Mida kohalikud herned linna heaks saavad teha?

Kadri Klementi, Aet Ader

Aprilli keskel EKA arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames Tallinna väisanud arhitekt CJ Lim räägib, miks me peaksime mõtlikumalt oma taldrikusse vaatama ja kuidas see, mis sealt vastu vaatab, on seotud linnaruumiga. Külalisega vestlesid Kadri Klementi ja Aet Ader. CJ Lim on Londonis baseeruva arhitektuuribüroo Studio 8 Architects asutaja ning õppejõud ja asedekaan Bartlettis, Londoni ülikooli kolledži arhitektuurikoolis. CJ Lim peab oma igapäevatööle iseloomulikuks pendelrännet akadeemilise ja erialase maailma vahel, samamoodi nagu ka pidevat mõõtkava vahetumist: kord planeeritakse Aasiasse tervet linna või linnaosa, kord koostatakse paberist lõigatud imepeente illustratsioonidega raamatut. Arhitekt võrdleb seda käiguvahetamisega autosõidul: erinevad projektid muudavad terve büroo kui masinavärgi seadistust, ümberlülitumisega kaasneb aga pidev kohanemine, täienemine ja värskenemine. Kadri Klementi: Kas ka ülikoolid jõuavad järele sellisele meeskonnatööle, nagu on iseloomulik teie büroole? CJ Lim: Nii koolis kui büroos käib töö koos väga paljude spetsialistidega: energiasäästlikkuse inseneride, maastikuarhitektide, konstruktorite ja geograafidega ning isegi näiteks toitumisspetsialistide ja biomeedikutega. Valdkonnaülene koostöö tähendab pidevat kohanemist, iga päev õpin koos oma kolleegidega midagi uut. On selge, et arhitektuurihariduse tulem ei saa olla enam arhitekt suure algustähega, ehitatud keskkonnaga seotub erialad on viimase kümne aastaga muutunud tohutult. See kajastub muide imehästi kas või minu raamaturiiulis: kui ammu ostetud raamatud on peamiselt ainult arhitektuuriteemalised, siis hiljuti lisandunud on ettearvamatud hüpped hoopis kaugematesse valdkondadesse.

K. K.: Kas võib öelda, et peale inimeste huvide laienemise on märgatav ka varem üksteisest väga kaugel asunud teemade koondumine, kahe väga erineva asja kokkusaamine?

CJ. L.: Jah, kindlasti. Maailm on tohutult muutunud just suurte muudatuste tõttu teadmusloomes ja infovahetuses. Ühtaegu on tegu nii teadmiste avardumise kui väga konkreetsete teadmiste kokkusaamisega. Ma arvan, et selle on ajendanud püüd muuta maailm säästlikumaks.

Aet Ader: Sinu büroo asub Londonis, kuid tegutsete palju ka Hiinas. Kuidas see on niimoodi läinud?

CJ. L.: Kõik algas ühest projektist, mida meid kutsuti tegema Hiinasse 2004. aastal. Projekteeritava maa-ala suurus oli 11 km2. Selle hoomamiseks pidime kõrvutama projekteeritava ala ja meile tuttavad alad nagu Hyde Parki Londonis ja Central Parki New Yorgis. See oli vapustav võimalus tegeleda esmakordselt millegi nii suurega. Hiina pakub selliseid töid just nimelt ka esmakordselt tegijatele. Inglismaal ei juhtuks seda mitte kunagi! Seal puudub ambitsioon, puudub visioonikus. Hiinas on teistmoodi. Mõnikord tehakse seal häid otsuseid, mõnikord mitte. Kuid alati on seal visiooni ning tuuakse kokku inimesi, kes ei ole ehk seda sorti projekti varem teinud, kuid kes pakuvad uusi värskeid ideid. Inglismaal või ka mujal Euroopas on nii, et kui oled projekteerinud lennujaama, jäädki lennujaamu projekteerima; kui pole varem muuseumi teinud, ei võta sind keegi ka seda tegema. See on edasimineku mõttes väga veider – sulle pakutakse üha uuesti ju vaid samu ideid.

K. K.: Huvitav, et räägime erinevate elukutsete kokkutulemisest ning siis kohe sellest, et arhitektid ja projektijuhid või tellijad ei mõista üksteist.

CJ. L.: Ma loodan, et see muutub. Üha enam inimesi, kes ei ole arhitektid ega planeerijad, võtab osa diskussioonist ehitatud keskkonna teemal. Usun, et kogu ühiskond muutub keskkonnasäästlikumaks ja et mõtleme rohkem ehitistele, mis meile varju pakuvad.

A. A: Kas linnaga puhtalt lehelt alustades on võimalik kõiki kaasata?

CJ. L.: Muudmoodi ei saagi! Peame mõtlema nii paljudele teemadele. Süsinikuneutraalset linna ei ole võimalik ehitada, kuid kui igaüks teeb selle nimel natukene, saame süsinikutootmist vähendada. Üks viis seda teha on läbi mõelda kohalik toiduainetööstus ja linnapõllumajandus. Suurbritannia impordib 99% oma köögi- ja puuviljadest. Mäletate, kui aasta või kaks tagasi kattis Euroopat tuhapilv? Meie supermarketid olid tühjad! Enamik meie köögiviljadest tuleb Põhja- või Lõuna-Aafrikast, näiteks Keeniast. Suudate seda uskuda? Nii pika maa tagant! See mõte hirmutab mind väga.

Hiinas on tohutult põllumajanduslikku maad. Aga põllupidajad ei taha enam põldu harida. Nad tahavad minna ära linna. Ja valitsus ei näe selles ohtu kestlikule arengule. Mitte et selliseid põllupidajaid peaks takistama, aga keegi ka ei julgusta neid oma senist eluviisi jätkama. Terve Euroopa elanikkond on väiksem kui Hiina elanikkond. Mõelda vaid, kui ka hiinlased tooksid näiteks kõik herned Keeniast! Energiabilansist rääkides tulevad jutuks küll päikese-, tuule- ja loodete energia – kuid keegi ei märka, et sinna hulka peaks kuuluma ka toiduenergia.

K. K.: Teisisõnu – meil oleks tegelikult vaja globaalset toidupoliitikat?

CJ. L.: Absoluutselt! Globaliseerumist ei peaks nägema mitte kasumimasinana, vaid kultuurina, mis võimaldab meil üksteist sümbiootiliselt toetada. Sellest räägib ka minu raamat „Nutikad linnad + ökosõdurid” („Smartcities + eco-warriors”). Juhin seal tähelepanu nendele aladele linnas, kus oleks võimalik toota toitu, aga ka sellele, kuidas toidutootmise maastikud võiksid linna olemust väljendada. Selle asemel, et ehitada kõigepealt hooned, peaks tegutsema vastupidi: terve linn peab olema kujundatud rohelistest aladest ja toidu tootmisest lähtuvalt, hoonestuse ja inimeste paiknemine peab olema nendest juhitud.

K. K.: Kuidas linnapõllundus välja näeb?

CJ. L.: Mul on siin raamatus pilt, kuidas inimesed rajavad Berliini parlamendihoone ette aiamaad. Pärast sõda ei olnud piisavalt süüa ning hakati ise köögivilju ja kartulit kasvatama. Terve Londoni Hyde Park oli üks suur kartulipõld. Mis ma tahan öelda: meie kui ehitatud keskkonna kujundajad peaksime põhjalikumalt mõtlema, mis on parkide, jõgede ja metsade eesmärk. Park peab olema osa energiabilansist. Hiina projektis tegime ettepaneku rajada park, kus kasvavad köögiviljad. Ka toidu tootmine võib olla ilus. Peaksime kõrgemalt hindama söödavaid maastikke.

A. A: Aga sotsiaalne kestlikkus? Kas linnapõllundus ühendab inimesi?

CJ. L.: Kindlasti! Sotsiaalne sidusus on väga oluline. Linnapõllundus ei pruugi kõiki ära toita. Kuid kui see annab osagi meie igapäevasest toidust, on sellest juba suur abi. Sama oluline on see, et linnapõllundus või -aiandus ajendab minema kodust välja. Milleks me sunnime end trennis käima? Maad kaevates saab lisaks füüsilisele koormusele tutvuda naabriga, jagada midagi. Eesti ühiskond on vaikne ja rahulik, paljudes suurlinnades on märksa mitmekesisem elanikkond ja sotsiaalsed pinged suured. Linnapõllundus ja toit on väga head vahendid pingete leevendamiseks: pole oluline, kas oled katoliiklane, juut või moslem – me kõik sööme. Me võime rääkiga toidust, suhtuda sellesse kirega. Linnapõllundus on kõige rahumeelsem religioon.

K. K.: Kuidas linnapõllundus toimib? Kas sellega on seotud väikeettevõtjad?

CJ. L.: See võib toimida kahel viisil. Kui ehitada linn endisele põllumajandusmaale, on juba olemas põllumajandusega hõivatud kohalik elanikkond. Neid tuleb austada ja nendega tuleb uue linna rajamisel arvestada. Nemad võiksidki köögiviljaparkide eest hoolt kanda, olla kohalikud toidutootjad. Ja sealt võiksid areneda sümbiootilised suhted: näiteks, kui ma olen arst või jurist ja mulle ei meeldi aiandus, võin oma aiamaalapi rendile anda ning vastukaubana saada iga nädal korvitäie juurvilju ehk osa saagist – mõlemad osapooled võidavad.

K. K.: See tähendab ka vähemat sõltumist rahapõhisest majandusest?

CJ. L.: Jah. Ma arvan, et igasugused diskussioonid linna teemadel on väga põnevad, kui seatakse kahtluse alla need XVIII sajandi süsteemid, mida me loomulikuks peame. Sellega on samamoodi nagu eelkirjeldatud lennujaamade või muuseumide projekteerimise nõiaringiga. Tallinnas juhtusin ma muuseumisse, mis oli tegelikult vaid väike käik vanalinnas, mille sillutisele on märgitud Tallinna arengu lugu aastaarvudes. Tohutult vägev! See on kõigest avalik käigutee, ei midagi enamat! Geniaalne! Miks peaks muuseum olema kast suure sissepääsuuksega?

K. K.: Rääkisime hiinlastest, aga kuidas suhtuvad linnapõllundusse eurooplased, kellele loodus on võõraks jäänud?

CJ. L.: Aiapidamine pole kahtlemata kõigi jaoks, ma ei poolda mingit sotsialistlikku süsteemi. Igaüks valib oma eelistused ise. Aga on fakt, et Londonis tuleb olla kuus aastat järjekorras, et saada endale aiamaa! Väga paljud on sellest huvitatud ja ma usun, et oldaks veelgi rohkem. Kui mitte saagi pärast, siis seltskondliku tegevuse mõttes. Riikide ja linnade valitsused kulutavad tohutult raha, et edendada ühiskonna sidusust. Linnapõllundus on märksa orgaanilisem sellekohane vahend kui need, mis tavapäraselt kasutusel.

K. K.: Kas seda võiks nimetada offline’i tõusuks? Inimesed igatsevad reaalset kontakti?

CJ. L.: Absoluutselt! Päris kontakt päris inimestega on ülimalt oluline! Juba praegu on peaaegu kõike võimalik teha internetis – kas või tellida endale supermarketist toidukott koju. Kuid nii on su valik piiratud toiduga, mida sa tunned – ei ole hetke, kui möödud millestki, mis lõhnab imeliselt ja otsustad seda sellepärast proovida. Kui koju tellimisest saab tõusev trend, muutub toiduvalik väga kesiseks. Supermarketid on huvitavad mehhanismid: nad teavad, mida sa tellid, ning müüvad seda infot toidutootjatele.

K. K.: Kui hirmutav mõte!

CJ. L.: Eks ole! Ja ühtäkki me söömegi ainult kapsast ja porgandit! Juba praegu on meil Londonis eraldi linnafarmid, kus peetakse kanu, kitsi ja lehmi selleks, et koolilapsed näeksid, kust toit tegelikult pärit on. Suures linnas elamine võib piirata ka teadmisi. Kui ma Hiinas käin, ütlen ma valitsusele (kelle tellimusel ma töötan): ärge püüdke olla nagu mõni lääne linn! Parem õppige vigadest, mida me oleme teinud, ja ärge tehke neidsamu. Ma kuulen tihti: „Me tahame autosid!” Pean neile iga kord vastama: „Oi, ei, autosid te küll ei taha!” London, New York, Pariis, Kopenhaagen püüavad kõik oma kesklinna autovabaks saada ning rohkem jalgrattureid linnaruumi meelitada. Tallinn on niivõrd väike linn, et siingi saaks jalgrattaga imehästi liigelda! Ma tean, et mõni kuu on siin väga külm, selleks ajaks võiks olla ökobusside süsteem.

K. K.: Eestis on väga autokeskne ühiskond.

CJ. L.: Hiinas on täpselt samad meeleolud. Nad tunnevad, et on oldud juba nii kaua põllumajandusühiskond ja liigeldud jalgratastega, aga nüüd on neil raha ja nad tahavad autosid. „Teil endal on linnad autosid täis, miks meie ei tohi neid siis soetada?” küsivad nad. Mina vastu: „Te ei mõista – niipea, kui teil on autod, on teil ka suured probleemid!”

K. K.: Just, jutt ei ole auto ostmisest, vaid probleemi ostmisest!

CJ. L.: Täpselt! Ja Tallinn peaks nägema imepärast võimalust tõmmata koomale oma panus süsinikutootmisse! Mõelge, see on väike linn, kus pikk distants on 7 või 12 kilomeetrit! See on võimalus, millest tuleb kinni haarata! Ka kõndimine on väga meeldiv liiklemisviis. Kõndides näeb asju. Eestis ei ela just liiga palju inimesi.

A. A: 1,3 miljonit.
K. K.: Meid pole peaaegu olemaski.

CJ. L.: See on teie tugevus! Ma loodan, et uue põlvkonna hääl on kuulda. See, et linn oleks südamega innovatiivse, visioonika planeerimise juures, on väga tähtis. Linnaametnikud peaksid käima vaatamas, mida tudengid koolis teevad. Kultuuriväärtuste säilitamine on loomulikult oluline ja teie vanalinn on lihtsalt imeilus, aga nüüd peate mõtlema, millele keskenduda järgmisena.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming