Meie parkides napib loomulikkust ja loomingulisust

KAIE KULDKEPP

Tondiloo park Lasnamäel, maastikuarhitektid Ülle Grišakov ja Olga Borisik (aia- ja maastikukujunduse firma Kivisilla). Park avati 2016. aastal.

Tallinnas avati sel aastal park. Uued pargid tekitavad alati elevust, sest Eesti linnades ja asulates on maastikuarhitektuuri valminud siiani pigem vähe. Tondiloo pargi viimane vastvalminud osa lõpetab parkide võrgustiku Kuristiku ja Mustakivi asumi vahel. Lasnamäe 1970. aasta plaaniga nähti ette ühtne rohekoridor, mis lookleb Pae pargist Pirita jõeni ja ühendab paneellinnaosa. Järjekordse rohetüki heakorrastamine on samm terviklikuma lineaarpargi poole.

Rohelise ilmega Tallinna* kitsaskoht on rohealade hakitus ehk sidusa rohevõrgustiku puudumine. Ühtne rohevõrgustik laseb lindudel-loomadel liikuda, ühendatud parkide kett rikastab tervisesportlaste ja jalutajate võimalusi. Parkide, linnametsade ja teiste haljasalade katkendlikkus ei lase aga linnal ökoloogiliselt funktsioneerida ning puhkealasid mugavalt ja mitmekesiselt kasutada.

Tondiloo park koosneb osadest, mis moodustavad ühe käekirjaga terviku. Lasnamäe elanikule on Tondiloo loogiline ja kasutajasõbralik lineaarpark, kuid kogu linnaosa rohevõrgustik pole siiski veel päris ühtlane. Kogu linnaosa ühendava roheala idee realiseerimiseks on vaja ligipääsude ja kergliiklejate liikumise analüüsi, ka ühendused tuleb loogiliselt lahendada. Näiteks ei saa praegu Pae pargist Tondiloo parki liikuda kuigi mugavalt.

Tondiloo park on sealsetele elanikele oluline. Ka tööpäeva õhtul, kuigi õhk on juba sügisene, on vastne park aktiivselt kasutuses: inimesed jalutavad, treeninguvahendid on kasutuses, koerad jooksevad selleks ette nähtud mänguplatsil, lapsed omal, sõidetakse ratastega, istu­takse pingi peal. Mõeldud on paljudele, loodud on mitmekesine ja elanike vajadustega arvestav välisruum.

Pargis on mängitud reljeefiga, mis liigendab mõnusalt ruumi paneel­majade vahel. Vaheldusrikkust lisab eri kõrgusega haljastus, kus leidub nii okas- kui ka lehtpuid. Pargialal on eraldi mänguplatsid eri vanuses lastele, aiaga eraldatud alad väikestele ning suurtele koertele, treeninguinventar tervise­sportlastele, üldkasutuses veekraan, palju pinke ja rattahoidjaid. Kohati mõjub see funktsionaalselt väga hästi läbi mõeldud pargiala siiski liiga mehaaniliselt, sama tunne tekib vandaalikindlust kiirgava pingi­tüübi liiga rohke kasutamise tõttu.

Pingid on kohati paigutatud otse jalgtee äärde, väikese tagasiaste korral oleks nende kasutamine ehk pisut mugavam, jätaks distantsi istujate ja möödujate vahele. Rattahoidjad mänguatraktsioonide juures on rattaga liiklejale, kes pole parki tulnud koos lapsega, pisut ootamatus kohas. Veekraani all peaks olema äravoolusüsteem, et vesi ei koguneks loiguna ümber kraani. Need Tondiloo vastvalminud osa mõned nõrgad kohad ilmselt pargikülastaja entusiasmi ei pärsi.

Haljastuses jäävad esmapilgul silma Eestis laialt kasutatud tuhkpuu ja maran. Turvalisus ja korrektsus kiirgab vastu tegelikult kogu pargi lahendusest. Ilmselt pole tellija jätnud maastikuarhitektidele väga palju tegutsemisruumi, see omakorda viitab teistelegi kitsaskohtadele välisruumi kavandamisel – piiratud lähteülesanne ja pisku eelarve. Meie linnade rohealad on madalaks pöetud muruga üheülbalised saarekesed, mille kujundamisel pole kuigi palju arvestatud ümbruse, sealhulgas arhitektuuriga.

Ülekaalukalt iseloomustavad Lasnamäed praegu metsistunud tühermaad. Need on liigiliselt mitmekesised, lopsakad ja sobivad Lasnamäe elaniku vajadustega: võsa vahel võetakse päikest, peetakse piknikuid, sissetallatud rajad näitavad kätte kõige enam kasutusel liikumistrajektoorid. Miks mitte säilitada mõningad neist joontest selle linnaosa parkide kujunduses? Selline on näiteks uuenduskuuri läbinud Pae park, kus on rõhutatud korrastatud ja metsiku linna­looduse kontrasti, loomulikke liikumisteid ja taimekooslusi.

Lasnamäe lineaarparki jätkavate haljasalade planeerimisel võiks mõelda eri iseloomuga pargiosade kujundamisele. Sellest võidaks ka Tondiloo park, mille omapära siis selgemalt välja joonistuks.

Meie linnades võiks haljasalade kujundamisel rohkem mõelda ruumi­kogemuse pakkumisele ning meelde­jäävatele ning kohaspetsiifilistele elementidele ja esteetikale. Loomulikkus ja loomingulisus võiksid vahelduda kindla peale tehtud traditsioonilisemate lahendustega.

* Rohealasid on ligi 25% Tallinna territooriumist. Vt voldikut „Tallinn teel Euroopa roheliseks pealinnaks“ (Tallinna Keskkonnaamet, 2013, http://www.tallinn.ee/Teel-Euroopa-Roheliseks-pealinnaks).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar