Mees toolide keskelt

Kai Lobjakas

Intervjuu Yrjö Kukkapuroga „Yrjö Kukkapuro. Mööbel” 11. I – 10. II arhitektuurimuuseumis. Kontseptsiooni ja kujunduse autorid Yrjö Kukkapuro ja Matti Kankkunen, valgustuse kujundaja Hendrik Enbom. Näituse Eesti kuraator on Karen Jagodin. Yrjö Kukkapuro on Soome mööblidisainer, keda laiem publik teab tõenäoliselt ka lihtsalt silueti järgi äratuntava plastikkarkassiga karussellitooli järgi, kuid tegu ei ole sugugi nii-öelda ühe-tooli mehega. Kukkapuro on disainer, kellel on seljataga pikk ja edukas karjäär, mille vältel tal on mõningate eranditega õnnestunud kujundada peamiselt avaliku ruumi istemööblit ja läbi aja teha peakujundajana koostööd ettevõtetega Haimi ja Avarte. Kukkapuro on pikka aega tegutsenud ka õpetajana. Kuu aja vältel saab tema eri aastakümnete töid näha näitusel arhitektuurimuuseumi suures saalis. Enne näituse avamist sai kuulata disainiklassiku mõtteid tehtud töödest ja olulisematest aspektidest kujundamisel. Kohtusime järgmisel päeval pärast avamist õnne ja rahulolu kiirgava, sel aastal 80aastaseks saava disaineriga, et rääkida veidi lähemalt tema näitusest ja kujundamispõhimõtetest. Kas huvi Eestis on teie vastu olnud suur, olete palju pidanud intervjuusid andma?Ikka mitu korda on tulnud küsimustele vastata, jah. Äsja oli teie looming väljas Shanghais. Mida praeguse näituse ülesehitusel on silmas peetud?Oluline oli, et väljas oleks asju võimalikult eri aegadest ja siin on näiteid mitmest aastakümnest, igast midagi. Igast perioodist on omanäolisi asju: 1960.-1970. aastate funktsionalistlikud tööd, 1980. aastate postmodernistlikult mängulisemad lahendused, hilisemad eksperimenteerivamad prototüübid. Kui üldiselt sel ajal laenati fragmente ajaloost, siis mina vaatasin rohkem kujutava kunsti poole ja võtsin sealt ideid. Mu  toolid said tohutult populaarseks ja jõudsid kõikvõimalikesse väljaannetesse.

Olete kujundanud peamiselt istemööblit. Oli see asjade loomulik käik jääda selle valdkonna juurde?
Ma olen ise ka sellele viimasel ajal mõelnud, kuidas see on nii läinud. Ma olin enne kooli astumist ja õppima asumist tööl ühe väikese mööbliettevõtte juures, kus tehti ajaloolist mööblit. Läksin sinna ühe sõbra kutsel. Oskasin hästi joonistada, olin kunstikoolis käinud. Seal tuli teha igas suuruses mööbliesemete jooniseid ja juba seal joonistasin peamiselt toole üles. Ka kooliajal (Taideteollinen korkeakoulu ehk Tööstuskunsti Kõrgkooli eelkäija – K. L.) tegelesin palju istemööbliga. 1950ndate alguses korraldasid ettevõtjad tudengitele palju mööblivõistlusi ja ma olin seal edukas. Juba esimesel kursusel õnnestus mul üks neist võita ja minu kujundus läks töösse, sellele järgnesid juba uued tellimused. 1957. aastal korraldati tuleviku kodu teemal näitus, kuhu Antti Nurmesniemi valis ühe minu tooli.

Teie karjäär sai alguse kujundajale väga töörohkel sõjajärgsel ülesehitusajal, kui oli väga aktiivne ehitamise ja sisustamise periood.
See aitas kindlasti kaasa, palju oli teoksil. Loodi tõesti väga palju uusi maju, kus oli vaja kaasata ka sisustusspetsialiste. Palju on tulnud teha koostööd arhitektidega, see on olnud mulle väga oluline. Mitmed minu tööd on tellitud kindlatesse ruumidesse, kuid nendest on kasvanud välja tooteperekonnad – sama sari toimib paljudes funktsioonides. See on, ma leian, väga tähtis, et samast kujundusest lähtuvate istmete puhul peetaks silmas mitut otstarvet, nii näiteks hotellides kui haiglates on nõupidamis- ja puhkeruumid jne. Mitmeid sarju toodeti tohututes kogustes, ka Soomest väljapoole. „Moderno” sarja näiteks, mida on toodetud juba 50 aastat, müüdi Nõukogude Liitu, kes tellis 300 000 ühikut. Kui see turg ära langes, hakati seda müüma peamiselt Rootsi.

Alustasite ju ajal, mida tuntakse kui Soome disaini kuldaega: esimesed Milano triennaali võidud olid juba saadud ja Soome disainimaana tuntud. Kuidas suhtus noor kujundaja sellisesse olukorda?
Ma arvan, et ega me seda väga ei teadvustanud, astusin lihtsalt sellesse juba toimivasse maailma. Kindlasti oli seetõttu lihtsam alustada. Hiljem osalesin ka ise mitmel triennaalil ja ühel aastal olin ka Soome osa kujundaja. Ma pean seda väga suureks kogemuseks. Sain otsekontakti paljude tol ajal aktiivselt tegutsenud disaineritega mitmetelt aladelt, vaatasin ja valisin nende ateljeedes töid.

Olete töötanud mitmete materjalidega nagu puit, plastik ja metall. Kas materjalivalik sõltub ka laiematest ühiskondlikest või muudest muutustest?
Ma usun, et paljud kujundajad on keskkonna suhtes vägagi tundlikud. Olin mõnda aega väga huvitatud plastikust, selle võimalustest. 1970. aastate alguse naftakriisi tõttus oli plastiku kasutamine peaaegu ebaeetiline, mistõttu muutsin suunda. Nüüd on ökoloogiline pool saanud väga tähtsaks ja see on ka disainerite õpetuse juures oluline teema. Üritame teha vastupidavaid esemeid või asju, mida on lihtne parandada, kõik need asjaolud tõusevad töös esile.

Kui tutvustasite oma loomingut näituse avamise eel, rõhutasite, et olete „vorm järgib funktsiooni”- usku ja peate tähtsaks ergonoomiat. Mis on tooli kujundamisel oluline?
See oli teisel kursusel, kui õpetaja Olli Borg tutvustas oma loengus üht esimest teaduslikku tööd istumist ja füsioloogiat, eriti alaselga ja istmeid puudutavatest seostest – istumise ergonoomia käsitlust. Selle autor oli rootslane Bengt Åkerblom ja see kinnistas täielikult minu arusaama istemööbli kujundamisest ja sellest, milline tool peab olema, millega peab arvestama. See oli selline silmade avamine, mida olen siiani oluliseks pidanud, ja tunnen, et just siis, seda mõistes sai minust disainer.

Teil on omalaadne ateljee-kodu Helsingi külje all. See valmis 1968. aastal ja seal elate-töötate abikaasaga siiani. Hiljuti sai sellest mõneks ajaks avatud ustega ateljee.
Jah, see asub väikeses linnas nimega Kauniainen. See pind on nii töö- kui kodukeskkond, kus olen teinud suurema osa oma töödest, ja ühes nurgas on lihtsalt ka mõned voodid. Olen kogu aeg tegutsenud vabakutselisena, mulle selline tööstiil sobib. Suvelkuudel olid ateljeeuksed tõesti avatud, see sai teoks Helsingi disainipealinnaks olemise raames. Meilt käis läbi üle 2000 inimese. Lisaks korraldati meil mitmed kontserdid ja tantsuetendused. Väga tihe suvi oli.

Olete õnnelik disainer, kes töötab kodus. Kuidas teie tööprotsess välja näeb?
See on tore jah, et see on mul kuidagi õnnestunud. Ma töötan prototüüpidega, visandan, teen kavandeid ja siis ma tellin – see on väga oluline – oma prototüüpide jaoks osi eri tehastest, vineerist, metallist. Edasi panen need kokku ja modifitseerin tulemust. Seega, ma ei tee asju ise, vaid panen neid kokku. Ja seda teen ma oma ateljees. Seda olen öelnud alati ka oma õpilastele: hoidke sidet kõikvõimalike töökodadega. Ma ise olen nii teinud. Ei ole vaja, et sul on omal kõik seadmed. Mina tahan minna sinna, kus on erialainimesed, kes teevad oma tööd professionaalselt. Soomes on ka koolide juures töökojad, kus valmivad prototüübid.

Üks tool siin näitusel on päris uus.
Olen püüdnud oma suurematele näitustele alati teha mõne tooli, mida keegi veel varem näinud ei ole, nii Gentis kui Röhsskas olid uued toolid. Nii ka siin. „Tammetooli” („Tammituoli”) idee töötasin välja aasta lõpupoole. See on valmis tehtud Eestis, väga head tööd tehti! Jõulude paiku saatsin elektrooniliselt tööjoonised ja näitusele jõudis see päev varem.

***

Soome arhitektuuri- ja disainiajaloolane Pekka Korvenmaa on kirjutanud 2008. aastal Helsingi disanimuuseumi Kukkapuro näitusega kaasnenud raamatu artiklis, et ehkki Kukkapuro on tegutsenud aastakümneid ja tema loometöö jätkub tänaseni, on tema kujunemise ja siiani toimivate põhimõtete väljatöötamise aeg just 1960.-1970. aastad. Eri ajajärkudest ja erineva esteetikaga toolid on funktsionaalsuse poolest samad, muutusi on näha vormis, mitte põhimõttes. Seda tasub kindlasti kümnete toolidega näitusel silmas pidada.