Maalähedane ja konstruktivistlik

Ell Väärtnõu: „Meil on praegu tänavakatteks praktiliselt autokatused.“

TIIU PARBUS

Ell Väärtnõu: „Ma vaatan kahetsusega neid inimesi, kes peavad eluaeg kontoritööd tegema. Nemad peavad siis minu tööde üle otsustama.“

Ell Väärtnõu: „Ma vaatan kahetsusega neid inimesi, kes peavad eluaeg kontoritööd tegema. Nemad peavad siis minu tööde üle otsustama.“

Piia Ruber

Arhitekt Ell Väärtnõu (sünd 1939) on pälvinud 2015. aasta kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia. Ta on projekteerinud Eesti arhitektuuriloo märgiliste teoste hulka kuuluvaid puhke-, ravi-, toitlustus-, kaupluse- ja keskusehooneid, elamuid ja eramuid. Väärtnõu portfooliosse kuuluvad muu hulgas Pärnu sanatooriumi Tervis esimene järk (koos Kaljo Vanaseljaga, 1971), Pärlselja pioneerilaager (1973, teine järk 1978), Elva rannahoone (1977, hävinud), Pärivere sovhoosi keskusehoone (1980), Põlva haigla (1980) ning 1970. aastail koos Toomas Reinu ja Andres Ringoga koostatud Pärnu KEKi elamukvartali detailplaneering. Väärtnõu kasutas oma projektides ühena esimestest Eestis madaltihedat hoonestust ning kõik tema Pärnu KEKi elamukvartalisse projekteeritud elamud pälvisid valmimisaastatel (1982, 1984 ja 1988) Eesti parima elamu tiitli.

Kultuurkapitali žürii tõi elutööpreemia laureaadi puhul välja, et peale silmapaistva arhitektuuriloomingu on Ell Väärtnõu ka kõrges eas aktiivne nii arhitektina kui ka arhitektide liidu seenioride sektsioonis.

Miks otsustasite minna arhitektuuri õppima? Kas see oli teie esimene valik?

Jah, arhitektuur oli esimene valik. See tuli üsna ootamatult ja lihtsalt, Tartu Kujutava Kunsti Koolis õppides. Seal kestis õpe viis aastat ja mul oli neljanda kursuse kevadeks edasi õppima minek selge. Meile oli just õppejõuks tulnud üks noor arhitekt ning õppisime arhitektuuri joonestamist. Ka kunstiajalugu õppisime ja kunstiajaloo uued perioodid algasid kõik arhitektuuriga, mis oli väga huvitav. Me saime keskkooli joonistamise õpetaja kutse ja üks diplomitöö oli arhitektuuri joonestamine ning teine oli õlimaal.

Teie arhitektuuriõpingute ajal olid Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) arhitektuuriosakonnas tegevad Edgar Johan Kuusik, Edgar Velbri, Alar Kotli, Peeter Tarvas, Uno Tölpus jt. Kas keegi neist on teie hilisemat loomingut ja suhtumist arhitektuuri tugevalt mõjutanud või vorminud?

Just-just, see oli see aeg. Juhtus nii, et meie kursust juhendas Kuusik kõige rohkem, tema kursusi oli meil palju. Ma ei oska midagi konkreetselt kirjeldada, aga Kuusik isikuna on mul kogu aeg silme ees olnud. Velbriga ei olnud peaaegu ühtki ainekursust.

Kes õpingukaaslastest on teile olnud märgiline?

Lembit Aljaste oli meie kursusel ja kaks aastat eespool Peep Jänes. Sisearhitektidest olid minuga ühel kursusel Aate-Heli Õun ja Aet Maasik.

Ühes varasemas intervjuus olete maininud ajakirja Sovremennaja Arhitektura, mille kaudu moodsa arhitektuuriga tutvuti ja mida õpingute ajal palju lugesite. Kust te veel inspiratsiooni ammutasite ja kuidas end liikumiste ja välismaal toimuvaga kursis hoidsite?

Ega minu ajal olnudki muud võtta kui seesama Sovremennaja Arhitektura, nii et peamiselt olin arhitektuuris toimuvaga kursis ikkagi ajakirja vahendusel. Muidugi püüdsime jälgida, mis Eestis toimub. Pärast, alles kooli lõpupoole, hakkas tulema infot Ida-Saksamaalt. Siis tasapisi alustasime ka Soome reisidega, aga kooliajal ei olnud tõesti midagi. Ka edaspidi tuli välismaal toimuvast väga vähe infot, kuid midagi siiski liikus. Eriti meeldisid mulle Taani ja ka Jaapani vormid, kuna need lähtusid nii tavadest kui materjalist. Seevastu Soome karniisarhitektuur jättis külmaks.

Instituudi ajal töötasite mõnda aega Tsentrosojuzprojektis, hiljem EKE Projektis. Kuidas te sinna tööle läksite? Kas teid kutsuti või suunati?

Ma lasin ennast sinna tööle paluda. Asi oli selles, et minu õpingute ajal oli ERKIs ka õhtune vahetus ja seal õppis Kaljo Vanaselja, kes oli sel ajal juba EKE Projekti peaarhitekt. Tema rääkiski mulle augu pähe, ma lasin end ikka mitu korda paluda.

Mis otsustavaks sai?

Tundus, et EKE Projekti arhitektidel olid käsil huvitavad objektid: kolhoosid ja muu maapiirkondade arendamine. Sealne töö oli veidi vähem reglementeeritud kui mujal. Tsentrosojuzprojektis olid ka huvitavad objektid, aga mitte nii huvitavad. Ah jaa, esimene objekt, kuhu Kaljo Vanaselja mind endale appi kutsus, oligi sanatooriumi Tervis esimene järk Pärnus. See võluski ära.

Pärnu KEKi elamukompleksi vaipelamu Ave (1984), Ell Väärtnõu, Andres Ringo.

Pärnu KEKi elamukompleksi vaipelamu Ave (1984), Ell Väärtnõu, Andres Ringo.

Eesti Arhitektuurimuuseum / R. Valgu

Millises projekti faasis teie Tervise projekteerimisega liitusite?

Vanaselja kutsus, kui alustati tööjooniste tegemisega. Tal oli lahendus olemas, aga me tegime tööjooniseid ja selle käigus täiendasime projekti veelgi.

EKE Projektis loodi moodsat ja heal tasemel arhitektuuri. Näiteks Pärnu Tervise fassaadi ilmestavad miesvanderrohelikud püstised ribid, lisaks maast laeni akendega avar monoliitbetoonist fuajee. Kust tuli meeskonnal mõte selliseks ülimalt moodsaks lahenduseks?

Eks see oli Vanaselja idee. Konstruktsioonide maa-aluse lahenduse tegi Reet Lumiste, Andres Ringo nähtava poole ning monoliitsest raudbetoonist osad. See väga ilus vestibüül on tema välja pakutud. Koridorisüsteem kavandati nii, et põikseinad jäid tubade vahele ja põikseinte otsast väljusid konsoolid. Ühe konsooli peal oli koridor, teise peal tubade rõdud. Selline lahendus jättis fassaadi kergeks.

Mainisite, et EKE Projektis ei olnud tööde üle tugevat riiklikku kontrolli tunda ja arhitektidele jäeti suurem loominguline vabadus. Kuidas te EKE Projekti töö-õhkkonda kirjeldaksite?

Meeldiv. Me olime kõik ikka sellised võrdsed tegijad. Mulle tundub nii. Arhitekte ei olnud palju. Insenere oli, ja tehnikuid oli palju. Osakondi oli neli, mina olin esimeses.

Kas EKE Projektis oli teil ka mõttekaaslasi, kellega sai tuliseid vaidlusi pidada või üldisemalt arhitektuuri üle arutleda?

Maailmaarhitektuurist oli meil kõigil enam-vähem sama arvamus – teadsime sellest suhteliselt vähe. Aga lihtsamate ja arusaadavamate asjade üle arutlesime küll, tööd olid meil ju ühised. Nägime kõrvalt, mida Toomas Rein teeb, Andres Ringoga tegime palju koos. Tuliseid vaidlusi ei olnud, isegi insenerid leppisid meiega.

Teine suur EKE Projekti töö, koostöös Toomas Reinu ja Andres Ringoga, on Pärnu KEKi elamukvartal, mis on pretsedent meie arhitektuuriajaloos. Projekteerisite sinna Eesti ühe esimese vaipelamu.

Jah, see oli suur asi. Toomas Rein oli see, kes esimesena Kuldse Kodu pika maja paika pani. Siis edasi mindi planeerimisetapi juurde, mille käigus tellis KEK kolm lahendusvarianti – toimusid kutsutud võistlused. Igatahes ühest sellest võistlusest sai see niinimetatud vaiphoonestus alguse.

Selle hoonestuse mahtude rütm ja värvivalik lähtus pika maja sissepääsudest. Ühiselamu ja „Tiit“ on peamiselt minu looming, „Ave“ projekteerimises osales ka Andres Ringo.

Kui te tagasi vaatate, siis millised on Pärnu KEKi elamukvartali suurimad plussid ja puudused?

Miinus on see, et ta jäi pooleli. Sellest on kahju. Muidugi olid ka mingid planeeringu takistused. Projektala kõrval olid väikesed individuaalelamud, mille kallale ei saanud ju eriti minna ning ega keegi enam kompromisse otsinud. Ka keskuse peatelg jäi suuremas osas tegemata. Lasteaed jõuti valmis ehitada, aga väga palju jäi tegemata. Esialgsest ideest realiseeriti pikk terrassmaja ja madaltihe hoonestus, sest neid sai eraldi ehitada. Oludest tulenes ka see puudus, et pika maja garaaže ei saanud maja alla panna, seda ei lubatud. Garaažid tuli ehitada maja ette. Aga mina sellega enam ei tegelnud, need tegi vist Andres Ringo.

Pluss on erinevad vaiphoonestuse ja majadevahelised tsoonid: rahulikumad ja vähemrahulikud kohad. Ja värvilahendus mõjus hästi.

Ell Väärtnõu. Pärlselja pioneerilaager (1973, teine järk 1978), Ell Väärtnõu.

Ell Väärtnõu. Pärlselja pioneerilaager (1973, teine järk 1978), Ell Väärtnõu.

Eesti Arhitektuurimuuseum / Jüri Varus

Teie loomingust moodustab ka puit­arhitektuur suure osa. Pärlselja pioneerilaagri projekt on huvitav.

Pärlselja oli huvitav küll, ma polnud varem üldse sellise asjaga kokku puutunud. Ega Vene ajal planeeringuid nii tehtud nagu praegu, asja võeti tunduvalt vabamalt. Paigutasin ehitisi tunde ja maastiku järgi: lagedad ja metsased kohad ning meri ja maantee panid asja paika. Ja kaks talu ümbritsesid seda paika ka veel kahest küljest. Tundub, et ei läinud valesti. Ükskord rääkis Hugo Sepp, et ta oli lennukiga lennanud sealt üle ja ka nii mõjus planeering hästi.

Ruumijaotus tuli kuidagi iseenesest, pioneerilaagri struktuur ja suurus panid selle paika, sööklas oli vaja ju kõikidele söögikohta. Esimesed majad kavandasime julgesti kahekorruselisena, aga lõpuks sekkus tuletõrje ega lubanud enam kahekorruselisi ehitada, nii et see viimane lastemaja on ühekorruseline.

Kui Pärlselja on maalähedasem, siis Põlva haigla vastukaaluks konstruktivistlikum.

Jah, see on sisuliselt juba midagi muud. Põlvas oli polikliinik juba paigas ja haigla tuli sellega niikuinii siduda. Nii see asi läks. Pikalt. Ma uurisin, millised funktsioonid haiglas on: palatid rivis, kabinetid ja operatsiooniblokid … Lisasin röntgeni- ja operatsioonimahu ja seejärel juba palatid. Sanatooriumidega olin tuttav juba Tervise tegemise ajast. Struktuur oli silme ees.

Arhitektuuris tuleb teha väga palju kompromisse: balansseerida praktiliste ja esteetiliste lahenduste vahel. Millise oma projekteeritud hoone puhul olete kõige vähem pidanud kompromissile minema?

Võib-olla needsamad, millest rääkisime. Aga eks ole ka selliseid hooneid, millele enam mõelda ei taha – lihtsalt tuli midagi teha. Palju oli ka argiseid asju.

Meenuvad pigem ikka Pärnu KEKi asjad, Põlva haigla ja ka Elva ujula, mis nüüdseks on põlenud.

Kas on mõni projekt, mis mingil põhjusel ei teostunud ja millest on kahju?

Tundub, et mul pole midagi ripakile jäänud. Kurvastan Ares asuva Pärivere sovhoosikeskuse pärast, mille välisviimistluses on kasutatud punast keraamilist tellist. Tellis on juba pude. See oli vilets toode algusest peale, aga kes ehitades ette oskas teada. Siis oli võimalus seda kasutada. Punased tellisfassaadid on niimoodi mitmetel objektidel mureks olnud ja neid on asendatud. See on praegu murekoht.

Kas oskate tuua näite mõnest teie projekteeritud hoonest, mis on renoveerimise käigus oma esialgse karakteri kaotanud?

Mulle meenub üks nali. Vene ajal oli mul üks puitehitis: ühe nõukogu pansionaat Kuressaares, haigla lähedal. Kümme kohta, kamin ja saun. Selle objekti tegin südametunnistuse järgi ja tundsin end vabalt. Kui viimistluseni jõuti, kutsuti mind platsi peale ja küsiti, mis värvi me maja teeme. „Meil on siin kaks värvi: punane ja must.“ Mul ei jäänud muud üle, kui pakkuda, et teeme aknaraamid punased ja seinavärvi segame kokku. Välja tuli suhteliselt mustale lähedane toon, aga minu meelest täitsa tore. Siis pleekis punane pigment välja ja kohalik rahvas hakkas seda maja tondilossiks sõimama. Nüüd on tal mingi plastviimistlus peal. Rikutud.

Põlva haigla siseõuele ehitati klaaskatus peale ja see on minu meelest väga õige tegu, kusjuures kooskõlastati ka minuga. Mis Pärnus toimub, seda ma ei tea. Seal on vist korrastamise probleemid, kuid olen kuulnud, et rohkem pika majaga seoses.

Milline teie projekteeritud hoone väljendab enim ideid, millega siiani nõustute ja mille ka praegu samamoodi projekteeriksite?

Tänapäeval on projekteerimistingimused nii teistsugused, et ma ei oskakski midagi võtta. Elementaarsel teljesammul, mis toona ette dikteeriti – 6 meetrit või 6,4 meetrit – oli meile juba väga suur vahe, aga sellist asja tänapäeval enam ei ole.

Kas te praegusi avaliku ruumi suundumusi ka jälgite? Kuidas nendesse suhtute?

Jälgin küll. Mures olen ka. Me oleme kolleegidega seda pikalt arutanud.

Kui efektselt tekivad Tallinnas kõrghooned … Need on ükshaaval vaadates tõepoolest efektsed, kõik on tublide tegijate looming. Aga see, mis maapinnal toimub, meile kohe üldse ei meeldi. Kuidas inimene sinna uhkesse büroosse jõuab, kuhu ta oma auto paneb, kuidas see linnaliiklus sealt mööda saab? Kus on haljastus ja rahulikumad kohad? See on läbi mõtlemata. Suur probleem on see, et projekteeritakse ühe kinnistu kaupa. Muidugi, teine omanik on teisel pool piiri, tema ei taha, et sekkutakse. Aga sekkuma peab linnavalitsus, tema peab koos hoidma huvisid ja põhimõtteid, et linn oleks tervik.

Ja et linn oleks läbitav.

Jah, täpselt. Eramaa mõiste tuli liiga äkki, me ei olnud selleks vist ette valmistatud. Kinnistu ja omandi piirid on nii jäigalt paigas, nii pühad. Sinna nahka on palju läinud. Ma sõidan Tallinnas Laagrist tööle, vaatan bussiaknast välja ja näen neid asju. Linn ei ole üldse tihe. See maa on raisatud: ta on organiseerimata ja halvasti kasutatud. Minu hinnangul on täiesti lootusetu Tondi ning Pärnu maantee ja raudtee vaheline ala. Seal on nii palju kasutamata ruumi. Tahaksin, et keegi tegeleks sellega.

Tallinnas on ka vähe rohealasid.

Suuremad pargid on, aga arvan, et neid saaks juurde teha. Rohkem peaks mõtlema liikluse peale. Et linnatänav ei oleks autosid täis. Praktiliselt on meil tänavakatteks autokatused. Parkida saab lõpuks kõrgematele korrustele ja maa või maja all. Mina jätaksin tänavapinnale autod ja liikumise. Kõik bürood jm algaksid teiselt korruselt. Noh, sissesõidud võtavad ka ruumi, aga neid saab küll autodele teha. Pargid siis sinna, kus on vaba koht. Autostumine on uuema aja nähtus, seda ju varem ei olnud. Voorimeeste hobused ja kalessid mahtusid ikka ära, aga mulle tundub, et planeeringu tasandisse ei ole see probleem veel jõudnud. Või vähemalt lahendusi ei paista. Linnaruumi teemat meie ametnikud ei valda. Just nimelt ametnikud. Sest see probleem peab arhitektini jõudma nende kaudu.

Kas ametnikud ei valda teemat või ei näe nad pigem avaliku ruumi probleemi?

Vist ei näe probleemi, jah. Mul on selles osas isegi väikene unistus: et tekiks rotatsioon. Et arhitekt, kes omavalitsuse kontorisse laua taha satub, ei jääks sinna eluks ajaks. Tema tööandjal peaks olema leping suuremate projektbüroodega, et see ametnik käiks mingi ajavahemiku järel – kord kümne või kuue aasta jooksul – tööl projektbüroos. Ta ei peaks ise midagi projekteerima, aga isegi projektijuhina näeks ta, mida teised teevad ja millised on probleemid. Seda mõtet olen heietanud kogu aeg. Ma vaatan kahetsusega neid inimesi, kes peavad eluaeg kontoritööd tegema. Nemad peavad siis minu tööde üle otsustama, aga ei saa ka päriselt aru, miks ma midagi nii teinud olen. Sellised situatsioonid on kõige murettekitavamad.

Tallinn on ka väga keerulise kujuga, siin on kaks järve, meri, Toompea ja tihe vanalinn. Kogu linna õlitatult toimima panek on praegu probleem. Just planeeringuline pool. Aga planeerijateks on meil praegu need, kes on näiteks põllumajandust õppinud. Selline arhitektuuriline planeerimine on väga kurvastav. Või on siis takistuseks tõepoolest omandisuhted ja suutmatus kompromisse leida? Antakse linnavalitsusest mingid projekteerimistingimused, selle hoone kohta sellel krundil. Aga ma väga tahaksin, et see kõrvalkrundil ka kajastuks. See on üldisem probleem, aga ehk asi paraneb.

Kas te ise lähtute projekteerides samadest ideedest?

Ma pean pensionipõlve, suuremaid objekte ei ole viimasel ajal teinud. Olen oma vanu projekte ja Ringo vanu, valmis ehitamata, projekte täpsustanud. Paar eratellijat soovisid muudatusi, aga nad ei ole veel ehitamiseni jõudnud.

Kas te olete tundnud arhitektuurivaldkonnas ebavõrdset suhtumist mees- ja naisarhitektide töösse?

Ei, mina pole mingit vahetegemist märganud. Kuid kui nüüd mõelda, siis looduse poolt on mehed tugevama tahtejõuga, või noh, nii mulle koolis õpetati. Võib-olla sellel tasandil võivad naginad tekkida. Aga ei, ametipostil pole minul midagi sellist olnud. Kui asja jagasid ja oskasid, siis oli ju kõik selge. Ja kes oli käpard, siis oli tema soost juba ükskõik.

Kellel naisarhitektidest on teie arust eriti huvitav looming?

Valve Pormeistril igal juhul. Ei tulegi nii äkitselt meelde. Oma põlvkonnast on kindlasti paljud teinud toredaid asju. Aga teised on rohkem linna teinud. Me tegime maal ja tundsime ennast paremini.

Kelle tänapäeva noortest arhitektidest välja tooksite?

Üks tubli mees on Indrek Suigusaar arhitektuuribüroost Pluss. Ta on teinud Sõpruse puiesteele ühe puitfassaadiga maja. Tema on tubli, selline insener-arhitekt. Indrek Allmanni juhitud Plussist tuleb järjest häid arhitekte. Ah soo, ja Tõnu Laigu meeldib mulle väga. Mulle ei tule ühtegi erilist projekti kohe meelde, aga ta on kõike teinud väga hea tunnetusega. Arhitekti kutse on väga lai, nõuab teadmisi ajaloost inseneriteadusteni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar