangetele eurodirektiividele, on noorte seas väga populaarne. Eelmisel aastal kandideeris ühele riigieelarvelisele kohale 6,4 inimest. Sissepääs ei olnud tagatud ka neile, kel riigieksamite sajapunktine tulemus ette näidata. Sõel on tihe ning arhitektiks õppima pääsevad vaid parimad (paraku ei jätku ka neile kõigile tööd).         

Kindlasti saab arhitektide õppe kvaliteeti veelgi tõsta. Esmalt oleks selleks aga vaja objektiivset analüüsi, et välja selgitada, millised on arhitektide tegelikud puudused. Hetkel on insenertehniliste ainete osakaal EKA  arhitektuuriõpingutes ca 20%, mida peaks olema piisavalt. Kui insenerid aga tõepoolest kurdavad, et arhitektidega on raske koostööd teha, et nad ei mõista piisavalt konstruktsioone (siiani ei ole midagi sellist küll kõrva jäänud), siis tuleb selles vallas koolidevahelisi sidemeid tihendada, mitte aga ette võtta kogu õppe ümberkolimine.     

Eraldi teema on Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuriharidus, mis lõpeb bakalaureuse kraadiga. Euroliidus arhitekti kutse saamiseks ei peeta seda piisavaks, samas julgen praktikuna väita, et meil on väga vaja rakendusarhitekte,  kes töötavad meeskondades või teevad projekte juhtivarhitekti käe all. TTK lõpetanud on nõutud tööjõud. Tihti eelistavad bürood palgata just neid, mitte ambitsioonikamaid EKA lõpetajaid, kelle eesmärk on esimesel võimalusel luua oma büroo. Suur osa TTK lõpetanuid on oma positsiooniga rahul, mitmed neist on silma paistnud arhitektuurivõistlustel ja majade autorina. On neidki, kellele erandkorras on antud volitatud arhitekti V  kutsekvalifikatsioon ja kes kuuluvad arhitektide liitu. Paraku on TTK lõpetanul praegu magistriõppesse pääseda raskem, kui EKAs õppival tudengil. Siinkohal peab tunnistama tekkinud ebavõrdsust, hakkajamatel arhitektuuritudengitel peaks olema võrdne võimalus edasi liikuda mõlemast koolist. Eestis pole siiski vaja rohkem arhitekte, kui siiani on koolitatud. Erandiks oli buumiaeg, kui tõepoolest oli arhitektidest puudus, kuid ilmselt ei tule  sellist aega enam kunagi. See teema tuleks selgeks rääkida koolide juhtkondade ja riigi esindajate vahel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming