Mida teha varemetega

XXI sajandi varemetekäsitlus ei piirdu enam sugugi ainult antiikse ja keskaegse ehituskunsti jäänustega.

LEELE VÄLJA

Allveelaevade demagnetiseerimiskeskus põhjarannikul Hara lahe ääres on üks Nõukogude militaarpärandi lummavamaid objekte, mis vääriks lammutusprogrammist säästmist.

Allveelaevade demagnetiseerimiskeskus põhjarannikul Hara lahe ääres on üks Nõukogude militaarpärandi lummavamaid objekte, mis vääriks lammutusprogrammist säästmist.

Toomas Tuul

Varemeid on meie maastikus palju. Riigikorra ja majandusmudeli muutus muutis ka paljud hooned kasutuks, viimastel aastatel võimust võtnud kestlik kahanemine (rahandusministeeriumi termin meie regionaalse arengu kohta) lisab neid veelgi. Keskkonnainvesteeringute Keskuse jäätmekäitluse programmist toetatakse kohalike omavalitsuste hinnangul maastikupilti kahjustavate lagunenud ja kasutusest välja langenud põllumajandus-, tööstus- või militaarehitise lammutamist ja sellest tekkinud jäätmete käitlemist, sealhulgas taaskasutuse ja ringlussevõtu soodustamist ja maa-ala koristamist. Kas on aga kindel, et selle käigus ei kao ka mõndagi väärtuslikku? 1970. aastatel aset leidnud puitasumite lammutamine nii meil kui ka mujal Euroopas on nüüdisajal tunnistatud väga kahetsusväärseks sammuks. Kuidas teha nii, et varemetega ei juhtuks sama?

Käesoleva lugu kasvas välja kevadisest keskkonnainvesteeringute keskuse parimate keskkonnaprojektide valimisest, kus teiste hulgas kandideeris Triigi mõisahoonete lammutamine, mille kohta oli öeldud järgnevalt: „Jõudis lõpule vananenud ja ohtliku mõisakompleksi lammutamine. Lisaks varasemale Triigi mõisa peahoonele ja sepikojale lammutati nüüd ka töölistemaja ja laut. Töödega kaotati küla südamest varisemisohtlikud hooned ning taastati ümbruskonna väljanägemist.“ Asjaolusid, mille kallal norida, on siin hulgi. Nagu eespool näha, ei ole programm mõeldud kultuuripärandi hulka kuuluvate hoonete lammutamiseks. Ja seda mõisahooned on, ka varisemisohtlikuna. Suhteliselt küsitav on selle kontekstis ka maastikupildi taastamine. Mida õigupoolest taastati? Mõisaeelset aega? Kui see üksik näide mõisahoonetest kõrvale jätta, siis tahaksin küsida, kas kasutusest välja langenud põllumajandus-, tööstus- või militaarehitis on ikka alati maastikupilti risustav. Võib-olla on nii mõnigi neist hoopis maastikupilti rikastav, ja pigem hoopis esteetilisi kategooriaid eviv. Kas omavalitsus on alati kompetentne selle üle otsustama? Kas me saame olla kindlad, et suures koristamis-lammutamistuhinas hoopis väärtuslike objekte maamunalt ei pühita? Vastab ju näiteks meie XX sajandi arhitektuuriparemikku kuuluv Toomas Reinu kavandatud Tsooru kolhoosikeskus igati „lammutusprogrammi“ kriteeriumidele.

Vare ja tema väärtus

Mis on üldse vare? Õigekeelsussõnaraamat ütleb, et vare on purunenud või põlenud kiviehitise jäänused. Muinsuskaitseringkondades on arvatud ka, et ehitisest saab vare siis, kui tal enam katust ei ole. Hoonetega on nii lihtne, eriti kui rajatisel pole sageli katust olnudki … Vareme ja ehitise piiri ei peagi tingimata jäigalt defineerima – tavaliselt on visuaalsel vaatlusel selgelt eristatav, millega tegemist. Küll aga võib tõstatada küsimuse, kas vare iseenesest on halb. Hoiame ju hoolikalt oma vanema ehituskunsti varemestunud näiteid linnuste ja kloostrite näol, varemetel oli oluline osa ka XIX sajandi pargikunstis, kus üks romantiline vare oli inglise pargi vältimatuks kujunduselemendiks. Kas väljaspool seda konteksti on varemed väärtusetud? Ajalugu ei lõppenud ju keskajal, omast ajast kõnelevad ka hilisemate aegade märgid. Kas ei ole need kohalikus maastikus pigem ajalise ja ruumilise mõõtme lisamiseks, märk sellest, et siin on elatud aastasadu.

Picture 06.12.05 030

Braga linnas Portugalis muudeti paarkümmend aastat vana kasutuseta turuhoone kultuurikeskuseks, mille juurdu kuulub n.ö varemetepark aiaga, arh. Souto de Moura 2001. Foto Urmo Vaikla

Varemed XXI sajandil

Tänapäevane varemekäsitlus on hoopis pragmaatilisem. Üldjuhul nähakse varemetes vaid oma aja ära elanud hoonete jäänuseid, mis risustavad vaatepilti ja keskkonda. Aktsepteeritakse asjaolu, et vanemad varemed, mis on muinsuskaitse all, kuuluvad kultuuripärandi hulka ja peavad säilima. Need, millele muinsuskaitse märki külge ei ole pannud, s.t riiklikuks mälestiseks kuulutanud, võib aga südamerahus maha tõmmata. Just selline näide on eespool mainitud Triigi mõisahoonete juhtum. Kui muinsuskaitse kinnitas, et tegu pole riikliku mälestisega, siis nähti selles vaid mõttetut risu, mis ruumi heakorrastamise nimel pigem teelt kaduma peab. Et sellega kaob ka kohamälu ja võimalus mitmekihiliseks ruumikäsitluseks, jäi otsustajatele hoomamatuks. Kahele viimati lammutatud hoonele eraldatud 15 900 euroga oleks ehk saanud ka mõistlikumalt ringi käia. Näiteks lammutades varisemisohtliku osa ja ülejäänu heakorrastades ning säilitades kas või maalilise varena. Õigluse nimel tuleb märkida, et väike osa peahoone kivikehandist siiski säilitati. Kui selline saatus tabab mõisat, siis kuidas saame loota, et osatakse märgata nõukogudeaegsete varemete atraktiivsust? Sageli nähakse neis eelkõige lagunevat ehitussubstantsi, mis meenutab koletut nõukogude aega, mida paljud selle aja inimesed parema meelega üldse mäletada ei taha. Õnneks on peale kasvamas uus põlvkond, kel Nõukogude ajaga seoses oma mälupildid puuduvad ja kes ebameeldivate assotsiatsioonide asemel hoopis intrigeerivat esteetikat märkavad.

XXI sajandi varemekäsitlus ei piirdu enam sugugi ainult antiikse ja keskaegse ehituskunsti jäänustega. Aja märki, mida varemeid estetiseerides esile tuua, võib näha ka XX sajandi hoonetes, rääkimata varasematest ajalooperioodidest. Omaette kultusobjektiks on muutunud Nõukogude militaar- ja industriaalvaremed. Seltskondi, kes põnevusega käivad vaatamas Ida-Virumaa põlevkivibasseini objekte, Kiltsi lennuvälja angaare või Hara allveelaevade sadamat, on ju arvukalt. Rummu karjääri lummav veeväli kaotaks palju, kui sealt eemaldada kõik varemed. Küsimus on vaid, kuidas need esialgu pigem erialati ja põlvkonniti levivad arusaamad ühiskonnas laiemalt mõistetavad oleksid. Kuidas varemeid tänapäeva integreerida, nii vaimsesse kui ka füüsilisse ruumi? Kui vaimse ruumiga on pisut lihtsam – suhtumine on paljuski enda teha –, siis füüsiline ruum on märksa nõudlikum, eeldades ideid ja ressursse.

Varemete kaitsmine ja eksponeerimine

Väimela mõisa Matussaare kabel on  näide vareme narrimisest. Nõukogudeaegset laste mänguväljaku seenekest meenutav katus küll kaitseb varet mõnevõrra  ilmastiku eest, aga muudab selle sedavõrd naeruväärseks, et   „loomulik hääbumine“ tunduks märksa väärikam.  Foto Leele Välja

Väimela mõisa Matussaare kabel on näide vareme narrimisest. Nõukogudeaegset laste mänguväljaku seenekest meenutav katus küll kaitseb varet mõnevõrra ilmastiku eest, aga muudab selle sedavõrd naeruväärseks, et „loomulik hääbumine“ tunduks märksa väärikam. Foto Leele Välja

Väärikate ajalooliste varede eksponeerimises on maailmast arvukalt silmapaistvaid näiteid. Kui antiigivaremetest eeskuju otsimine võib kliima tõttu umbteeks osutuda, siis Norra Hidemarki katedraali varemete ümber ehitatud võimas klaaskonstruktsioon pärineb hoopis lähedasematest tingimustest. Kahjuks mitte majanduslikus plaanis. Ideaalis võiks varemete kaitseks rajatud uued konstruktsioonid olla siiski selgelt XXI sajandi esteetikast ja tehnoloogia võimalustest kantud, sealjuures lastes esineda varemel. Kaitsev konstruktsioon oma funktsionaalses rollis peaks vaid väärikat partnerlust pakkuma. Kahjuks on meie praktika läinud rohkem teemaparki sobivat pseudoajaloolist katustamise teed, mille tagajärjeks kummalised, algsete mahtudega mitteseostuvad katusemaastikud müürilõikude kohal (Padise klooster, Karksi linnus) või maastikul angaarikatust meenutav Maasilinn. Ühelt poolt on hea, et nad kaitstud on, teisalt võimaldaks tänapäevane klaas-metall jms ajaloolistel müürilõikudel hoopis efektsemalt esile tulla. Küsimus on ka, millal lõpetada sekkumine. Nagu inimestel, on ka hoonetel oma elukaar ja kuigi varemeid saab nagu inimesigi väliste abivahenditega päris kaua elus hoida, tasub siiski vahel küsida, millal on õige aeg „aparaadid välja lülitada“ ja anda teed loomulikule hääbumisele. Lahendused, mis vareme väärikust õõnestavad (nt Väimela mõisa Matussaare kabeli seenkatus) ei peaks meie maastikupilti kuuluma. Ehitiste hääbumine on ju tegelikult elu loomulik osa ja ka selles on vahel oma hingemattev ilu. Küllap on kõik näinud vapustavaid fotoseeriaid hüljatud hoonetest, kus loodus vaikselt võimust võtnud.* Tänapäeva ühiskond on pagendanud surma kuhugi äärealadele, muutnud selle abstraktseks ja kaugeks. See suhtumine kipub kanduma ka ehitistele. Väärikat vananemist peetakse oluliseks inimõiguseks. Sellist austust väärivad ka ehitised.

Selge on see, et varisemisohtlike varemetega tuleb midagi ette võtta. Kas see aga alati just lammutamine peab olema? Tundub stalinistliku lähenemisena – pole inimest, pole probleemi ehk siis: pole varet pole probleemi. Jah, probleemi ehk enam ei ole, aga kui palju me sellega vaesemaks jääme? Raske on ka paika panna kindlaid kriteeriume, millal vareme väärtus selle säilitamist nõuab. Küll aga võiks olla põhimõte, et kui on väärtusi, mida esile tuua, siis lammutamisega ei maksa kiirustada. Sageli tsiteeritakse Goethe ütlust, et inimene näeb seda, mida ta teab. Kas on kindel, et otsustajad ja hindajad teavad piisavalt? XX sajandi arhitektuurist arusaamine ja väärtustamine on ühiskonnas vaikselt muutumas, nõukogude pärandi puhul kipuvad vaenulikust ideoloogiast varjutatud mälupildid vaatenurka moonutama ning ajalugu ja esteetika sageli kaotajaks jääma. Ometi on see meie ajalugu, paremat pole kuskilt võtta. Tegelikkuse aktsepteerimine näitab tervet psüühikat, suhtumine nõukogude pärandisse ühiskonna vaimset tervist. Kui prooviks muuta vaatepunkti, siis ehk märgataks varemete juures ka rohkem võimalusi ajaloomälu hoidmiseks, maastikupildi rikastamiseks ja linnakeskkonna mitmekesistamiseks.

* http://www.duskyswondersite.com/human-ingenuity-category/abandoned-but-beautiful

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming