Mees, kes kujundas piirilinna nägu

Peeter Tambu.

Peeter Tambu.

Ago Gaškov

Peeter Tambu: „Narva on üks neist linnadest, mida on võimalik samaaegselt nii armastada kui ka vihata.“

Ago Gaškov

Narva peaarhitekt Peeter Tambu kujundas piirilinna nägu peaaegu seitse aastat. Nüüd läheb ta sisekaitseakadeemia rektori nõunikuks.

Kui lihtne on Narva nägu kujundada?

Peeter Tambu: Peaarhitektid ja linnaarhitektid vähemalt püüavad linna nägu kujundada. Kui palju see õnnestub? Ma olen aru saanud, et see on igal pool üsna raske töö. Eesti on väike, korporatiivne ja poliitiliselt mõjutatud maa. Mida suurem on linn, seda vähem jõuab see poliitiline mõju kõigi igapäevategemisteni. Tallinnas, kuna see linn on Eesti mõttes ikka väga suur, sekkuvad poliitikud paratamatult, aga iga äärekivini nende mõju ei ulatu. Mida väiksem on linn, seda suurem on poliitikute mõju ja seda raskem on linnaarhitektil. Kuidas selle mõju vältimine on õnnestunud, seda peavad mõõtma teised inimesed.

Kas linnaarhitekt on ametnik või looja?

Vormiliselt on linnaarhitekt ametnik. Ta on avaliku teenistuse seaduse põhjal tööle võetud. Linnaarhitekt on küll ka looja, aga sisult on tegemist ametnikuga, korraldaja ja koordinaatoriga, lisaks tellija olulisima esindajaga, eriti siin, Eestis, kus linnade ilmet on viimase paarikümne aasta jooksul muudetud just linna enda tellitud objektidega. Haldusarhitekti töö on kõikehaarav.

On see meeskonnatöö või on seda võimalik teha üksi?

See on kindlasti meeskonnatöö. Mida suurem on omavalitsus, seda suurem ka meeskond. On palju väikevaldu, kus selle tööga peab hakkama saama üks inimene. Narvas on neid inimesi ikkagi mitukümmend, kellega koos linnaarhitekt oma tööd teeb.

Ikkagi on linnaarhitekt inimene, kes kujundab linna nägu väga jõuliselt. Või siiski – kes tegelikult Narva näo kujundab? On need arhitektid, on need poliitikud või hoopis mõjuvõimsad tellijad, näiteks kaubandusketid?

Tegelikult kujundavad kõikide linnade näo kõige tavalisemad inimesed. Kaubanduskeskuste omanikud ja poliitikud tegutsevad ju ikkagi lähtuvalt linna elanikest, sest kaubanduskeskusi ehitatakse ikkagi elanikele, lootuses, et nad tulevad sinna ostma. Kui poleks inimesi, keda need keskused huvitavad, siis neid ei kerkiks. Ja poliitikute puhul – ma usun demokraatiasse ja Eesti on praegu väga demokraatlik maa – ma ei saagi midagi muud väita, kui seda, et nad esindavad oma valijaid. Linna ja valla näo kujundavad ikkagi need inimesed, kes seal elavad.

Nüüd on põhjust minna õelaks: Peeter Tambu on muutnud Narva linna nägu vastu elanike tahtmist. Ta on hävitanud suurepärase võsa linnavalitsuse ja linnuse vahel. Ta on lasknud siia linna kerkida Tartu ülikooli kolledžihoonel. Ta on hävitanud nahkhiirte pesitsuspuid. Ja veel, ta on olnud Narva linnuse arhitektuurikonkursi žüriis ning konkursi tulemusel kaotavat Narva linnus oma ajaloolise ilme. Kuidas sa seda kõike põhjendad, selgitad või õigustad?

Ma ei kavatse ennast üldse õigustada ega vabandada, sest sa suutsid ühe hingetõmbega panna kokku palju väheolulist klatši kohalikelt veebilehtedelt. Kui ilmuvad õelad postitused vestlusgruppides, millel on 600 liiget, kellest võtab sõna kümme-kakskümmend, siis ei ole maailmas inimest, kes saab neid kommentaare tõsiselt võtta. Läbi aastate on need sõnavõtjad olnud ühed ja samad inimesed. Enamasti kipuvad teiste kallal õelutsema need, kes ei ole elus mitte midagi loonud ega teinud. Inimesed, kellel on huvitav töö ja kes teevad seda sellepärast, et see neile meeldib, mõistavad teiste ponnistusi ega raiska oma aega kaebamise või õelutsemise peale. Neid kommenteerijaid, kes arvavad, et Narva peaks igaveseks jääma igavate tüüpmajadega hoonestatud nõukogude magalaks, on palju vähem, kui neid, kes selle hruštšovkade ja paneelikate linnaga rahul ei ole. Üks sellest linnast lahkumise põhjusi on ju see, et Narva ei paku noorele inimesele samasugust elukvaliteeti, nagu vahepeal kõvasti edasi arenenud teised Eesti linnad. Rahvas hääletab jalgadega ja igal aastal lahkub Narvast viis-kuussada inimest. Nii et kõvasti rohkem on neid, kes ei ole rahul nõukogude linnaga, kui neid, kes seda iga hinna eest kaitsta üritavad.

Mis puutub parkide hävitamisse, siis seda ei ole ju teinud Tambu. Mina ei tea, et Narvas oleks viimastel aastatel ühtki parki hävitatud. Küll aga hävitasid Narva parke need immigrandid, kes sõjajärgsetel aastatel siia elama asusid. Pimeaia pargi hävitasid nõukogude sisserändajad, mitte need, kes selle viimase paari aasta jooksul korda on teinud ja rekonstrueerinud. Malmpiirded peksid puruks nõukogude inimesed, mitte meie, kes me need uuesti valasime ja paigaldasime. Väga paljud pargid hävisid Narvas hoolimatuse tõttu juba viiekümnendatel aastatel. Fotodelt on näha, kuidas siis puid pügati ja parke hooldati. Viiekümnendate lõpust saadik jäid pargid hooldamata, mis tähendas, et puud kasvasid üle. Kuna nad olid istutatud pargipuudena liiga tihedalt, siis ei saanud nad valgust, nende all ei kasvanud midagi, sinna tekkis lihtsalt muda. Mitmekümneaastaste puude tipus oli lihtsalt tutt. Pargid hävitas 50 aastat hooletust. Surnud puude mahavõtmine ongi peamine erinevus linnapargi ja metsa vahel. Alutaguse laanes saavad puud vanaks, mädanevad ja kukuvad maha. Nende asemele kasvavad uued.

Ürgpargist ei ole mõtet rääkida …

Linnapargis ei saa jätta puid hooletusse ja neid inimestele selga kukkuma. Mets ja park on kaks erinevat ruumi. Ei ole mõtet sama mõõdupuuga mõõta põlismetsi ja kesklinna parke. Kumbagi keskkonda tuleb vaadelda eri aluselt. Linnakeskkond on inimesele mõeldud ja seal tuleb ennekõike jälgida inimese heaolu ja ohutust. Sellele seisukohale ollakse jõutud kõigis riikides ja ülemaailmsetes konventsioonides. See on ka Euroopa Liidu keskkonnakaitsedokumentides sees. Loomulikult on Eestis paljude keskkonnakaitsjate ja keskkonnaametnike elu palju lihtsam, kui nad mõõdavad 200aastast linnaparki ja Alutaguse ürgmetsi sama mõõdupuuga, sest kahe erineva joonlaua kasutamine teeb ametniku elu keeruliseks ja tüütuks.

Ja kui linna kerkib uus arhitektuur … Loomulikult võib linnale läheneda kui põlismetsale. Võib leppida sellega, et viiekümnendatel ehitati siia mingid majad ja kui need ühel hetkel kokku kukuvad, on selle linnaga kõik, lähme laiali ning viimane lahkuja kustutab tule. Juhul kui me üritame oma linnu käsitleda nii, nagu seda sajandite ja mõnede linnade puhul isegi aastatuhandete jooksul on tehtud, ehk elavate organismidena, mis muutuvad, arenevad, kasvavad, aeg-ajalt tõmbuvad ka kokku, siis tuleb nende eest hoolitseda. Muidu nad surevad.

Ma olen vahetevahel mõelnud, et Narva koos narvalastega võiks UNESCO kaitse alla võtta. Mille poolest need erinevad Kihnu saarest, setodest või suitsusaunast? See oleks iseenesest muidugi väga provotseeriv projekt.

 Minevikus oli Narva teistsugune ja tulevikus näeb ta samuti teisiti välja, sõltumata sellest, kas siia ehitati kolledž või mitte.  Need hruštšovkad siin ei ole igavased. Midagi juhtub alati.

Minevikus oli Narva teistsugune ja tulevikus näeb ta samuti teisiti välja, sõltumata sellest, kas siia ehitati kolledž või mitte. Need hruštšovkad siin ei ole igavased. Midagi juhtub alati.

Piia Ruber

See oligi provotseeriv küsimus, nagu sa aru saad. Selle jutu põhjal ma järeldan, et ehkki sa Narvast lahkud, ehkki oled kirunud selle linna elanikke, meeldib see linn sulle siiski väga.

See on palju provotseerivam küsimus. Ma ei tea, kas tähemärgist tingituna või muul põhjusel, olen ma eriti vastuolusid täis inimene ja me oleme Narvaga teineteist väärt vastased. Vastuolulisemat linna kui Narva ei oska ma isegi nimetada, vähemalt selles osas maailmast, kus ma käinud olen. Narvaga on mul mitmel põhjusel tugev emotsionaalne side veel sellest ajast, kui ma siin ei töötanud. Nii et jaa, Narva on väga põnev koht. Narva oma kaheksa ja poole tuhande aasta vanuse ajalooga on ilmselt Eesti kõige vanem asula. Mõne teise Eesti linnaga võrreldes sai ta linnaõigused küll suhteliselt hilja, aga arvestades seda, mis ajast on siin olnud püsiv elanikkond, on tegemist väga vana linnaga. Narva on kohutavalt põnev ja tähtis on seegi, mida me Narvana käsitleme. Kas me nimetame Narvaks seda füüsilist substantsi, mida näeme praegu, võsastunud platse, mille keskel seisavad hruštšovkad, või vaatame Narvat kui terviknähtust mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Need on erinevad määratlused. Mina olen kõiki linnu, mitte ainult Narvat, võtnud ruumilise ja ajalise tervikuna. Need hruštšovkad, mis siin praegu seisavad, ei ole Narva konstantne määratlus. Hetkel on ta selline. Alati, kui me kolleegide või ka muude külalistega vanalinna sisenesime, küsiti, miks te seda linnaosa niimoodi nimetate, siin ei ole ju midagi vana. Siis ma seletasin, et tõepoolest, siin pole praegu kuigi palju vanu maju. Selle linna ajalooga võrreldes on need hooned suhteliselt uued. Me ei nimetagi seda linnaosa vanade majadega linnaosaks, vaid vanalinnaks. Vana on linn. Majad tulevad ja lähevad. On olemas suhteliselt vanade majadega linnu Euroopas, mis linnana on väga noored ja vastupidi, vanu linnu, kus on uued majad, aga linn ise on ikkagi vana. Täna näeb ta välja selline, minevikus oli ta teistsugune ja tulevikus näeb ta samuti teisiti välja, sõltumata sellest, kas siia ehitati kolledž või mitte. Need hruštšovkad siin ei ole igavesed. Midagi juhtub alati. Kui inimene linna hülgab, vallutab selle loodus. Selliseid paiku on maailmas küll, mille inimesed on maha jätnud. Loodus tühja kohta ei saali. Kui leidub vajalik hulk inimesi, kelle meelest on siin elada mõnus ja huvitav, siis see linn kestab. Ei ole põhjust ette kujutada, et mingil ajal on saabunud status quo. Narva elanike hoiakuid kujundab teadmine, et Narva on 1950ndate ja 1960ndate linn. Ligi 90 protsendile narvalastele on see nii. Nende ettekujutuses on Narva see, mida nad praegu näevad, mitte kaheksa ja poole tuhande aasta vanune asula. Sellest ajatelje määratlusest sõltub inimese suhe paika. Ka näiteks Prantsusmaa vanades linnades on 1950. ja 1960. aastatel sinna elama asunud inimeste suhe linnaga hoopis teistsugune, kui nendel, kes on seal elanud põlvest põlve. Erinevus seisneb ilmselt ainult selles, et Prantsusmaa linnades ei ole immigrandid valdav osa elanikkonnast, kuigi ka seal on juba väga vanu linnu, kus gooti katedraalid on küll alles, aga põhielanikud ei ole enam asukohamaa rahvas. Linnad muutuvad paljude tegurite koosmõjul, ennekõike mõjutavad poliitika, majanduse ja muude hoobadega linna arengut inimesed. Üksikute persoonide kujundatud linnad jäävad ikkagi diktatuuripiirkondadesse ja -ajastutesse. Ma pakuksin Stalini-aegseid nõukogude linnu selle illustratsiooniks.

Sillamäe siis?

Noh, Sillamäe. Ka Narva on väga hea näide linna planeerimisest ühe inimese taktikepi järgi. Sõja järel oli Narva linnasüdamesse mõeldud väga uhkeid perimetraalse hoonestusega kvartaleid ja peene dekooriga maju, aga praegu on Narvas vaid seda stiili majad, mis jõuti valmis ehitada Stalini eluajal. Mõned valmisid pärast tema surma, aga neid ei dekoreeritud, sest liialdustest otsustati loobuda. Stalinistlikke maju jõuti ehitada väga vähe. Me oleme siin arutanud, et kui stalinistlikud kvartalid oleks valmis ehitatud, poleks Narva küll keskaegne, aga ilus linlik linn. Stalinism võttis aluseks klassitsismi ja hoonestas linna linna reeglite järgi. Olid olemas tänavajoon ja tänavafront, kõik see, mida praeguses Narvas on väga vähe. Linnalikud piirkonnad ongi praeguses Narvas need, kus stalinistlikud majad jõuti valmis ehitada: Puškini tänaval, Joala tänaval, Peetri platsil … Linliku linna ehitamise periood oli lühike, peagi tuli asemele utilitaarne periood, mil tegeldi tootmishoonete ja tehaste ehitamise ning vajaliku tööjõu majutamisega. Linnaehituslik mõõde kaotas iga kümnendiga üha enam oma tähtsust ja see persoonikeskne diktatuur kajastus siin väga hästi. Piisas sellel diktaatoril lavalt lahkuda, kui linna ilme kardinaalselt muutus. Normaalselt ja vabalt arenenud ühiskonnas kajastuvad võimumuutused linnaruumis palju vähem.

Pariisi ilmet on suuresti muutnud väga paljud monarhid Napoleon III aegse bulvarite rajamiseni välja, kui suur osa keskaegsest Pariisist lihtsalt maha tõmmati.

Franco tõmbas ju maha suure osa Madridi vanalinnast, et tänavad laiemaks teha …

Jah, või vaatame kas või Speeri rolli Saksamaal.

Seda on ka tänases Berliinis üsna palju näha.

Jah, või tänases Valgevenes. Minsk on keskse juhtimise tulemusel päris uhkeks kasvanud. Ei ole Minskis neid probleeme, mis meil täna Narvas.

Või Astana …

Nojah, need on muidugi jõulised näited, aga, jah, ei ole neil probleeme vandalismiga, ei ilmu grafitit majaseintele. Kui midagi ehitatakse, siis see püsib, ei varastata seal puid-põõsaid ja istutatud lilli.

Narva on vist ikkagi selline linn, mida kas vihatakse või armastatakse?

Nagu ma juba ütlesin, Narva on vastuolusid täis linn. Armastusest vihkamiseni on üks samm ja Narva on üks neist linnadest, mida on võimalik samaaegselt nii armastada kui ka vihata. Neid, kelle suhtumine Narvasse on ühene, on väga vähe.

Ma küll tean inimesi, kes on Narvas käinud ja ütlevad, et nad absoluutselt ei talu seda linna. Nad ei leia seda energiat üles, mis võiks meeldida, aga selliseid inimesi on ikka väga vähe. Nii võib muidugi juhtuda mis tahes linnas. See ei pruugi juhtuda vaid Narvas. Nii nagu linnad, erinevad on ka inimesed ja nende taust.

Mis sinust Narva maha jääb? Mida pead sa kõige olulisemaks?

Võib-olla seda, et üsna otsekohese inimesena olen suutnud käivitada vahel küll inetuks kiskuva dispuudi linnaruumi, selle arengu ja arendamise teemal. Ma arvan, et igas linnas on linnaarhitekti põhiline ülesanne just küsimusi püstitada ja teadvustada, et linnaruum kui objekt on tähtis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming