Maastiku tagasitulek EKAsse

Katrin Koov: „Argimõtlemises peetakse maastikuarhitektuuri liigseks luksuseks.“

MART KALM

Kodutute aedade järelelu Kumu õuel (2013). Autorid Katrin Koov, Maria Pukk ja Ivar Lubjak, kaasa töötasid EKA ja EMÜ üliõpilased. Installatsioon valmis Tiina Tammeti ja „Teeme ära!“ talguliste abiga.

Kodutute aedade järelelu Kumu õuel (2013). Autorid Katrin Koov, Maria Pukk ja Ivar Lubjak, kaasa töötasid EKA ja EMÜ üliõpilased. Installatsioon valmis Tiina Tammeti ja „Teeme ära!“ talguliste abiga.

1. juunil anti arhitekt Katrin Koovile üle perekond Kreisi arhitektuuriauhind. Särava arhitektuuriloome kõrval on ta EKA arhitektuuriteaduskonna maastiku­arhitektuuri õppekava juht, õpetab arhitektuuri huvikoolis noori ja on arhitektuuriajakirja Maja peatoimetaja.

Traditsiooniliselt on eesti arhitekte peetud maastikuarhitektuuri suhtes ükskõikseks. Oma maja oskavad reljeefil paika panna küll, aga roheline osa piirdub kolme mägimänniga muruplatsi nurgas või puudereaga tee ääres. Kust selline suhtumine on tulnud?

Katrin Koov: Arhitektuur oli pikka aega kontekstist välja rebitud. Ühest küljest oli maastikuõpetus katkenud Nõu­kogude ajal, teisalt, hoopis olulisema põhjusena näen laiemat arhitektuuri instrumentaliseerimist XX sajandi modernismi perioodil. See sajandi alguses tärganud idealistlik ja lootustandev, hiljem aga massehituse käigus üheülbaliseks muutunud praktika lõikas läbi sidemed paikadega ja tootis asemele anonüümsust. Tagantjärele kohti „leiutama“ hakates juhtuski nii, et elav materjal sattus sinna juhusliku külalisena, paremal juhul dekoratiivelemendina. Minu huvi maastiku vastu tekkis äratundmisest, et siinsest arhitektuurist on sageli puudu kohatunne ja avatus muutustele.

EKAs oled noorimate seas suutnud suhtumist maastikuarhitektuuri muuta. Kuidas see sul õnnestus?

Astusin arhitektuurikooli vahetult pärast Eesti iseseisvumist ja võib-olla tundis meie põlvkond sisemist kohustust olla muudatuste eestvedaja. Meie põhiline inspireerija oli tollane dekaan Veljo Kaasik, kes pani õhu liikuma, tõstatas küsimusi ja jättis neile sageli meelega vastamata – et ise mõtlema hakkaksime. See oli aeg, kui senisesse tüpoloogia­põhisesse majakesksesse õpetusse – valmis mõeldud maailma – tekkisid uued põnevad linnaruumi käsitlused – urbanism, maastikuurbanism – ja märksõnad, nagu määratlematu ruum (terrain vague), vahepealsus (in-between) jms. Kõik see paistis võimalusterohke ja avastamata territooriumina. Pärast kooli alustasime ühekordsete eksperimentaalsete töötubadega keerulistes ja avastamata kohtades – Narvas, Kundas, Kohtla-Nõmmel, Sillamäel. Kiired muutused ühiskonnas peegeldusid kohe ka (linna)maastikes, vanad probleemid tulid nähtavale ja tekkisid ka uued. Kuidas läheneda olukorrale arhitekti-planeerija-kunstniku vahenditega? Enamasti katsetasime kohapeal installatsioonide ja häppeningidega, proovisime kohalikke kaasata ja/või neid üllatada, ergutada paiga võimaluste üle kaasa mõtlema. Hiljem on maastikuõpetus järk-järgult akadeemilisemaks ja süsteemsemaks muutunud, aga katsetamiste osa on endiselt alles.

Sinu kujundatud Port Arturi tagune väljak Pärnus on üks väheseid originaalseid linnaruume Eestis. Miks meil see valdkond nii visalt jalgu alla võtab? Ikka piirdub kõik ühe suvikute klumbiga, mis tavaliselt rohkem ette jääb, kui kasu toob.

Pärnus sai peale platsi projekteeritud ka kaks uut (vana) tänavat – Aida ja Hommiku. Tekkis praktiline vajadus anda juurdepääsud ehitatavale kaubanduskeskusele ja renoveeritavale muuseumi aidale. Kui toimivad tänavad-platsid oleksid juba olemas olnud, siis poleks meid ilmselt vaja läinud. Tee-ehituse käigus püüdsime tänavatest kujundada erineva emotsiooniga aeglasi ruume. Mulle tundub senistest maastikuarhitektuuri projektidest kõige olulisem hoopis Kumu kontseptuaalselt huvitava lähteülesandega aedade järelelu üle arutlev kunstiprojekt. Võtsime seal uurimiseks ette terve linna ja pakkusime hüljatud aedadele uue võimaluse. Miks siis see valdkond üldiselt nii visalt edeneb? Maastikuarhitektuuri peetakse argimõistes liigseks luksuseks. Minu arvates ei peaks seda käsitlema üldse arhitektuurist ja linnaplaneerimisest eraldi. Meil on aga välja kujunenud selline traditsioon, kus tänavad, platsid ja muud vahealad on hoopis tee-ehituse pragmaatiline valdkond. Tegelikult on mõned head näited olemas küll, alustades riigi esindusruumist Vabaduse väljakust ja lõpetades väikese Soo tänavaga, mis sai inimlikuma näo tänu kogukonna ja arhitektide sekkumisele. Ja nüüd on seoses Eesti vabariigi 100. aastapäevaga käima lükatud üleriigiline kampaania linnakeskuste ümberkujundamiseks. Huvitaval kombel on siiani küll enamasti võitjad olnud arhitektid. Järelikult oleme nende ettevalmistamisel head tööd teinud.

Sinu kaasautorsuses kavandatud majad asuvad enamasti ajalooliselt väga keerulistes kohtades. Ent nende tänapäevane arhitektuur istub probleemsesse kohta suurepäraselt, suudab väärtustavalt liita minevikku ja tulevikku. Kuidas olete selle saavutanud?

Piirsituatsioonid käivitavad teistsuguseid mõttekäike. Tööd oleme teinud alati väga süsteemselt, suhtunud võrdselt tõsiselt nii konteksti kui ka uude programmi. Uuenduslikkus võib teinekord olla üksainus väike nihe, mis mõjutab tervikut. Pärnu kontserdimaja puhul oli näiteks ruumiprogramm mahuliselt paigas ning siis tekkis äratundmine, et selles ebamäärases ja igast küljest avatud ruumis võiks hästi toimida hoopis ümar vorm, millega liitus ümbrusega flirtiva kardin-fassaadi mõte. Narva kolledži puhul kaalusime algul traditsioonilisemat lahendust, ent lõpuks läksime negatiivse ruumiga teadlikult riskile. Narva keerulises, ent võimalusterohkes olukorras tundus selline käik lõpuks ainumõeldav. Teisalt – oleme püüdnud ka tavalistesse olukordadesse suhtuda kui erakordsetesse. Arhitektuuril on võime ise kohti luua samamoodi nagu kohtadel arhitektuuri mõjutada.

Sa oled esimene arhitekt, kes toimetab arhitektuuriajakirja Maja. Kuidas sinu lähenemine erineb kunstiteadlastest eelkäijate omast?

See sarnaneb üsna palju arhitekti tööga, raskuskese on ainult natuke teises kohas. Näen ennast ajakirja juures sillaehitajana: soovin ruumiteemasid jagada senisest enam arhitektuurihuvilistega väljastpoolt erialaringkonda. Teisalt tahan pakkuda arhitektidele kaasamõtlemiseks ja uurimiseks huvitavat materjali, näiteks põhjalikumaid projektilugusid, kus näidatakse ideede arenemist esimestest visanditest valmis majadeni. Rohkem jooniseid, makette, erinevaid katsetusi, detaile. Üksnes ilusad fotod lõpp­toodangust ei kirjelda kuigi palju arhitektitöö pärisosa ja ideemaailma. Uuendusena tõin ajakirja persoonirubriigi. Arhitektid on huvitavad inimesed, sestap on põnev aeg-ajalt „avada“ nende pead ja vaadata, mis seal sees leidub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming