Maastikuarhitektuuri kongress Tallinnas

Karin Bachmann

2. – 4. novembrini toimus Tallinnas Sokos Viru Hotellis Euroopa Maastikuarhitektuuri Liidu (EFLA – European Landscape Architecture Association) regionaalne maastikuarhitektuuri kongress, mille meiepoolne korraldaja oli Eesti Maastikuarhitektide Liit (üritust toetasid EAS, Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja Nord Plus Fond). Külalistel oli võimalus osaleda ka ekskursioonidel Õismäele, Kalamajja jne. Kongressi käigus avati tudengitööde näitus ning esitati läbilõige Eestis maastikuarhitektuuri vallas tehtud töödest; autorid said (tasu eest) näidata arvustamiseks komisjonile oma töid. Esitleti värske maastikuarhitektuuriteemalise teadusajakirja Acta Naturalis esimest numbrit ning kongressi raames anti välja välieluruumi ajakirja Õu erinumber, mille keskmes on Eesti nüüdisaegne maastikuarhitektuur. Ürituse pidulik õhtusöök peeti Vabaduse parklas. Kongress oli esimene omataoline ning sellega pandi alus iga-aastasele maastikuarhitektuuri kongresside sarjale.

Suurürituse õnnestunuim osa oli välismaiste peaesinejate ülesastumine. Kahtlemata tekitas enim elevust superstaar Jan Gehli emotsionaalne ettekanne, kuid see ei jätnud sugugi varju ka teisi suuri tegijaid: Mary Bowman (Suurbritannia), Maria Ignatieva (Rootsi), Antje Stokman (Saksamaa), Elias Torres (Hispaania), Tilman Latz (Saksamaa), Juliette Bailly-Maitre (Prantsusmaa). Kongress jagunes pealoenguteks ja nende vahel toimunud plenaarsessioonideks (3-4 sessiooni korraga), kus käsitleti eri teemasid lühiformaadis ettekannetes, millele järgnes arutelu.

Protsessist osasaamine

Maailma maastikuarhitektide ettekanded jõudsid üllatuslikult välja samade „rehadeni”, mille otsas siingi tallatakse: eriala- ja enesetõestamine, võitlus tööpõllu pärast arhitektiga ja piiride paikapanemine. Ka väljapakutud lahend on sama, mille poole siin püüdleme – koostöö. Arvestades nende erialade suhtelist vanust Euroopas, sealset pikemat praktikat ja eurooplaste harjumust näha laiemat pilti, suudetakse arhitekti ja maastikuarhitekti vahelises kerges hõõrumises näha pigem väljakutset kui vaenu. Mitte täpne joonetõmbamine ei loo head keskkonda, vaid mitmete oskuste sulatamine, energiavahetus, üksteise respekteerimine. See kõik eeldab võrdsust, millest siinsetel maastikuarhitektidel jääb arhitektidega võrreldes tihti puudu. Viga on mõlemapoolne: ühelt poolt surutakse maastikuarhitektuur liiga kitsasse raami ega nähta suurt pilti, teiselt poolt kiputakse seda jälle igale poole toppima – nii pihustub eriala olematuteks kildudeks. Erialane enesekindlus (mis baseerub tegelikel, mitte kujuteldavatel teadmistel) vajab ilmselt veel aega kasvamiseks, koostöö mõttekusest ja mõlemapoolsest kasust võiks aga kohe aru saada. Selmet vägikaigast vedada, eri standardite ja muu selletaolise pärast kiselda, tuleb mõelda sellele, mida on näiteks koolidel üksteiselt õppida, et ühine töö läheks edaspidi lihtsamalt.

Igapäevapraktikas kaasatakse maastikuarhitekt planeerimis-projekteerimisprotsessi kõige viimasena, siis, kui otsused on tegelikult tehtud ning kõigest muust üle jääva maalapikesega on tarvis ette võtta midagi „nunnut”. Nii meil kui mujal võideldakse selle eest, et jõuda kohale kohe planeerimise alguses, ehk isegi esimesena. Jääkidega on alati ebameeldiv tegeleda ning tulemused on tihti seepärast ka üsna kesised. Õnnestunud tööd, ka protsessi mõttes, on nauditavad igas faasis. Mary Bowman keskendus oma loengus just nendele projektidele, mis on valminud koostöös mitme eriala inimestega. Suured projektid võimaldavad asju läbi mängida, väga võluvad olid kaadrid laboris kõõluvatest maastikuarhitektidest, kes jälgivad pinevusega, kuidas insener nende välja mõeldud veesüsteemid mudelina mõõtkavas 1:1 valmis teeb ning kuidas seejärel ühiselt maketil veesüsteeme katsetatakse. Arvan jätkuvalt (kuigi väidetakse vastupidist), et head asjad ei jää sugugi alati raha taha pidama, vaid takerduvad pigem väljakujunenud mõtteviisi ja minnalaskmismeeleolusse. Kui igasse töösse, ka näiteks parklasse, panustataks teadmisi ja ideid projekti vääriliselt (vastavas skaalas), oleks arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri vastasseis peagi minevik, sest kvaliteet sünnitab kvaliteeti, mis omakorda tõmbab uut kvaliteeti ligi.

Kohakriitika

Kui esinejate valiku eest saab kongressi korraldajaid üksnes kiita, siis rahulolematust põhjustas ürituse läbiviimise koht (see tingis ilmselt ka osavõtu üüratult kõrge hinna, millest tulenes omakorda väga paljude huviliste eemalejäämine). Anonüümne luksushotell tagab küll korraldusmugavuse ja väga maitsva lõunasöögi, kuid selliste kokkusaamiste mõte on eeskätt sünergia tekitamine. Pakend ja sisu olid seekord vastuolus: enamik esinejatest rõhutas säästvate ja nutikate lahenduste vajadust, seda aga paraku priiskavas-kiiskavas sünteetilises ruumis. Ei ole võimalik võtta tõsiselt tarbimiskriitikat, kui samal ajal istutakse mugavalt ühes ületarbimist soosivas tippteoses, kus sisearhitektuur seisneb ülilopsakas ja silmatorkavas materjalipuistamises. Paratamatult tekib võrdlus varem peetud Tallinna arhitektuuribiennaaliga, kus esinejad olid vähemalt samal tasemel, aga mis korraldati Kultuurikatlas, kus ruum oli nutikalt ja lihtsalt kasutusel ning miski üleliigne ei seganud ideede vaba voogamist. Piletid olid seejuures kolm-nelikümmend korda odavamad. Geniaalsed mõtted ei vaja erakorralist pakendit, need kõnetavad nagunii ja isegi tugevamalt, kui mugavuse pudipadi ei ole peamine, mille poole üritust tehes püüeldakse. Koht ei ole tähtsusetu, kuid ruumi kvaliteet ei sõltu kuldsetest põrandaliistudest või saali peenest lükanduksest. Ruumi kasutamisega seoses muutus tihedaks ka kongressi ajakava, mis ei lubanud peaesinejate loengute lõppedes arutelude tekkimist, vaid kihutas kuulajad kiirelt järgmise päevakorrapunkti juurde. Küsimused esinejale paluti hiljem meilile saata … Aga kuhu jäi hetkest tekkiv arutelu, mõttevahetus, ideede genereerimine – see, milleks sai ju tuldud kokku? Võis ju minna ja kohvipausi ajal esinejat varrukast sikutada ning küsimuse esitada, kuid selline neljasilmavestlus ei vallanda kogu publikut siduvat ühist mõttearendust, mis on erialainimeste kokkusaamiste juures üks peamisi väärtusi. Plenaarsessioonidel oli küll aruteluks aega ning ka kongressi lõpus käivitus üks suurem ühine arutelu, kuid peaesinejad olid selleks ajaks suures osas lahkunud ning teemapüstituski oli juba laiem ega puudutanud enam konkreetseid projekte või konkreetsete isikute maailmanägemist.

Kokkuvõte

Kas kongressil kõneldu jõudis sihtgrupini? Usun, et jõudis või jõuab veel. Kuigi Eesti arhitekte ja maastikuarhitekte oli kohal suhteliselt vähe (arvestades asjaolu, et maailma tipptegijad toodi koju kätte), levivad loengud loodetavasti salvestistena. Küsimust sellise kongressi vajaduse üle ei saa tekkida. Võib vaielda korralduse, põhimõtete ja formaadi üle, kuid peamises – lubamine maailma oma koju, andmine ja vastusaamine – ei ole kahtlust: see oli eesti maastikuarhitektide erialapidu. Suure mastaabiga, siinsest kontekstist niivõrd erinevate projektide nägemine, nende protsesside kirjeldused, tööfilosoofia ja -eetika, probleemipüstitused ja lahendused – loodetavasti hakkab Eesti maastikuarhitektuuripilt kogutud mõtete settides muutuma, nii et kvaliteetne väliruum ei ole enam defitsiit.

Mida võis kongress anda külalistele? Oli november ja väga suuri välisruumielamusi pakkuda oli raske. Tõsi, Uue Maailma ekskursioonilt tulid kõik tagasi elavalt lobisedes. Linnalabori, Uue Maailma Seltsi, Supilinna Seltsi ega ühegi sellise kodanikuühenduse ettekanded peaprogrammi ei mahtunud, kuid ekskursioon Marten Kaevatsi juhtimisel korvas mõnevõrra selle puudujäägi. Lühikese ajaperioodi jooksul saigi näidata vaid Tallinna objekte ja seepärast sai tehtud ka Õue erinumber, mis andis ülevaate Eesti maastikuarhitektuuriteostest 1920ndatest peale, pilte ja projektikirjeldusi täiendasid kriitilised sissevaated erialasse Tiina Tallinnalt, Jarmo Kaugelt, Tiina Tammetilt ja Peep Moorastilt.

Suurkogunemine kuhtub mõnel juhul vaid haigutavaks küpsisesöömiseks, mõnel juhul rändab ideedena mööda maailma laiali. Tallinna maastikuarhitektuuri kongress läks kindlasti reisile, kuid jättis endast suurema osa koju idanema.

Teema jätkub järgmises Sirbi numbris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming