Milline on 2015. aastal arhitektuurivaldkonna olukord riigihangete osas?

JAAK HUIMERIND

aa_sirp_15-22_0021__art_r1

Riigihangete olukord on endiselt muutusteta. On küll toimunud Liberty suvemõisa väärtus- või kvaliteedipõhine riigihange, kuid see on jäänud erandiks.

Kõige paremini ilmestab olukorda skeem „Eesti arhitektuuri maasikas“, kus vertikaalteljel on tegijate professionaalsus ning maasika punktid tähistavad ajas võnkuvaid arhitekte. Kaarjast vertikaaljoonest ühele poole jäävad tugeva ja majanduslikult võimeka firma loonud arhitektid ja teisele poole need, kes ei ole pidanud vajalikuks seda teha ega kvalifitseeru sel põhjusel ka riigihangetel. Tõsiasi on see, et maasika tipus olijad ei osalegi tavalistes riigihangetes, küll aga võetakse vahel jõudumööda osa arhitektuurivõistlustest. Seda ma siinkohal ei käsitle.

Vaadelgem tavahanget. Ligi kaks kolmandikku headest arhitektidest ei osalegi riigihangetes. Osalevad maasika allossa langenud optimeerijad ja muidu toredad inimesed. Tuleb meelde Liberty hanke kogemus: esialgne, odavat hinda püüdev hange tõi kohale kaks pakkujat – EA Rengi ja Amholdi. Hilisemas, majanduslikult soodsaima pakkumusega hankes oli osalejaid juba üheksa, kuid ikka võidutsesid suured projekteerimisfirmad (esikoha sai taas EA Reng). Kahe hanke tulemuse erinevus oli põhimõtteline. Töö eest vastutavad arhitektid ja sisearhitektid olid nüüd maasika tipus olevad spetsialistid – seega riigihangete seaduse järgi majandusliku soodsuse põhimõttel korraldatud hange toimis.

Pean nüüd selgitama terminoloogiat, sest nüansivahest oleneb nii mõndagi. Nimelt hankija, töö tellija võib praeguse seaduse järgi töö tegija välja valida erinevate kriteeriumide põhjal: madalaima hinnaga või majanduslikult soodsaima pakkumise alusel. Mis vahe nendel on? Tunnistan, et mulgi võttis mõistetest arusaamine aega – tuleb lihtsalt seaduse teksti lugeda ja siis selgub nii mõndagi. Teen etteheite seaduse kirjutajatele ja direktiivide tõlkijatele: mõisted peavad ühemõtteliselt arusaadavad olema. Majanduslik soodsus ongi tavamõistusele odavaim hind. Seega tuleb korrigeerida seaduseelnõu mõisteid.

Arhitektuurivaldkonna olukord 2020. aastal. Usku tulevikku annab uus Euroopa riigihangete direktiiv 2014/24/EL, mille alusel praegu koostatakse meie uut riigihangete seadust. Selle eelnõu tekst on juba praegu leitav ja kasutatav. Milline peaks siis olema vastuvõetav riigihanke korraldamise viis eriliigilise loovtegevuse tellimiseks? Loomulikult ei saa tellimise aluseks võtta odavaimat hinda. Kahjuks jätab uus seadus tellijale sellegi võimaluse. Domineerib siiski mõtteviis, et kasutada tuleb eelkõige majanduslikult soodsaima pakkumuse printsiipi. Kuidas seda siis arhitektuurivaldkonnas rakendada?

Hankeprotsess peaks olema järgmine. Määratletakse mõistlikud kvalifitseerimistingimused, mis nagu spordivõistlustelgi määravad osalejatele miinimumnõuded. Esitatud pakkumisi hinnatakse hankedokumentides kirjeldatud kriteeriumide alusel. Hind on ainult üks hanke hindamiskriteerium. Hinna osakaalu suhtes on mitmesuguseid arvamusi, kuid rahvusvaheline insenerkonsultantide ühing (FIDIC) soovitab, et hind määraks 10–20% (Liberty hankes määras hind 45%). On juhtumeid, kus see võiks olla suurem, ja juhtumeid, kus see võiks olla ka 0%. Muud hindamis­kriteeriumid on õnneks määratletud seaduseelnõus ja need võiks siinkohal tuua tervikuna (§ 85 p 7):

1) kvaliteet, sh tehniline väärtus, esteetilised ja funktsionaalsed omadused, ligipääsetavus, keskkondlikud, sotsiaalsed ja innovaatilised omadused ning turustamise tingimused;

2) hankelepingu täitmises vahetult osalevate isikute spetsiifiline tõendatud töökorraldus, kvalifikatsioon või kogemus, millest otseselt sõltub hankelepingu täitmise kvaliteet;

3) müügijärgne hooldus ja tehniline abi ning tarne- ja paigaldustingimused.

Näeme muidugi, et osa loetletud tingimustest ei sobitu loovtegevuse tellimiseks, kuid kasutada tuleb neid kriteeriume, mis sobivad. Vajaduse korral peaks nõudma ka kavandi esitamist, mis aitab hinnata 1. punktis toodut. Eesti arhitektide liidus (EAL) on jõutud seisukohale, et selle kavandi koostamiseks kuluv aeg ei tohi ületada üht tööpäeva. Loomulikult peab sel juhul hanke hindamiskomisjonidesse kaasama vastava ala spetsialiste, kes aitavad teha mõistlikku ja asjatundlikku otsust.

Sel kevadel tuli ka põhimõtteline otsus Euroopa Kohtust. Lõpuks on selgeks vaieldud, et meeskonna hindamine, mis seni oli ühe segasevõitu kohtuotsuse tõttu kahtluse all, ei ole riigihankedirektiiviga vastuolus. Seega: „Riigihankelepingu täitmise kvaliteet võib otsustavalt sõltuda lepingut täitvate isikute kutsealasest tasemest, mis koosneb nende kutsealasest kogemusest ja haridusest.” Tegelikult ju lihtsad, ammu teada põhimõtted, ometi ei saa aru, miks on olnud nii keeruline nende juurde tagasipöördumine.

On lootust, et 2020. aastal kasutatakse tööde tellimiseks riigihankemudelit, kus hinnatakse töö tegijate kvalifikatsiooni ja töö kvaliteeti. Keerukaks teeb protsessi see, et sellisel lähenemisel ei saa ametnikud kasutada hangete tüüptekste. Iga ülesanne ja töö nõuab individuaalset lähenemist ja tingimusi. EALi seisukohalt oleks parim juhtimisviis riigiarhitekti institutsiooni loomine. Sealt peaks tulema sisend hanketingimuste hindamiskriteeriumide ossa ning vajaduse korral ka osalemine hindamiskomisjonides, loomulikult ka tugi kohalikele omavalitsustele ja muudele riigi institutsioonidele hangete mõistlikul korraldamisel.

Olgem optimistid ja lootkem parimat, et talendid saaksid ka maasikast osa ja jõuaksid 2020. aastaks koju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming