Maailma arhitektuuri tulevik linnahallis

Siim Tiisvelt

Näitus „N+1 meetodit ehk Kollektsioon tulevikuarhitektuuri võimalustest” linnahallis on esimene omalaadne Põhjamaadel: laia haardega ettevõtmine, kus astub üles 15 arhitektuurikooli neljast maailmajaost. Tegevusvälja, mida näitusel osalevad koolid esindavad, on raske koondada ühe nimetaja alla, tegeletakse ruumi, aja ning kõigega, mis jääb nende kahe mõiste vahele. Linnahalli katuse all ei üritata etendada koolkondade jõudemonstratsiooni, vaid pigem sundimatult kirjeldada värskendavalt laia paletti võimalustest ja meetoditest arhitektuuri loomiseks ning selle mõtestamiseks. Üliõpilastöödele omast mänglevust, vahest kohmakustki, saadab ilmekalt ekspositsiooniruumidesse tekitatud arhitektuurikoolilik loominguline ja vaba õhkkond.

Tallinnasse kokku tulnud arhitektuurikoolide hulk ning haare on pöördvõrdelises seoses Eesti noorte huviga end välismaal erialaselt täiendada. Kunagi Eesti kunstiakadeemias (EKA) arhitektuuriharidust omandanud üliõpilased esindavad paljusid näitusel üles astuvatest õppeasutustest. Huvitavat äratundmisrõõmu pakuvad seega nii Viini rakenduskunsti ülikoolis (Universität für Angewandte Kunst Wien) tudeerinud Larissa Kondina oma tänavu kevadel kaitstud lõputööga, aasta Melbourne’i kuning­likus tehnoloogiainstituudis (RMIT) õppinud Kaspar Krassi stuudioprojekt ning Singapuri tehnoloogia ja disaini ülikoolis (SUTD) toimetavate Andres Sevtšuki ja Raul Kalvo linnauuringud.

Kuigi tegemist on biennaali raames toimuva näitusega, ei haaku enamik eksponeeritust otseselt ametliku peateemaga „Taaskasutuses nõukogude ruumipärand“. Tallinna tehnikakõrgkooli kortermajade projektides on siiski otsitud võimalusi modernistliku totaalse ruumi inimlikustamiseks Lasnamäel ning Pariisi arhitektuurikooli (Ecole Spéciale d’Architecture) tudengid, kes on võtnud vaevaks taaskasutada linnahalli ennast. Viimased pakuvad välja läbimõeldud tegevuskava hoone ümberorganiseerimiseks moodsa kunsti muuseumiks nimega Liex. Prantslased kujutavad linnahalliga seotud olulisi sündmusi ajajoonel, kus aasta 2012 tähistab hoone renoveerimist ja laiendamist. Soovunelmat kunstimuuseumist aitavad süvendada külastajatele jagatavad lendlehed, millel muuhulgas välja toodud kujutletava asutuse lahtioleku ajad ning üsnagi soolased piletite hinnad.

Tulevikuteemat käsitledes võtab teatepulga üle Strelka Instituut Venemaalt. Näituse teoreetilist baasi tihendades analüüsivad nad modernismiaegseid utoopilisi tulevikuennustusi. Nad kirjeldavad, kuidas seal sisaldub hulk ainest tänaste mõtteviiside ja loomemeetodite kujundamiseks. Ehk annab pilguheit minevikku tulevikuvihjeid sotsialistliku arhitektuuripärandi värskendamiseks? Arhitektuuriajaloolistel teemadel arutlevad ka Milano polütehnikumi (PoliMi) üliõpilased. Nende tähelepanu keskmes on avalike hoonete maapinna tasand kui maastiku ja ehitatud keskkonna vaheline „kasutajaliides”. Lisaks tavapärastele lõigetele ja plaanidele kõnelevad hoonetest nende seintelt võetud jäljendid.

Arhitektuur on valdkond, mis teadagi nõuab tihedat erialade koostööd ning kus üritatakse pidevalt kaasata uusi distsipliine. Innsbrucki ülikooli arhitektuuriinstituudi eksperimen­taalse robootikalabori (Robotic Experimentation Laboratory ehk RExLab),1 EKA arhitektuuriteaduskonna ja TTÜ mehhatroo­nikainstituudi just enne TABi algust toimunud ühise töötoa jooksul uuriti kiuliste, poorsete ja niitjate struktuuride võimalusi robottehnoloogia abil. Tegemist on protsessiga, kus ülima täpsusega juhitud robotkäed manipuleerivad küll etteaimatavalt, kuid siiski juhuslikult käituvat amorfset materjalimassi. Autor on sisestanud lähteandmed ning usaldanud objekti disainimise masinate ja materjali omaduste koostoime hoolde, et sekkuda ise taas protsessi lõpus ja teha loominguline otsus, kas tulemus sobib või peab uuesti katsetama.

Märksa suuremas skaalas robootilisi liikumisi on oma tänavusse diplomitöösse „Moskva eksperimentaaltsirkus” põiminud Viini rakenduskunsti ülikooli lõpetanud Larissa Kondina.2 Etenduse käigus liigutatavad tribüünid tagavad suure paindlikkuse, mida nõuab tsirkuseetenduse ruumiliselt muutuv iseloom. Töö autor peab tsirkust kui nähtust arhitektuurist kaugelt ees olevaks. Hoone püüab seda arhitektuurimõõtme ajalist nihet ning mahajäämust kompenseerida pidevalt muutuva sfäärilise ruumi abil. Kahtlemata on selle projekti ning ka Pennsylvania ülikooli arhitektuuri- ja disainikooli PennDesigni tööde puhul oluline hoone ilmekas vorm. PennDesigni tudengid esitlevad Jeffrey Kipnise teooriast inspireerituna huvitavaid keerukaid vaheruume ja kõnekamat ruumi­elamust, mis tekivad arhitektuuri­objekti kesta ja siseruumi omavahelisse nihkesse viimise tulemusel. Omamoodi arhitektuurse skulpturaalsuseni on välja jõutud ka muutuvate reeglitega kinnisvaramängu jäljendavas RMIT stuudiotöös.

SUTD uurimisrühm on saanud ainest Kevin Lynchi linnauurimise meetoditest ning nende puudujääkidest. Lähema vaatluse all on ligipääsetavuse teema. Muu hulgas püütakse leida vastus küsimustele, milline on opti­maalne tõmbepunktide vahekaugus linnaruumis ning kui suur võiks olla teekondade valik linnas liikumisel. Keerulistel valemitel ja arvutustel põhineva analüüsi tulemuste oskuslikul rakendamisel oleks elamisväärsem iga linn. Linnakoe uurimise teemadel jätkab Oslo arhitektuuri- ja disainikool (AHO), kes koostöös UNIBE arhitek­tuurikooliga taaselustas sel kevadel Santo Domingo kui nn uue maailma prototüüplinna kvartaleid. Dominikaani Vabariigi pealinnas saadud kogemused ja tehtud vaatlused on innustanud tudengeid välja pakkuma julgeid lahendusi, alates kvartalisisesest väiketööstusest kuni jõel hulpiva kuurordini.

„Parameetriline disain” on märksõna, mida ei saa jätta mainimata, kui jutuks arhitektuuriõpe ja selle meetodid – Tampere tehnikaülikooli tudengid demonstreerivadki näitusel katsetusi nn parameetria rakendamisest säästvas linnaplaneerimises. Kõikehõlmava tehnoloogiauuenduse juurutamise saatel on kosutav näha ka arhitektuuri tunnetuslikumat ja poeetilisemat käsitlust. Selles vallas võiks välja tuua Corki arhitektuuriõppe keskuse üli­õpilaste kahe aasta jooksul lugematutel eri viisidel tehtud İstanbuli linna kaardistused. Nad jõudsid järeldusele, et kontseptuaalne loominguline töö on omaette väärtus ning alternatiiv­ne „ehitusprotsess”.

Aalto ülikooli lõpetanud Inari Virkkala põgenikekeskuse lõputöö puudutab äärmiselt tundlikku ning üha aktuaalsemat teemat. Töö raskuskese on arhitektuuri abil kogukonnatunde suurendamine inimestes, kes on justkui „ootel”.

EKA esitleb vastvalminud kogumikku „39 raekoda”, kuhu on koondatud viimase kolme aasta linnavalitsuse hoone projektid ning nende loomislugu. Raamatus esitatud ideed laotuvad näitusesaalis laiali makettide, videote, plaanide, visandite, fotode, arvutimudelite ja muu meedia näol. Laud on huvilistele „maitsmiseks“ kaetud nii otsesemalt EKA väljapanekus kui kujundlikult kogu koolide näitust silmas pidades.

Üritus mõjub kohapeal tõenäoliselt üsna kaootilisena, kuid ühte kitsasse koridori kokku surutud näituseprogramm pigem värskendab ja inspireerib kui koormab. Tavalisel arhitektuuritarbijal on küllap julgustav näha, millise innu ja lennukusega tulevased arhitektid ja planeerijad – meie elukeskkonna kujundajad – igapäevastele ruumilistele probleemidele lahendusi otsivad.

1  Vt ka Kadri Tamre artikkel „Uued arhitektuuriideed sünnivad robotite abil” 16. V 2013 Sirbis.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18213:uued-arhitektuuri-ideed-suennivad-robotite-abil&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3442

2  Vt „Värsked arhitektuuridiplomid Viinist II”, Sirp 8. VIII 2013.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=18819:vaersked-arhitektuuridiplomid-viinist-ii&catid=20:arhitektuur&Itemid=25&issue=3450

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht