„Ma oleksin nagu oma perega jälle kokku saanud“

Kommunismiohvrite memoriaal on mälestuskoht, kus meenutada, õppida ja õpetada. Seal käimise tihedus sõltub eeskätt keskmise põlvkonna väärtushoiakutest.

AIGI RAHI-TAMM

Kommunismiohvrite memoriaal ja Eesti kaadriohvitseride mälestusmärk Maarjamäel.

Arhitektid Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Lidia Zarudnaja, Martin Prommik, Kersti Nigols, Liis Voksepp, Annika Liivo, Marianna Zvereva (Arhitektuuribüroo JVR ja Stuudio Truus), skulptor Kirke Kangro. Andmebaaside veebiinsener Mihkel Putrinš, digiväljundite autor Argo Roots, graafiline disainer Martin Pedanik. Ohvitseride mälestusmärgi tehnilise lahenduse autor Margus Triibmann.

Ainukesena jõudis seitsmeliikmelisest perest eluga Eestisse tagasi Peep Varju. Tema konstaablist isa varises kokku metsatöödel Sosva surmalaagris, ema, õde ja vennad surid nälga. Üksi jäänud poisike saadeti 1942. aasta suvel Aipolovo lastekodusse. Ise peab ta end õnnetähe all sündinuks. Tunnen Peepu aastaid, olen imetlenud tema sitkust ja elujõudu. Küsimusele memoriaali tähenduse kohta vastas ta tagasihoidlikult: „No mis ma oskan öelda, ma oleksin nagu oma perega jälle kokku saanud – ja muud ma ei oskagi öelda“.

Meie hukkunute ja hukatute saatuselugusid uurides olen tundnud end tihti jõuetuna. Peebu pere lugu on üks paljudest. Inimesed otsivad jätkuvalt pidepunkte möödunust, et aru saada, mis ikkagi juhtus lähedaste, tuttavate, sugulaste, sõpradega neil pöördelistel aegadel. Visadele pingutustele vaatamata on hulgaliselt inimesi endiselt teadmata kadunuks jäänud ja ilmselt selleks ka jäävad: arhiivid ei anna vastuseid kõigi kohta ja mäletajaid jääb aastatega aina vähemaks.

Maarjamäe mälutunneli seinatahvleid täidavad kümned tuhanded nimed. Selle läbimine tõstis pinnale ja pani mõtteis uuesti keerlema hulgaliselt juhtumeid, kus põimuvad sündmused, inimesed, olukorrad, tõdemused, katked loetust ja kuuldust, tekitades tunde, nagu oleksid pressitud rööbaste vahele, kust on võimatu välja pääseda – seda kõike oli korraga nii palju. Droonikaamera silma kaudu nähtuna meenutavad kaks musta seina mulle raudteerööpaid, teekonda, mida mööda inimesed kodumaalt ära veeti. Meile paistab selle tunneli lõpus valgus ja me pääseme memoriaali esimesest osast, mis on pealkirjastatud „Teekonnana“, teise, noorte õunapuude keskele ehk „Koduaeda“, milles väljendub koduigatsus, hingepide, mis aitas kaosesse surututel hoida alles sihti – jõuda kord koju tagasi.

Mälestusmärgi arhitektuurilahendus on kooskõlas rahva meenutustega: vähe on mälestusi, kus pole juttu teekonnast võõrsile, koduigatsusest ja ränkraskest tööst.

Toivo Tammik

Uueks tseremooniaväljakuks mõeldud mälestuspaik kätkeb mitmeid sümboleid. Ühelt poolt müür, millesse raiutud kannatanute nimed peaksid meid hoiatama ja kaitsma kurja eest, teiselt poolt kodutalu kui koht, kus on hea olla. Mälestusmärgi arhitektuuri­lahendus on kooskõlas rahva meenutustega: vähe on mälestusi, kus pole juttu teekonnast võõrsile ja koduigatsusest, samuti ränkraskest tööst, mida võrreldakse tihti töömesilase omaga (memoriaali pargipoolsele küljele on projekteeritud 12 000 3D-prinditud metallist mesilast). Töö, mida tuli leivanormi saamiseks teha, käis sageli üle jõu, tappes halastamatult ka kõige tugevamad füüsilise tööga harjunud mehed.

Siinkohal tekib tahtmatult küsimus: kuivõrd mõistetav on see, mis jääb nimede taha – kuidas üldse anda neile hääl? Kui lisada nimele näiteks elukutse (talupidaja, õpetaja, sõjaväelane, perekonnaliige jne) rulluks silme ette pikk ja kirju loetelu „süütegudest“, mida nõukogude võim enesele ohtlikuks pidas. Ajaloost rääkimise ja õpetamise puhul on tihti kostunud nurinat: milleks meile faktid, aastaarvud ja muud numbrid? Küsitud on sedagi, milleks on vaja täpseid ohvrite ja kannatanute nimekirju ja kas pole meie õnnetust minevikust juba tüdimuseni räägitud.

23. augustil memoriaali avamispäeval sinna kogunenute seas ringi liikudes neid küsimusi ei kerkinud. Arv 22 000 on tehtud nähtavaks nimede kaudu ja pilt räägib ise enda eest. Mälestuskoridoris otsiti pingsalt tuttavaid nimesid, helistati neile, kes ise tulla ei saanud. Osalt selleks, et kinnitada nähtut, või ka selleks, et täpsustada otsitavate nimesid. Kuid kaugeltki mitte kõik ei leidnud otsitavaid. Kenotaafil on jäädvustatud need, kes langesid kaitsetute kodanikena konkreetselt nende vastu suunatud ründe või terrori tulemusena ja surid enamasti kodumaalt kaugel, kus nende matmiskoht on paljudel juhtudel teadmata või tähistuseta. Tahvlitele kantute nimed leiab kodulehel memoriaal.ee.

Memento liidu Eesti represseeritute registri büroo ja Eesti mälu instituudi koostöös paika pandud kriteeriumid hõlmavad põhiosas poliitilistel motiividel vangistatuid ja küüditatuid, kes mõrvati või hukkusid vangistuses ja asumisel, ka aastatel 1940-1941 puna­terroris ning alates 1944. aasta sügisest vastupanu mahasurumise käigus tapetuid. Represseeritute kategooriad on kahtlemata rohkem, lisaks sõjaohvritena hukkunud, kelle nimesid pole memoriaalile kantud. Memoriaali andmebaasi täiendamine jätkub, kavandatud on lisatahvlite paigaldamine. Seetõttu on oluline, et lähedased aitaksid andmeid täpsustada ning parandada. Ja nagu võis avamispäeval kogeda, ei olda nende nimede suhtes sugugi ükskõiksed.

Memoriaali vahest kõige kõnekam osa on mälestussein 801 tegevväes teeninud ohvitseri ja sõjaväeametniku nimega merepoolses otsas. See tuletab elavalt meelde, et suur osa neist hukati mahalaskmise teel. Kuuliaukudest vastu vaatavad portreefotod on üles võetud nende elu tipphetkil, kui oldi uhked ja tugevad, just sellised, nagu tahaks olla tänasel päeval. Aegade kontrasti tugevdas veelgi avamispäeva hommikul Patarei vangla ja sealsete mahalaskmisruumide külastamine, kuhu elava kujutlusvõimega külastaja ilmselt pigem ei siseneks. Pole sugugi ükskõik, mis saab edaspidi sellest tuhandete inimeste dehumaniseerimise kohast ja kas Patareisse plaanitav rahvusvaheline kommunismiohvrite muuseum ka teoks tehakse.

Mälupaik, kus selgitataks ja avataks toimepandu sügavuti ja lisataks see osa, mis jääb memoriaali nimetahvlite taha, on oluline. Paljude inimeste, asutuste, uurimisrühmade tegevusest ja pingutustest hoolimata on meie teadmised lähiminevikust kohati hämmastavalt ahtad või ühekülgsed. Ilma paatoseta: on meie endi teha, kas suudame kunagise teadmatuse, millesse olid jäetud vanglatesse, laagritesse ja asumisele viidud, vormida teadmiseks või mitte. Patarei praegune trööstitus võib ju olla isegi ilmekas, ent süütult kannatanute sümbolina teeks see koht mitu korda rohkem ära.

Kui kuulsin 23. augustil rahva seas arutletavat, mälestuskilde oma perekonnast, naabritest, ühe tänava lastest või külarahvast, tuttavatest ja nende lähematest-kaugematest sugulastest, kadunutest või teadaolevatest, sai taas kinnitust tõsiasi, et meil pole vaja rääkida mitte ainult maailmaga, vaid ka omavahel. On veel ridamisi pimedaid nurki, kuhu minna ei teata või ei taheta. Rääkides ja arutledes anname ühtaegu ka hääle nimedele seinal, raamatutes, toimikutes või arhiivikartoteekides, mis peegeldavad ehedalt nõukogude võimu olemust ning toimimise mehhanisme.

Loodan, et sümboolselt kodumaale tagasi toodud, nimega tahvlil kalmu saanud kinnistavad oma sünge väärikusega mineviku käsitlemiseks vajaliku austuse. See on koht, kus mälestada ja mõelda, õppida ja õpetada. Kui tihti seal käima hakatakse, ei sõltu eeskätt mitte vanema ega noorema, vaid just keskmise põlvkonna väärtushoiakutest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht