Mida uuenduslikku tabati ja kas mõni näitus /paviljon üllatas või ehmatas? Mis tunde jättis Eesti seekordne esinemine?

Sirp

Kommentaarid biennaali avapäevadel näitusi väisanud Eesti arhitektidelt.       Tõnu Laigu: Küsisin Mark Soosaarelt, kes oli Veneetsias  ainus institutsiooni esindaja Eesti näituse avamisel, miks ei jää ta filmimehena Veneetsiasse kauemaks kohe algavale filmifestivalile. Vastus oli lihtne: seal on liialt palju kommertsi. Millist meelsust kannab aga arhitektuuribiennaal? Kas ka sellest on saamas mess, mida kasutatakse arhitektide edu tõukelauana, või on see maailma laiune foorum, kus ehedat arhitektimõtet väljendatakse kõige ajatundlikumal moel? Jaapani näituse komissar Koh Kitayama väidab, et pärast majanduskriisi on arhitektuur kaotanud juhtiva positsiooni majandusliku autoriteedi väljendajana. Tahe oma riiki või arhitekte teistest kõrgemale upitada paistab välja mitmes esitluses. Ja siis ei saa enam aru, kas on püütud liialt vähe või just liialt palju, igal juhul uut kvaliteeti ei sünni (näiteks Egiptus, Tšehhi, Austria, Holland, Saksa, Venemaa, Suurbritannia).  

Kirjeldatud polaarsust ühtlustab suuresti biennaali seekordne teema „Inimesed kohtuvad arhitektuuris”, mis toob esile meid ümbritseva ruumi peamised osad ning nähtused nagu valguse, õhu, vee, heli, maa, gravitatsiooni, ideed. Ruum on muudetud visuaalseks, kasutades esteetikat, tehnoloogiat ja uut teadmist. Näitusel on välditud päevakajalisust ning äratuntavad on püüdlused jõuda ajatuseni. Olen kindlasti igasuguste linnaehituslike ja urbanistlike protsesside pidev jälgija ning ka ise sellele palju aega kulutanud. Kuid sel biennaalil jäid sellesisulised ekspositsioonid teemast siiski kaugeks ja iseloomustasid pigem  arhitektuuri ja ühiskonna seost. Pealegi on linnaehitusest ammu saanud poliitika ja valitsemise osa. Suurepärased esitused pakkusid välja Taani (Kopenhaageni tulevik), Jaapan (metabolismi taasavastamine), Hongkong (urbanistlik tihedus) ja tiimidest OMA ning BIG. Futuristlik ja XXII sajandini ulatuv visioon Austraalia võimalikest arengustsenaariumidest esitleti hollywoodlikus 3D-filmis. Urbanismi ja kunagise Ateena harta ümbersõnastamise kõrval jäi  minu vaieldamatuks lemmikuks hoopiski üks video, kus jaapani traditsiooniliste ja tihedalt paiknevate majade vahele püstitatakse rahulikul moel uudse vormiga ülitehnoloogiliste ehitusmaterjalide abil väike varikatus ja esmapilgul metafüüsilise tähendusega klaasist galerii. Videos kajastatud aktis oli enam tähendust ja inimese suhet ümbrusega kui üheski teises väljapanekus.     

Ehitatud arhitektuuri kategooriasse kuulub ka Eesti ekspositsioon. Eramu pole üksnes maja, vaid on mitmetähenduslik ja organiseeritud „laboratoorium”, kus inimene viib ellu  oma unistusi ja arusaamu ümbritsevast ruumist arhitekti kaasabil. Samas on Eesti näitus omamoodi kokkuvõte ühest müüdist, et Eesti arhitektuuri headus kajastub eramuarhitektuuris. Vaatame, kas müüt purustatakse või kestab!     

Tiit Trummal:

Viimaste aastate enesekeskne, arvutimaailma uusi võimalusi kasutav ja vormiloome ümber hargnev arhitektuurivool oli kõige konkreetsemalt esiplaanil Austria paviljonis. Kuid selle kõrval oli tunda lisaks nn ökoloogilise jätkusuutliku  arhitektuuri kohalolekule ka uuenevat huvi inimkesksema ruumiarenduse vastu, kus maja oma konkreetse vormi ja selle probleemidega mõneti teise plaani nihkub.     

Kazuyo Sejima juhtmõttega arhitektuurist kui sotsiaalse suhtevõrgustiku generaatorist haakus tõhusalt jaapanlaste endi paviljon, mis ühitas majadevahelise nn linnaruumi hoonete siseruumiga ühtseks suhtlusmaastikuks. Rahvuspaviljonidest jäi meelde ka Taani väljapaneku intensiivsus uute võimaluste otsingul Kopenhaageni arendamisel ja ühises tulevikus  vastaskalda Malmöga. Hetkeks üllatas, et üks novaatorlikumaid arhitektuurimaid Holland ei tulnud välja uute projektidega, vaid pööras pilgu hoopis tühjalt seisvate, kasutamata hoonete poole. Võib-olla rohkemgi üllatas, et jätkusuutlikkuse küsimuse all ägavas maailmas esines Austraalia sedavõrd jõulise futuristliku superurbanismiga, mis ilmselt annab märku senini ülihõredalt asustatud mandri varjatud potentsiaalist. Kui miski just ehmatas, siis võib seda  sõna mööndustega kasutada Kanada paviljoni kohta, mis astus oma salapärase, tehisintellektiga elusorganismile läheneva installatsiooniga ulmefilmide maailma.   

Eesti väljapanek panustas meie reaalsele trumbile, rikkalikule väikeelamute arhitektuurivalikule. Selles oli nii väljapaneku tugevus kui kontseptuaalne nõrkus, kuna konkreetse väljalõikena reaalsest keskkonnast haakus näitus pisut passiivsemalt biennaali otsingulise peateemaga. Tuleb igal juhul tunnustada Eesti arhitektuurielu tegusust biennaalil osalemises olukorras, kus esindatud riike oli üle maailma  ainult 60 ringis ja Baltimaadest olime kohal ainsana. Maailma tipptasemel jõulisema ja teravamalt lõikavama väljapaneku üheks eelduseks tundub üldisel taustal olevat ka rahalise panuse tõstmine, mis meie tippspordi rahastamise suurusjärkude kõrval tundub küll ainult kultuuriministeeriumi prioriteetide küsimus olevat.   

Peeter Pere:     

Minus kasvab pärast seda biennaali veendumus, et tuleb julgeda olla ISE . Kui suudad näitusest näitusesse omi teemasid kajastada – mis siis, et need pole globaalsed –, siis suudad ka oma  kuvandi kinnistada. Meie linnade kitsaskohad ning lahendused pole võrreldavad ja arusaadavad suurlinnade probleemide taustal. Meil on paar kvartalit tihedust, millele järgneb tühemik või pooleli jäänud arendus ehk siis mittelinn, ent selle pärast pole vaja tunda võltshäbi, vaid olla veelgi julgem oma erisuste väljatoomisel. Kuraator, väike jaapanlannast arhitekt, suutis mastaapse ekspositsiooni läbi viia talle iseloomuliku tundlikkusega. „Sensitiivsus”  on selle biennaali märgusõna ja seda on tajuda igal sammul. Sejimale on omane suur lihtsustamise kunst. Eriti jäi meelde tema büroo loodud kunstigaleriide projekt Inujima saare traditsioonilisse Jaapani külaolustikku. Selline ultramoodne, lihtne, ümbrusega 100% suhestuv tänapäevane arhitektuur. Tundus, et need külakese vabad alad ootasidki meie sajandi lähenemist. Siit midagi Lahemaa, Noarootsi ja teiste miljööalade kramplikele säilitajatele  – alati on professionaalil võimalik keskkonda ka tänaste lahendustega rikastada. 

Siiri Vallner ja Indrek Peil:     

Värskelt mõjus esitusviis: põhinäitusel pakkus enamik osalejaid võimalust ruumi kogeda, valdavalt koosnes väljapanek installatsioonidest  ja väga suurtest makettidest. Näitusele välja valitud autoritel lasti põhjalikult oma tööd esitleda. Ühele ehitisele või ideele terve saal pühendada ei ole ju sugugi palju. Staarid ja kommerts olid teadlikult kõrvale jäetud, rõhk oli kontseptuaalsel ja kunstilisel lähenemisel. Sügava mulje jätsid väga järjekindla autoripositsiooniga arhitektid, kelle nägemus ja teemade ring on selgelt fokuseeritud ja kes arendavad projektist projekti oma kindlat  teemat. Näiteks biennaali Hõbelõviga esile tõstetud OFFICE (Kersten Geers ja David Van Severen) koos fotograaf Bas Princeniga. Nende arhitektide looming on ülimalt lihtne, range ja struktureeritud ning esmapilgul pärineks justkui 60 aasta tagant padumodernismist. Teoreetiliselt ei saaks see olla sugugi köitev, aga on. Kui proovida seletada, siis ilmselt seepärast, et nad lähenevad arhitektuurile hoopis teisest küljest ja nende töövahendid on teised  kui enamikul praegu. Värskendav on näha, et ettekujutus „moodsast” ja tähelepanuväärsest arhitektuurist võib olla hoopis midagi muud kui see, mida tavaliselt esile tõstetakse. Eesti väljapanek oli soliidne, aga mitte väga vaatajasõbralik. Kui tahetakse sama näitust edaspidi näidata, võiks lisada midagi, mis haaraks vaataja näituse sisse. 

Eramaju nägi seekord üllatavalt palju. Teiste hulgast tõusis esile põhinäituse osaks olnud Jaapani büroo Bow-Wow. Nemad tegelevad elamise üksikasjadega ega pea tühiseks ka kõige väiksemat igapäevast detaili. Näiteks ilmestavad  nende jooniseid ja makette toasussid, jalgrattad, lauale unustatud joogiklaasid jm näiliselt juhuslik pudi-padi. Ilmselt just sellepärast on Bow-Wow projektid alati väga originaalsed, aga mitte kunagi hirmuäratavad ega inimvõõrad nagu suur osa meie kaasaegsest arhitektuurist kipub olema. Põhinäitusel olid välja pandud nende eramute maketid mõõtkavas 1:20, mis on paras nukumaja suurus. 

Inga Raukas:   

Biennaal pani mind mõtlema arhitektuuri väljendusvahendite üle. Harilikud arhitektuurinäituste esitlusvahendid – suured plakatid, väljatrükid, fotod ja maketid – tundusid igavad, staatilised ja ühetaolised. Selline mahukas näitus vajab erialale iseloomulikku süvenemist  ja laiema publiku kaasahaaramiseks häid ruumikunsti vahendeid. Aga mitte ilmtingimata populaarseid 3d-filme. Nendest vahenditest sõltub ka arhitektuuri areng. Seekord riikide paviljonid väga üllatavad ei olnud – kui üldse nii-öelda elukutselist millegiga üllatada saab? Meelde jäid elavad installatsioonid, ruumis ja ajas toimivad tööd nagu Olafur Eliassoni strobovalgustatud veejoad, Kanada paviljoni tehisloodus ja juba eelmisel  biennaalil silma paistnud Junya Ishigami ülipeened konstruktsioonid, mida oli üldse raske näha. 

Kadri Kerge, arhitektuuri üliõpilane:     

Arhitektuuri keel on nagu hiina keel, mille väljendusvahend ei ole mitte verbaalne, vaid ideograafiline. Representeerimisviisiks  on piktogrammid ehk selekteeritud pildid, abstraktsed mõisted, mis kõik tähendavad objekte ja nähtusi. See moodustab kokku ühe keele. Biennaalil nähtud pildikeelest võib välja lugeda üldise arengusuuna, mis rõhub arhitektuuri praktilisusele ja lihtsusele, teemat iseloomustab hästi Austria paviljon, kus inimesed/ kultuurid kohtusid näitust luues. Eesti näitus sobis teema raamidesse hästi: eksponeerisime kvaliteetset Eesti maitset,  mis on eramute disainis inimestele palju kättesaadavam kui Euroopa riikides keskmiselt. Interaktiivsuse, filigraansuse ja tehnilise tundlikkusega paistis silma Kanada näitus, kus presenteeritakse viimase kümnendi moeteemasid nagu kineetiline arhitektuur. Erinevalt teistest rahvuspaviljonidest, kus on keskendutud oma kultuuri kontekstile, rebis Philip Beesley kureeritud näitus lahti etnilistest ja kultuurilistest ahelatest.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht