Miks ikkagi on ERMi hoone siiani ehitamata?

Martti Preem

Seoses sellega, et ERM jäi ilma Euroopa Liidu rahastamisest, on mitmel pool puudutatud ka varasemaid ERMi ehitamisega seotud otsustusi. Seejuures pole tulnud välja põhjused, miks vaadati mitmel korral juba otsustatud asjad uuesti läbi. Kõige ebamugavam, et mitte öelda lausa ohtlik, on vana asja mäletamine. Olin ühel perioodil päris tihedalt seotud ERMi asukohavaliku ja arhitektuurivõistluse korraldamisega ega suuda end talitseda jagamast oma mälestusi ka avalikkusega. Juba 1960. aastate lõpuks oli selge, et etnograafiamuuseumi ruumid ei vasta muuseumile esitatavaile nõuetele ja tuleb leida uued ruumid. Nii tegigi arhitekt Raul-Levroit Kivi 1974. aastal, arvestades muuseumilt saadud ruumiprogrammi, Tartu vanalinna regenereerimisprojekti koostamise raames ettepaneku etnograafiamuuseumi laiendamiseks tema asukohas. Eskiis nägi ette laiendada muuseumihoone kõrval asuvasse endisesse naistevangla hoonesse (tol ajal olid seal TRÜ arstiteaduskonna laborid) ja rajada uus korpus kõrvalkrundile, kus oli üks amortiseerunud puidust elamu (praegu on sinna ehitatud uusapostliku kiriku hoone). TRÜ laboritele ei leitud aga uut asukohta ja seega ei olnud võimalik selle eskiisiga ka edasi minna. Kogu etnograafiamuuseumi arendamise kava soikus kuni uue ärkamisajani 1980ndate keskpaigas. Innustatuna „fosforiidisõja” edukusest hakkas etnograafiamuuseum (direktor Aleksei Peterson) ka Muinsuskaitse Seltsi toel rõhuma ideele taastada Raadi mõisakompleks ja ehitada sinna Eesti Rahva Muuseum. See idee sai toetuse ka ENSV valitsuses ja juba 1986. aastal taotles Kultuurimälestiste Riiklik Projekteerimise Instituut (KRPI) N Liidu armee sõjaväeosalt nr 21279 luba teostada Raadil geouuringud ja mõõdistused. See luba 25-le inimesele ka saadi! Ühtlasi tehti ka dendroloogiline hinnang Raadi pargi puistule.

KRPIs (edaspidi Riiklik Uurimise Projekteerimise Instituut Eesti Ehitusmälestised) koostati seejärel eskiisprojekt mõisakompleksi taastamiseks ja uue mahu ehitamiseks mõisa peahoone kõrvale. Projekt (arhitekt Kullervo Kliimand ja pargi rekonstrueerimise osa arhitekt Kersti Lootus) valmis 1988. aastal ja kinnitati Tartu linnaehitusnõukogus. 1989. aastaks olid Raadi mõisa varemed koos pargiga üle antud Tartu linnale (huvitav oleks teada, kes saavutasid sellise kokkuleppe sõjaväega juba tol ajal, kui NSVLi sõjaväe lahkumisest Eestist võis ainult unistada), kes omakorda andis 27. IV 1989 linna maast 10,45 hektarit ERMile selle väljaehitamiseks. Projektiga nähti ette restaureerida ja juurde ehitada kokku 30 615m² kasulikku pinda, sellest mõisa peahoones 3761m² ja fondihoidlaid 8228m². 1989. aastal sõlmiti Moskvas leping tööjooniste tegemiseks Poola RV firmaga Budimex, sest finantseerimine käis nn Moskva rahaga (!). Ka siin oleks huvitav teada, kes olid need inimesed, kes suutsid saavutada Moskvast raha eraldamise ERMi väljaehitamiseks!

Poolakate koostatud tööjoonised anti üle ja on siiani hoiul RUPI Eesti Ehitusmälestised Tartu osakonnast välja kasvanud projektifirma OÜ ARC-Projekt arhiivis.

Asukoha valik

Murdelistel aegadel kadusid nii Moskva raha kui ka Poola ehitajad, aga lõpuks ka N Liidu lennuvägi Tartust. Lennuväli-lennurada, mis võis vastu võtta ka suurimaid transpordilennukeid, jäi aga alles. Tartu linn asutas aktsiaseltsi Raadi Lennuväli, kelle ülesanne oli hoida lennurada töökorras, tellida tasuvusuuringud hindamaks arendamisvariante ja otsida võimalikke partnereid. Idee oli kujundada Raadist sõlmjaam, kuhu saabuksid suured transpordilennukid idast (Hiina, Jaapan , Lõuna-Korea), Raadil toimuks kauba komplekteerimine (lisaväärtuse tekitamine) ja ümbersuunamine väiksemate lennukitega Euroopa sihtkohtadesse. Juba 1991. aastal käis mitmeid delegatsioone Hiinast, hiljem käisid tartlased ka Taiwanil jne. Peeti mitu rahvusvahelist konverentsi ja workshopi, kus käsitleti ka teiste Nõukogude sõjaväelennuväljadest vabanenud riikide (Ungari, Bulgaaria, Saksa), aga ka NATO suletud lennuväljade (Kreeka) tsiviilotstarbeks ümberkujundamise kogemusi.

1992. aastal pöördus ERMi direktoriks saanud Tõnis Lukas minu kui linnaarhitekti ja linnavalitsuse liikme poole küsimusega, kas oleks mõistlik kaaluda ERMile ka teisi asukohti, sest Raadi paiknemine otse lennuraja lõpus seab potentsiaalsesse ohtu sinna koondatud rahvuskultuuriliste kogude säilimise lennuõnnetuse korral. Tuli ka tunnistada, et Raadi ümbrus oli väga masendav ja mõisa juurde pääsemiseks pidi läbima aguli, mille ümberkujundamist lähiaastakümnenditel küll näha polnud. Kuigi Raekoja platsilt jõuab Raadile jalgsi umbes 30 minutiga, oli see ikkagi Tartu mõttes täiesti linnatagune ala. Sõjaeelsel ajal oli see perede nädalalõpu väljasõidukoht, kus külastati muuseumi, peeti piknikku ja supeldi. Nüüdseks on see unustatud. Arutasime teemat linnavalitsuses (linnapea oli Ants Veetõusme) ja kuna Raadi tsiviillennuvälja käivitamise plaanid olid siis täiesti aktuaalsed, leidsime, et tuleb toetada alternatiivkoha otsimist.

Mõne aasta eest oli otsitud kohta ajalooarhiivile ja siis jäi silma Baeri-Liivi-Veski-Näituse kvartal oma äärmiselt hõreda hoonestuse ja mitme väga halvas seisus puithoonega. Kvartali hoonestamiseks koostati arhitektuurilis-ajaloolised eritingimused, mida nüüd sai kasutada ka ERMi hoone eskiisi koostamisel, muuseum andis omalt poolt ette ruumiprogrammi. Ruumiprogrammi koostamisel eeldati, et ka vana muuseumihoone Veski tänaval (tsaariaegne Maakohus) koos veel TRÜ käes endise naistevangla hoonega jäävad ERMile ja sinna mahutatakse Venemaa soome-ugri rahvaste etnograafilised kogud. Mahuline eskiis esitati 1993. aasta alguses Tartu arhitektuurinõukogule, kes veendus, et maht sobib antud kvartalisse.

1993. aastal moodustati kultuuri- ja haridusministeeriumi ERMi asukohavaliku komisjon eesotsas kultuuriministri Paul-Erik Rummoga. Komisjoni kuulusid peale minu kui Tartu linnaarhitekti muuhulgas ka Muinsuskaitseameti peadirektor Jaan Tamm ja arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Komisjonile esitati võrdlemiseks kolm lahendust: Raadi restaureerimise ja uusehituse kompleks, Veski tänava hoone juurdeehitus koos lisakorpusega (R.-L. Kivi eskiis) ja uus eskiis eelnimetatud kvartalisse. Komisjon kaalus neid variante mitmel korral, lisaks vaadati ka veel teisi tühje krunte kesklinnas, kuid lõpuks langetas komisjon otsuse just nimelt Baeri-Liivi-Veski-Näituse tänava vahelise kvartali kasuks.

ERMi projekt „Põhja konn”

Seejärel kuulutas juunis 1993. aastal kultuuri- ja haridusministeerium välja avaliku arhitektuurivõistluse, mille tarvis koostas muuseum juba palju täpsema ruumiprogrammi. Konkursile laekus 30 tööd, millest 28 vastas võistlustingimustele. Žürii (esimees Tõnis Lukas, sekretär Matti Maasikas, liikmed Vello Asi, Maie Kais, Margus Koot, Raul-Levroit Kivi ja Martti Preem) arvestas muuseumitehnoloogia, ehitustehnilise ala, linnaehituse ja arhitektuuriajaloo ekspertide seisukohtadega, hindas arhitektuurilis-linnaehitusliku sobivuse ja ruumiprogrammile vastavuse kõrval töödes peituvaid edasiarendamise võimalusi ja ehitises kajastuvat sümbolitaotlust. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades valis žürii võidutööks töö märgusõnaga „Põhja konn” (arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal), mida peeti julgelt tulevikku vaatavaks kompositsiooni ja konstruktsiooni arhitektuuriliseks sünteesiks, mis ühendab hoone minevikulise sisu oleviku ja tulevikuga ja mille lahendus on võrdväärne konkureerima teiste omataoliste ainulahendustega maailmas (vt ka Ene Läki artiklit „Poliitiline labajalavalss Eesti Rahva Muuseumiga”, Eesti Ekspress 21. V 2003). Kuigi projekt ei ole realiseerunud, sündis võistluse tulemusel väga tugev projektbüroo Luhse&Tuhal, kelle parimateks töödeks on täna Püha Birgitta klooster Pirital, Tartu ülikooli Pärnu kolledži hoone, Pärnu teatri juurdeehitis ja Jõhvi kontserdimaja.

Võistluse väljakuulutamise järel oli selge, et kuidagi tuleb muuseumil toimetada kuni uue hoone valmimiseni, kuigi juba mitu aastat polnud saadud kuskil näidata püsiekspositsiooni. Mäletatavasti sai neil aastail hoo sisse erastamine. Teadsin, et Tartu linn valmistab erastamisagentuurile ette seisukohta, et Tartu ei soovi Eesti Raudteelt üle võtta raudteelaste klubi hoonet, ja soovitasin Tõnis Lukasel pöörduda kiiresti Tartu kultuuriosakonna juhataja Riho Illaku poole, kelle pädevuses oli selle linnavalitsuse korralduse eelnõu koostamine, ning lisada dokumendile seisukoht, et linn ei toeta objekti erastamist, vaid soovitab jätta selle riigi omandisse ja anda ERMi kasutusse. Nii läkski ja 1994. aastal avati ERMi näitusemaja, mis töötab sellisena tänaseni.

ERM taotles linnalt 1994. aastal võitnud töö alusel projekteerimistingimusi muuseumihoone projekteerimistööde käivitamiseks. Vahepeal oli veelgi täpsustatud ruumiprogrammi ja logistikat. Hoonesse kavandati ca 25 000m² kasulikku pinda, millest näitusepinda oli ca 6000m² ja hoidlaid ca 10 000m². Hoone maksumus oli eelkalkulatsiooni alusel 530 miljonit krooni (34 miljonit eurot).

Projekt jääb venima

Ootamatult tekkis aga tõrge, sest Tartusse vastselt muinsuskaitseinspektoriks saabunud Mart Siilivask protestis kohavaliku, viidates 1995. aastal jõustunud planeerimis- ja ehitusseadusele, mille järgi uushoonestamiseks on vaja koostada detailplaneering, mitte ei saa piirduda vaid projekteerimistingimustega. Planeerimisseadusel ei olnud tagasihaaravat jõudu ja seni oli järgitud kehtinud reeglistikku. Vaidlusele kulus peaaegu aasta ja lõpuks ei jäänud ikkagi midagi muud üle kui algatada detailplaneeringu koostamine.

1996. aastal sai Tartu linnapeaks Tõnis Lukas ja lõpuks 27. III 1997 kehtestati Näituse, Veski, J. Liivi ja K. E. von Baeri tänava kvartali detailplaneering. ERM võõrandas mitu ehituse alale jäävat puitelamut, millest kaks kõige amortiseerunumat lammutati, ülejäänud läksid aga ERMi kasutusse, Uue anatoomikumi õuel olnud pargivahi hoone demonteeriti ja ladustati.

Riigikogus oli 1996. aastal vastu võetud otsus muusikaakadeemia, Eesti Kunstimuuseumi ja ERMi ehitamise kohta, kusjuures riiklike investeeringute programmis (RIP) seisis ERM eespool Eesti Kunstimuuseumi ja selle ehitus pidi algama 2002. aastal. Nüüd sai jätkata muuseumi projekteerimist juba ehitusloaks vajalikus staadiumis. Arhitektuuribüroo Luhse&Tuhal tegi aastatel 1998–2003 ära suure töö, viies projekti sisse olulisi täpsustusi muuseumi parema funktsioneerimise tagamiseks. Kuna aga ehituse algus oli veninud, otsustati 2000. aastal alustada Raadil vanade majandushoonete renoveerimisega hoidlahooneteks ja 2005. aastal valmiski Raadil kolm uue sisustuse ja tehnoloogiaga hoidlat kogupinnaga 4400m².

Tõnis Lukas taandati linnapea kohalt 1997. aastal ja tema asemele asus Andrus Ansip.

Siinkohal tuleb märkida, et peaaegu kohe pärast asukohavalikut hakkas seda kahtluse alla seadma ERMi Sõprade Seltsi kogunenud seltskond. Seltsi esimees oli tollane Tartu Maavanem Jaan Õunapuu, kes hiljem ka paralamendiliikme ja regionaalministrina toetas pigem asukohta Raadil. Sellesse konteksti sobitus ka Siilivase vastustamine. Aktiivselt töötas kesklinna asukoha vastu ka ERMi majandusdirektor Ülo Siimets, kuigi enamik muuseumi töötajaist eelistas kesklinna kohta (vt E. Läki eelviidatud artiklit). Hoidlahoonete ehitamine Raadile oli selge signaal, et kesklinna asukohalt on mujale orienteerutud. 1999. aastal valmis ülikooli biomeedikum ning sinna kolinud arstiteaduskonnal vabanesid naistevangla ruumid. Ka neid ei taotletud ERMile, misjärel Tartu ülikool hoone müüs. Nüüd on seal korterelamu.

ERMi arhitektuurivõistlusega samal aastal oli toimunud ka Kumu arhitektuurivõistlus, mille tulemusena valminud ehitusprojekt oli samuti valmis ja kuna lobitöö oli kahtluse alla seadnud ERMi ehitamise Tartu kesklinna, alustatigi Tallinnas 2002. aastal Kumu ehitusega (lõpetati aastal 2006).

Eelviidatud sõjaeelset nostalgiat kandev valdavalt eakaid, kuid prominentseid tartlasi koondav aktiiv pommitas kirjadega linnavalistust ja kultuuriministeeriumi ja nii, „tulles vastu valijate soovile”, kirjutati 2002. aasta sügisel Reformi- ja Keskerakonna koalitsioonileppesse Tartu arengukava kohta: „Aitame kaasa ERMi taastamisele tema ajaloolises asukohas Raadi mõisas” (vt E. Läki artikkel). Seejärel andis 2003. aastal kultuuriminister teema seisukohavõtuks arutada arhitektuuri-, muinsuskaitse- ja muuseuminõukogule, kes toetasid omalt poolt Raadi asukohta ja samal aastal võeti riigikogus vastu otsus ehitada ERM Raadile, korraldada rahvusvaheline arhitektuurivõistlus ja alustada ehitustöödega pärast Kumu valmimist. Seega tühistati varasemad otsused ja kirjutati korstnasse projekteerimistööle ja hoonete võõrandamisele tehtud kulutused.

Uus võistlus

ERM pani kokku järjekordse ruumiprogrammi, mis oli veelgi kasvanud: Raadi mõisakompleksi kümnele hektarile oli liidetud sõjaväeosa autobaasi ala ja Raadi järve lõunapoolel ligi kakskümmend hektarit.

Rahvusvahelise arhitektuurivõistluse tingimuste koostamine tehti 2005. aastal ülesandeks arhitektide liidule, kes moodustas selle tarvis komisjoni eesotsas Veljo Kaasikuga. Osalesin ka ise selle töös.

Ruumiprogrammi koostamisse oli peale Eesti spetsialistide kaasatud ka rahvusvahelisi eksperte ja selles osas komisjon ei diskuteerinud, see oli n-ö ette antud. Rohkem vaidlusi tekkis asukoha valiku määramisel. Esmalt kaaluti ka juurdeehitamise võimalust, kuid leiti üksmeelselt, et vana mõisakompleks tuleb jätta autonoomseks ja uus muuseumimaht peab olema piisavalt distantseeritud. Probleeme tekitas territooriumi suurus, mille täitmiseks nähti ette mitmesuguseid lisafunktsioone ja meelelahutuslikke atraktsioone. Vaidlusi tekitas küsimus, kas võistlustingimustes tuleb määrata asukoht täpselt või on õigem jätta see osalejate valida. Peale jäi siiski nn urbanistlik lähenemine, millega määrati asukohaks Raadi järve lõunaots, kuhu koonduvad linnalised teljed. Väited, et need linna keskelt lähtuvad teljed ehk Raatuse, Roosi ja Mäe tänav on loetavad vaid linnulennult ja nende läbi agulite ning endise sõjaväe territooriumi kulgevate teede ümberkujundamine jalakäijatele atraktiivseks ei saa teoks lähema 30 aastaga, ei leidnud vastukaja. Peamine lähenemistee jääb ikka Narva maantee kaudu ja läbi pargi piki Vahi tänavat, mis samuti pole just jalakäijasõbralikud. Asukoha kategoorilist nõuet õnnestus siiski pehmendada nii, et see on küll määratud, aga kui pakutakse veenev alternatiivne asendiplaaniline lahendus, siis seda ka aktsepteeritakse.

Võistlustingimusi tutvustati ERMi, kultuuriministeeriumi ja linnavalitsuse ühisnõupidamisel, kus need ka heaks kiideti.

2006. aasta jaanuaris lõppenud arhitektuurivõistluse hindamiseks moodustati žürii: esimees kultuuriminister Raivo Palmaru, liikmed arhitektid Andres Alver, Veljo Kaasik, Rein Murula, Tiit Sild ja Winy Maas, ERMi direktor Jaanus Plaat ja Peeter Mauer kultuuriministeeriumist. Eksperdid andsid töödele oma hinnangu nii museoloogia kui ka ehitustehnilisest aspektist.

Võib öelda, et urbanistid, keda jõuliselt esindas ka tuntud hollandlane Winy Maas, saavutasid veenva võidu. Lisaks kesklinnast lähtuvatele telgedele pidasid nad eriti oluliseks lennuraja tekitatud telge, mis osutuski kõige määravamaks otsuse tegemisel. Ei saa jätta siiski märkimata, et ostupreemiaga tunnustati ka arhitektuuribüroo Kosmos tööd (A. Kadarik, M. Tüür, V. Tomiste), kus uus muuseumihoone oli paigutatud Narva maantee äärde Raadi järve põhjatippu: lahendus oli arhitektuurselt mõjuv, territooriumi oli kasutatud otstarbekalt, hoone oli Narva maanteelt hästi nähtav ja ligipääsetav ning jättis mõisakompleksist lõunasse jäävale alale ükskõik kui suuremahulise teemapargi kujundusvõimaluse.

Kas ERM on liiga kallis?

Kuidas siis nüüd edasi-tagasi? On ju olemas kesklinna sobiv projekt, mis võimaldaks ehitushanget. Maksumuseks oli hinnatud ca 34 miljonit eurot ja vaevalt et see nüüdseks kaks korda on kasvanud. Teisalt poolt on olemas ka viimane riigikogu otsus ja samuti projekt, mis võimaldab ehitushanget, kuid mis on kaheldava retseptsiooniga ja hinnatud liiga kalliks. Ilmselt on võimalik mahtu kärpida ehk projekti odavamaks teha. Siiski – kas see ehitushind on ikka ülearu kõrge? Küsimus on pigem riigi prioriteetides, eriti kui võrrelda ERMi ehitushinda (ca 70 miljonit eurot) mõnede objektidega, mille maksumus pole silmagi pilgutama pannud. Võtkem või Mäo liiklussõlm ca 40 miljonit eurot, Narva mnt – Maardu – Tallinna lõik samas suurusjärgus, alla kirjutati 49 miljoni eurone Tartu ringtee ja silla ehitusleping (kas see tõesti on kõige vajalikum ehitus Tartus?). Muuseas, näiteks erainvestor on maksnud Delfi virtuaalse keskkonna eest kõhklemata samuti 70 miljonit eurot ning ERMi alt „vabanenud” ressursist lükati 24 miljoni euro haridusreformiga seotud gümnaasiumihoonete rekonstrueerimisse.

Veel kord võiks aga kaaluda seda, kas asukoht endisel lennuväljal vastab ERMi mõttele.

Martti Preem oli Tartu linnaarhitekt aastatel 1991–1995, linnavalitsuse liige aastatel 1991–1993.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming